USA kolonelleitnant Iraagis: pidin sõdurite eludega mängima ({{contentCtrl.commentsTotal}})

USA sõjaväelased Iraani raketirünnakus tabamuse saanud al-Asadi baasis Iraagis.
USA sõjaväelased Iraani raketirünnakus tabamuse saanud al-Asadi baasis Iraagis. Autor/allikas: SCANPIX/REUTERS/John Davison

USA kolonelleitnant Staci Coleman, kes vastutab riigi õhuväebaasi turvalisuse eest Iraagis, ütles, et pidi mängima oma sõdurite eludega, kui oli oodata Iraani raketirünnakuid baasile, selgub ametlikust aruandest.

Staci Coleman on 443. õhuekspeditsiooni allüksuse ülem Anbari provintsis asuvas al-Asadi õhuväebaasis, vahendas The Times.

Colemani üksuse ja teiste Asadi baasis olevate USA sõjaväelaste jaoks hakkas olukord arenema 7. jaanuaril umbes kell 21 õhtul, kui nendeni jõudis info, et Iraan valmistab rünnakuks ette ballistilisi lühimaarakette. Iraan oli lubanud maksta kätte mõjuka kindrali Qasem Soleimani surma eest USA droonirünnakus Bagdadi lennuvälja lähedal 3. jaanuaril.

Colemanile öeldi, et Iraani rünnaku sihtmärgid on Bagdadist paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Asadi baas, samuti Põhja-Iraagis asuv Erbili baas.

Asadi baasis oli sel ajal 1500 USA sõjaväelast ning koalitsioonipartnerite ja Iraagi sõjaväelast, kuid USA Patriot raketitõrjesüsteemid olid paigutatud mujale, näiteks Saudi Araabiasse ja Kuveiti.

"Ma seisin enda laua juures, püüdes mõista seda olukorda," sõnas Coleman USA õhujõudude keskväejuhatuse avalikustatud aruandes.

Ta andis korralduse koostada nimekiri sõjaväelastest, kes on emotsionaalselt piisavalt tugevad, et taluda võimaliku rünnaku ajaks baasi jäämist.

Naine jagas oma 160-liikmelise meeskonna kaheks, andes 80 neist korralduse transpordilennukiga baasist lahkuda ning jättes ülejäänud baasi valvama.

"Miski, mida ma ei suutnud kontrollida, sundis mind mängima oma meeskonnaliikmete eludega," ütles kolonelleitnant. "Ma otsustasin, kes saab elada ja kes sureb. Ma arvasin, et kõik, kes baasi jäävad, hukkuvad," lisas ta.

Coleman helistas oma perekonnale, arvates, et saab neile viimast korda öelda, et armastab neid, ning palvetas, püüdes saada juhiseid sellele, mida tegema peab.

"Ma ei uskunud, et keegi võiks ballistilise raketi rünnakus ellu jääda ja see ajas mind iiveldama ja muutis abituks," ütles Coleman.

80 sõjaväelast, kes valiti lahkuma koos sõjaväelastega, kes Colemanile ei allunud, juhtis major Johnathan Jordan.

"Ma ei suuda kirjeldada emotsioonide möllu, mis mu keha valdasid," ütles Jordan aruandes. "Mul oli häbi, et tundsin väikest kergendust, kuna juhtisin lahkuvat meeskonda, kuid tundsin süüd, sest jätsin osa üksusest maha, ning ärevust selle pärast, mille ma võin naastes eest leida," kirjeldas Jordan.

Coleman ja osa baasi jäänutest seadsid end sisse kahte punkrisse, ülejäänud jäid perimeetrit valvama.

Lennuülem kapten Adella Ramos oli üks neist, kes baasi jäi. "Öö saabudes oli seal vaikiv mõistmine, et see võibki olla lõpp, et me ei pruugi seda üle elada," sõnas ta.

8. jaanuari esimestel tundidel tabaski baasi 11 raketist esimene. "Plahvatuse lööklaineid oli tunda kogu kehas, kuid pärast kolmandat lainet veendusn ma, et me võime siit eluga pääseda, kuni punker otse pihta ei saa," meenutas Coleman.

Ükski sõjaväelane raketirünnakus surma ei saanud, kuid umbes 100 said lööklaine tõttu ajutrauma.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: