Miks justiitsminister Raivo Aeg valis just teid riigi uueks peaprokuröriks?

See oli ka minu küsimus temale, et miks inimene väljastpoolt prokuratuuri ja miks just mina.

Ja justiitsministri vastus?

Prokuratuuri püütakse leida inimest väljastpoolt maja, et saada kõrvaltvaataja pilku, värsket lähenemist, mis prokuratuuri sees on olnud vähene.

Ja miks just mina, siis sellele sain vastuseks, et mul on [õigusteadlasena] akadeemilist kogemust, on pikaajaline kogemus kohtusüsteemist, kus olen prokuratuuri tööd kohtunikuna hinnanud ja mul on ka rahvusvahelist kogemust [Kosovo kohtu erikolleegiumi kohtunikuna].

Kohtunik on erapooletu, tema kaalub süüdistuse ja kaitse argumente ning teeb siis otsuse. Kuivõrd te naudite sellise erapooletuse võimalust?

Mis seal salata – naudin seda. See olukord meeldib mulle ja olen kohtunikutööd seni teinud kirega, teeksin samamoodi edasi. Loodan, et ühel päeval jõuan selle juurde ka tagasi.

Peaprokurörile pole kohtuniku erapooletus võimalik, teie olete süüdistaja. Peab nüüd teie mõttemaailmas mingid kivid ümber tõstma?

Arvan, et ei, seda tegema ei pea. Justiitssüsteem on tervik, töö käib ühe asja nimel. Muidugi on erinev, mida teeb prokurör, kaitsja ja kohtunik, kuidas nad lähenevad arutatava asja tuumale. Aga iga professionaal, kes on selle valdkonnaga kokku puutunud, suudab ühest rollist teise lülituda.

Avalikkus ootab, et prokuratuur harutaks lahti rahapesu juhtumid, aga uurimist juhtinud prokurör lahkus isapuhkusele – mis sellest edasi saab?

Edasi hakkab tegelema teine prokurör. Prokuratuur on üles ehitatud nii, et kuigi kriminaalasja ajab, ideaalis algusest lõpuni üks prokurör, aga ta tegutseb riigi nimel. Nii väljendub igas prokuröris prokuratuur ja need inimesed on vajadusel omavahel asendatavad.

Rahapesu lähteriigid on Moldova, Aserbaidžaan, Venemaa – kas me saame olla kindlad nende kahtlase õigussüsteemiga maade algandmetes, millele enda uurimises tugineda?

Kõikides aspektides kindlasti ei saa.

Informatsiooni, mis tuleb teistest riikidest, peab alati suhtuma tervemõistusliku kriitikaga, nagu üldse igasugusesse informatsiooni.

Üks kolleeg palus küsida, kas nende riikide tagant varastamine on ikka kuritegu?

(Muigab) Et kas vastasmängijale kahju tekitamine ei ole kasulik?

Püüame nüüd teha nii, nagu mõnikord ikka tehakse: taandada elu mängule ja võtame jalgpalli. Reeglid kehtivad mõlema poole, mõlema meeskonna jaoks. Ja kui fännitsoonist visatakse pudeliga vastasmängijat, siis peaksid kõik olema häiritud, sest midagi sellist võib juhtuda ka sinu endaga ja seda sa ju ei tahaks.

Kas Eestis jälitatakse liiga palju?

Kuna jälitamine on salajane tegevus, toimub inimeste eest varjatult, siis annab see kahtlemata rohkelt ainest igasugusteks vandenõuteooriateks ja kahtlustusteks. See on loomulik.

Aga minu arvates ei saa öelda, et Eestis jälitatakse liiga palju. Seaduslikult ei ole võimalik kedagi jälitada ilma, et oleks antud vastav luba kas prokuratuurist või kohtust, kui jälitustoimingud piiravad rohkem inimeste põhiõigusi.

Näiteks pealtkuulamine, korterisse või majja varjatud sisenemine?

Just. Selleks peavad alati olema põhjus, miks seda teha ja ka põhjendused, mis ei saa teisiti [tõendeid koguda]. Need põhjendused peavad olema tõsiselt võetavad.

