"Mis puudutab Eestit ÜRO Julgeolekunõukogus, siis see on nüüd see päris maailm, kus me oleme järgmised kaks aastat väga nähtaval kohal," ütles Mälksoo kolmapäeval veebisaates "Otse uudistemajast", milles arutati rahvusvahelise õiguse aspekte seoses Iraani revolutsioonilise kaardiväe välisoperatsioonide juhi, kindral Qasem Solemaini tapmisega USA droonirünnakus reedel ning sellele ööl vastu kolmapäeva järgnenud Iraani raketirünnakuga USA baasidele.

Mälksoo selgituste kohaselt on rahvusvahelise õiguse seisukohalt peamine vaidlusküsimus selles, kui laialt võivad riigid tõlgendada enesekaitse õigust ning kas kindral Solemaini tapmine mahub selle alla. Ehkki USA on nimetanud Iraani revolutsioonilise kaardiväe terroristlikuks organisatsiooniks, on see siiski riiklik struktuur. Kui Ameerika Ühendriigid on ka varasemalt tapnud näiteks al-Qaeda liidri Osama bin Ladeni või ISIS-e juhi Abu Bakr al-Baghdadi, siis need on olnud mitteriiklikud toimijad, mille positsioon rahvusvahelises õiguses ei ole nii tugev kui riikidel ja nende esindajatel, märkis ta.

Akadeemik rääkis, et Teise maailmasõja järel kokku lepitud rahvusvahelise õiguse süsteemiga sooviti piirata riikide jõukasutamise õigust ning see on lubatud üksnes enesekaitseks. Samas on Ameerika Ühendriigid ja mõnikord ka mõni teine riik seda õigust märksa laiemalt tõlgendanud, tuues ennetava löögi ettekäändeks kavandatud rünnaku ärahoidmise. "Aga siis seda peab suutma ka tõestada ja näidata. Vastasel juhul oleks saanud ka Hitler öelda, et alustas sõda Nõukogude Liidu vastu enesekaitseks," tõi ta näite.

Eesti kui väikeriigi jaoks oleks aga parem, kui rahvusvahelist õigust tõlgendaksid kõik riigid sarnaselt ning selles ei tehtaks kellelegi erandeid, selgitas akadeemik Mälksoo. Sest kui praegu tõlgendab oma õigusi laiemalt peamiselt ainult USA, siis peagi võib näha seda tegemas ka teisi suuri riike, mis aga paneb Eesti uude olukorda. Näiteks sisaldab Vene doktriin seisukohta, et Moskva võib kasutada relvajõudu oma kodanike kaitseks välismaal, mis võiks Eestit otseselt puudutada. "Meie ei saa olla huvitatud sellisest laiendatud tõlgendusest," rõhutas Mälksoo.

"See on nagu Pandora laegas, kui me väga laialdaselt tõlgendame enesekaitse õigust. Sellest saavad ka teised riigid konstrueerida endale sobivaid kaasusi," lisas professor Mälksoo.

Ta möönis, et seni on valdavalt rahvusvahelist õigust laiemalt tõlgendanud lääneriigid, kuid see annab ka teistele võimaluse samadeks ettekääneteks. "Mida problemaatilisemalt on käitunud teised, seda õõnsamalt kõlab pärast kriitika Venemaa suhtes," märkis Mälksoo, viidates näiteks Krimmi hõivamise järel vallandunud kriitikale. "Üks õppetund Läänele viimasest 15 aastast on see, et ka teised riigid on võimelised looma erandeid. Teised ei ole huvitatud, et Läänel oleks rohkem õigusi," rääkis ta.

USA käitumine paneb Eesti kahvlisse

Sellises olukorras satub Eesti kahvlisse, kuna NATO liikmena oleme huvitatud sõprusest USA-ga, aga teisalt ei soovi, et relvajõu kasutamise lubatavust liialt laiendataks. "Seega potentsiaalselt oleks meil siin ruumi erimeelsusteks USA-ga. Me päris automaatselt ei peaks laiendatud jõukasutamist aktsepteerima," rääkis Mälksoo.

"Potentsiaalselt võiks olla kõige halvem, kui tekiks 2003. aasta laadne situatsioon, kui USA ja Ühendkuningriik otsustasid minna Saddam Husseini juhitud Iraaki massihävitusrelvi leidma, aga sellega ei nõustunud mitmed teised liitlased ning NATO läks lõhki," ütles akadeemik. "Samas ei saa praegu ennustada, et see kohe juhtuma hakkaks, sest Iraan on teises positsioonis ning tundub, et isegi Venemaa on olnud juhtunu suhtes üsna vaoshoitud," lisas ta.

Ning võib-olla ei peagi Eesti ÜRO Julgeolekunõukogus selles küsimuses hääletusel seisukohta võtma, kuna selleks oleks vaja, et mõni riik selle teema seal tõstataks, tõdes Mälksoo. "Kui juhtunut tõlgendada nii, et mõlemad - nii USA kui Iraan - on läinud üle rahvusvahelise õiguse piiride, siis Eestil ei tekigi olukorda, kus peab USA vastu minema," leidis ta.

Mälksoo sõnul oleks dilemma: kas toetada rahvusvahelist õigust või liitlast praegusel hetkel veel kunstlik konstruktsioon. "Meie liitlane püüab rünnakut Soleimanile tõlgendada rahvusvahelise õiguse pinnalt. Ma nii reljeefselt seda veel ei sõnastaks," rõhutas ta.

"Ma ei tahaks ka, et jääks mulje, et USA on krooniline rahvusvahelise õiguse rikkuja. USA on ikkagi osa sellest korrast, mis ÜRO loomisega tekkis," leidis Mälksoo.

Eesti peab harjuma uue olukorraga

"See ongi peamine väljakutse Eesti välispoliitikale, et peame suutma näha selles universaalset standardit. See maailm, kus Ameerika Ühendriigid üksi on võimelised nii käituma, on ilmselt otsa saamas ja sellepärast meie väikeriigina peame mõistma, et kuidas siis toimida," rääkis Mälksoo.

"Aga anname Eesti diplomaatiale aega nendele asjadele reageerida. Mina olen selles osas optimistlik, väikeriigid suudavad mõnikord üllatada ja mõnikord isegi aidata selliseid konflikte deeskaleerida," ütles ta.

Saatejuht Mirko Ojakivi viitele selle kohta, et kriitikud nägid juba ette võimalikke dilemmasid, mis Eestit ÜRO Julgeolekunõukogus tabavad, leidis Mälksoo, et see on riigi enesepositsioneerimise küsimus.

"Alternatiiv, et otsustada kohe alguses ära, et meil seal mingit asja ei ole, see on kulukas ja see võib meile pigem probleeme tekitada, see mõnes mõttes võib tähendada sellise rahvusvahelise korra aktsepteerimist, kus on kahte tüüpi riigid ja meie kuulume niiöelda B-divisioni. Ja ma arvan, et Eesti tegi õige otsuse, et meie sellist õiguskorda aktsepteerida ei saa, kus osadel riikidel põhimõtteliselt pole vaja selliste kogude liikmeks saada. Aga need kaks aastat saavad kindlasti huvitavad olema," rääkis ta.

Lisaks ei ole hetkel valik, kas toetada USA-d või rahvusvahelist õigust, veel nii teravalt ja selgelt laual, lisas Mälksoo.