On küllalt juhtumeid, kus kohtunik ütleb jälitustoiminguks luba taotlenud prokuratuurile ära ja samamoodi ei luba prokuratuur kergekäeliselt teha jälitustoiminguid. Ka need jõuavad ju lõpuks kohtusse, alluvad kohtulikule kontrollile, kaitsja saab neid vaidlustada.

Ja kui sul poleks häid põhjendusi, jälitaksid kedagi lihtsalt mugavusest, et nii on lihtsam tõendeid koguda, siis oleks see üks kergemaid moodusi, et näha, kuidas kogu kriminaalasi kraavi sõidab.

On teil vastus küsimusele, miks mõnede asjade uurimine venib aastaid? Näiteks Tartu endine abilinnapea Kajar Lember jõudis sellest kõigest raamatu kirjutada, sest talle kuriteokahtlustuse esitamise ja asja kohtuliku arutamise alguse vahele jäi üle kolme aasta.

Põhjused võivad puudutada näiteks politseid, kes püüab tõendeid otsida, võivad puudutada prokuratuuri süüdistuse koostamise faasis või ka kohut.

On see normaalne – üle kolme aasta toimub kohaliku väidetava korruptsioonijuhtumi uurimine?

Sõltubki asja sisust. Kui tegemist on mahuka juhtumiga, kuhu on segatud mitmeid inimesi, kasutatud mitmeid äriühinguid, et raha keerutada... Raamatupidamise dokumentide läbitöötamine, et aru saada, mis raamatupidamislikult toimus, on olemuslikult palju aega võttev.

Hiljuti vaatasin, kui kaua kestavad Eestis ekspertiisid ja kõige ajamahukam ongi raamatupidamislik ekspertiis.

On see siis paratamatu, et uurimine võib kesta nii kaua?

Mitte alati.

Tahtsin jõuda oma vastusega sinna, et pikal uurimisajal võib olla objektiivseid põhjuseid, aga samuti ei saa välistada, et mõnikord kestab uurimine liiga kaua inimlike vigade tõttu, mida saaks vältida või halvasti korraldatud töö tõttu, mida saaks paremini korraldada.

Kuivõrd nõustute, et seni on olnud paljuski nii: kui prokuratuur teatab kellegi kahtlustamisest, siis ongi inimene avalikkuse silmis juba süüdi mõistetud?

Paraku tuleb tunnistada, et inimesed lähtuvad tihti sellest, et kui riik kellegi poole näpuga näitab, siis "kus suitsu, seal tuld" ja küll ta ikka midagi teinud on.

Tihtilugu ei mõelda, et politsei alles uurib ja prokuratuur alles paneb kokku riigipoolse versiooni, mis on riigi oletus: meile tundub, asja vaadates, et oled teinud seda, teist või kolmandat, mida hinnatase kurjaks teoks.

Inimesest peaks saama kurjategija alles siis, kui kohus on asja erapooletult läbi vaadanud, kuulanud ka kaitsjat ja omapoolse hinnangu andnud.

Süütuse presumptsioon, et õigust mõistab ainult kohus ja keegi pole enne süüdi kui pole jõustunud teda süüdi mõistev kohtuotsus, on sageli kena sõnakõlks, või kuidas?

See ei ole sõnakõlks. Siin on oluline ja kaalukas roll eeskätt prokuratuuril ja kohtul, et nende sõnumid, kuidas avalikkusele räägitakse konkreetsest asjast enne jõustunud kohtuotsust, ei annaks võimalust arvata, et riigil on asi juba selge.

On need sõnumid olnud kohati liiga jõulised?

Võimalik, et on ka juhtumeid, kus riigipoolne kommunikatsioon on olnud liiga jõuline. Palju rohkem on olnud juhtumeid, kus sõnu pole hoolikalt valitud.

Tallinna ringkonnakohtunikuna mõistsite õigeks näiteks tapmises süüdistatud politseiniku ja  lapsporno valmistamises süüdistatud kirjaniku. Kui kerge on õigeksmõistvat kohtuotsust kirjutada?

Kohtuotsuse kirjutamise raskus ei sõltu sellest, kas keegi tuleb mõista süüdi või õigeks.

Kuidas nii? Ühe otsusega saadate kellegi kümneks aastaks vangi ja teise otsusega vabastate ta süüst.

Seda küll. Kui on põhjust inimene süüst vabastada, siis emotsionaalselt võib olla kergendus, kasu aga mitte alati, sest õigeksmõistva otsuse põhjused võivad olla menetluslikku laadi. Sul endal võib olla teistsugune tunne, aga kui seadus näeb ette ühte või teist, siis ainult enda emotsiooni ja sisetunde pealt seda eirata ei või.

Kohtuotsuse kirjutamise raskus võib sõltuda hoopis muudest asjaoludest. Näiteks, et tuleb tõendeid või õiguslikku lähenemist käsitleda tavapärasest erineva nurga alt. Elu on ootamatusi täis ja võib juhtuda, et midagi, millest oleme ka juristina harjunud ühtemoodi mõtlema, tuleks tegelikult käsitleda teisiti.

See on keeruline jutt.

See ongi keeruline, kuidas vaadata uuest, värskest vaatenurgast. Mõelda põhjendustele, millega sa tegelikult ei ole harjunud, ei ole harjunud niimoodi mõtlema, ütlema või kirjutama – see võib olla keeruline.

Kas õigus on alati sama mis õiglus?

Need võiksid omavahel võimalikult palju kokku langeda, aga kindlasti ei pruugi see alati nii minna.

Juhtub ka nii, et kurjategija mõistetakse õigeks ning süütu tunnistab end süüdi või mõistab kohus ta süüdlaseks?

(Paus) Seda ei saa 100 protsenti välistada. Aga meie menetlusreeglid ja ka kriminaal-justiitssüsteemis töötavate inimeste ettevalmistus peaks olema suunatud sellele, et niisugust viga minimeerida.

Kes ja kas üldse peaks riigi nimel vabandama inimese ees, keda riik on ekslikult kurjategijaks pidanud?

Põhimõtteliselt tuleks sellele küsimusele vastata – jah.

Kas teie olete tulevikus peaprokurörina nõus ütlema kellelegi, keda prokuratuur süüdistas kuriteos, aga kes sai õigeksmõistva kohtuotsuse: "Me palume vabandust."?

Kui tegemist on olukorraga, kus ma pean õigeks inimese ees vabandada, siis ma kahtlemata teen seda. Nii enda ja prokuratuuri nimel, kui peaprokurörina esindan prokuratuuri.

Mitte igal juhul, kui inimene on mõistetud õigeks, pole aga tegemist olukorraga, kus tuleb minna vabandama, viia lilled ja kreemitort, sest kohtulahendiga on selgunud õiglane tulemus ja kõigil on põhjust oma eluga rahulikult edasi minna.

Olukorrad, kus riigil tuleb paluda vabandust, on need, kus riik on teinud selge, suure vea. Selliseid olukordi tuleb ette ja siis ei tohi lasta asjal vaikse sisinaga nagu õhupallil õhust tühjaks minna või end kivi alla ära peita ja teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Kui riik on teinud inimesele alusetult haiget, siis peab riigil jätkuma oma esindajate kaudu mehisust seda tunnistada.

On teid ennast kunagi milleski alusetult süüdistatud?

Kindlasti on ette tulnud, aga konkreetset näidet kohe pähe ei karga.

Mulle küll kargab. Seoses teie kuulumisega 2006-2013 Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kõlas nüüd väiteid või vähemalt küsimusi, et ega te ole poliitilise taustaga peaprokurör.

(Naerab) Sellistel süüdistustel tõesti igasugune alus puudub. Minu poliitiline taust on olematu.

Reformierakond jäi riigikogu õiguskomisjoni hääletusel teie suhtes erapooletuks, sest arvas, et teie kandidatuur liikus poliitilisi kanaleid pidi. Miks te neid ümber ei suutnud veenda?

Minule jäi arusaamine, et Reformierakonna fraktsioon kahtles pigem minu juhtimisoskustes, et mul ei ole piisavalt juhtimiskogemust.

Opositsioonijuht Kaja Kallas on küll aru saanud, et teid soovitas peaprokuröriks Urmas Reinsalu, Isamaa üks võtmemängija. Oli see nii?

Minule teadaoleva informatsiooni kohaselt on tõesti nii, et Kaja Kallas on midagi niisugust väitnud.

Aga minule ei ole Urmas Reinsalu teinud ettepanekut peaprokuröriks kandideerida ja ma ei tea midagi sellest, et ta oleks taolise ettepaneku teinud ka justiitsministrile. Minu poole pöördus justiitsminister, meil oli sõbralik vestlus ja selle vestluse tulemusel otsustas ta minu kandidatuuri [valitsusele] esitada.

Oli kuidas oli, kuid nüüd peate seisma prokuratuuri sõltumatuse ja tihti nähtava poliitilise soovi vahel, et prokurörid teeksid poliitikutele arusaadavaid, sobivad otsuseid. Tulete toime?

Pean tulema.

Kui lõpuks olete uuel töökohal, kas uurite prokuröridelt, miks nad lõpetasid politseile võõraviha-kallaletungist valetanud Mary Krossi kriminaalasja oportuniteediga ega läinud sellega avalikule kohtuistungile?

Need põhjendused on ajakirjanduse veergudel kõlanud nii prokurörilt kui ka kohtunikult. Minul ei ole põhjust enam kelleltki midagi küsida, selle asja menetlus on lõppenud. Ütleme siis nii, et... läks nagu läks.

Olite tookord Facebooki postituses masendunud, et kuidas saavad mõned teie kolleegid – ka prokurörid – olla sedavõrd ilma sotsiaalse närvita. Kui palju peaks sotsiaalne närv prokuröri tegevust juhtima?

Kahtlemata on see midagi, mis ei saa olla põhiline. Aga sotsiaalne närv inimesele, kes töötab niisuguses sfääris, on väga oluline. Kui prokurör või kohtunik ei tunneta ühiskonda, ei saa aru, mis on ühiskonnale tegelik probleem ja ei viitsi uurida, mis on probleemi alged, näiteks toimepandud kuriteo põhjused, siis on midagi korrast ära.

Kas riigireetur Herman Simm vääris ennetähtaegset vabastamist, mida ka prokurör toetas?

Mina ei oleks sellist otsustust teinud.

Miks? Vana inimene, karistusest vaid väike osa kandmata, las ta olla kodus.

Jah, pragmaatiliselt kaaludes võib isegi küsida, et mida me saime, kui panime Herman Simmi 12 aastaks ja kuueks kuuks vangi, sest piisab ju süüdi mõistmisest, avalikust häbistamisest, inimene on niigi kõigi silmis paaria. Aga tegemist on raske kuriteoga, millel oli potentsiaalselt suur oht meie iseseisvusele ja rahvana kestmisele. Raske karistus vastusena on siin igati omal kohal.

Ja minu arvates teatud olukordades, väljapaistvalt kurjade ja halbade tegude puhul võiks näidata omapoolset selgroogu, et – kellast kellani [kantakse karistust].

Mary Krossi loost ja Herman Simmi vabastamisest tõukuvalt – kui palju hakkate peaprokurörina ütlema prokuröridele, et te pole nende otsustega nõus või on prokurörid oma otsustes sõltumatud?

Konkreetseid menetlusi läbi viies peavad prokurörid saama tegutseda sõltumatult. See ei saa nii välja näha, et neid käiakse lasteaiakasvatajana juhendamas – astu siia, tee seda või kolmandat. Aga enda arusaamu sellest, kuidas tuleks mingitele kuriteoliikidele läheneda, kuidas võiks kujundada karistuspraktikat jne, kavatsen avaldada nii tulevastele kolleegidele kui ka avalikkusele.

Kas te teate, kes kirjutas: "Nuheldes iga eksimust kõige karmimate võimalike vahenditega, kalestub ühiskond ja kaotab karistustundlikkuse."

(Muigab) Tuleb tuttav ette küll. Üks tuntud Eesti õigusteadlane ja ringkonnakohtunik.

Väga õige, see olite teie mullu märtsis, kui kirjutasite Eesti Päevalehes, et dopingut kasutanud suusasportasi ei tuleks kriminaalkurjategijateks teha, kuigi paljud tahtnuks neid risti lüüa. Miks teie leebe olite?

Ei arva, et olin või olen leebe, lihtsalt minu arusaamine karistusõigusest ütleb, et tegemist on kõige karmima riigi vitsaga, millega tuleb lüüa siis, kui leebemate vahenditega ei ole võimalik asju reguleerida piisavalt hästi.

Kui hakkame karistusõigusega ähvardama liiga sageli või kui hakkame väiksemate rikkumiste eest lööma liiga jämeda malakaga, siis teeme ise endale karuteene. Karistushirm, karistustundlikkus ühiskonnas, hukkamõist kriminaalkorras süüdi tunnistatud inimese vastu – see kõik siis väheneb.

On see aga õige, et kohtunik kuulutas suusatreener Mati Alaveri nn dopingutoimiku kinniseks ja ajakirjanikud ei saa seda lugeda?

Minul on raske näha põhjendusi, miks ei tohiks selle kriminaalasja toimikuga tutvuda. Pigem arvan, et võimalikult paljudel juhtudel ja võimalikult suures osas peaks olema avalikkusel ligipääs kohtumõistmisele ja kohtumõistmise tulemusele.

On kaks hoiakut. Üks teie enda oma, et karistusõigus ei ole vahend, millega kujundada või sunniviisiliselt kehtestada ühiskondlikku moraali ning teine kuulub endisele justiitsministrile Urmas Reinsalule, kes kritiseerib kriminaalpoliitilist võltshumanismi ja liberaalitsevat hoiakut korduvate ohtlike kurjategijate ees.

Jah, tunnistan, meil on Urmas Reinsaluga mõnedes kriminaalpoliitika küsimustes erinevad arusaamad.

Mulle on oluline, et olukordades, kus riik otsustab kriminaalõiguslikke sekkumisvahendeid kasutada, oleks see mõjus ja tulemusega. Näiteks ei saa eitada, et on inimesi, kelle puhul on ainuke mõistlik käitumisviis nende panemine seitsme luku ja riivi taha, ja nad jäetakse sinna kauaks. Aga seda ei tohiks teha kergekäeliselt, ei tohiks teha nende inimeste suhtes, kellel tuleb hoopis raske haigus välja ravida.

Kas sariroolijoodik peaks saama vältimatult vanglakaristuse?

Alkoholiprobleemide küüsis olevate inimeste puhul on karistamisest palju olulisem tegelemine nende kuriteole viinud probleemiga – alkoholismiga. Vastus küsimusele "Mis viis ta alkoholismini?" ei ole see, et võtame talt juhiloa ja paneme kuueks kuuks vangi. Istub kuus kuud ära, tuleb välja, kas ta on nüüd parem inimene? Ei ole. Temaga on endiselt kõik väga valesti.

Samas, kui me nüüd mõtleme, milleni võib roolijoodiku elu välja viia – hiljutise tragöödiani Saaremaal...

Tahtsin just küsida, kas teil on see äsjane lugu ikka meeles?

Mul on see lugu väga hästi meeles. Kui asjad on jõudnud nii kaugele, siis pole enam millestki rääkida – sellise inimese koht on vanglas.

Võibolla tulnuks sariroolijoodik enne vanglasse panna ja ta poleks saanud Saaremaal kolme inimest tappa?

Nagu ma ütlesin – selliste inimeste probleemi vanglakaristused ei päästa. Võib muidugi küsida, et ärme pane roolijoodikut vangi kuueks kuuks, paneme kolmeks aastaks...

Teie oponent Urmas Reinsalu ütleb, et nad peavad saama karistuse, mis on ühiskonna kättemaks.

Karistus on alati teatud mõttes ühiskonna kättemaks.

Minu sõnum ei ole kindlasti see, et kui inimest tõukab kuriteole sõltuvushäire, siis tuleks teda nunnutada. Muidugi mitte. Aga karistusõiguslik sekkumine peaks olema ratsionaalne ja taotlema tulemust. Kui mõju on ainult see, et me teeme haiget, teeme valu eest vastu valu, siis oleme läbikukkunud, sest ei suuda midagi ette võtta algpõhjuste vastu, mis on viinud inimesi valele teele. Raiskame ressursid valesse kohta, haigust me ei ravi.

See oleks umbes samamoodi, et kui kellelegi teevad varbad valu ja arstide juures enam käia ei taha, sest järjekorrad on pikad ja arstid käsivad hommikuti teha ebamugavaid harjutusi, siis läheb ta posija juurde. Posija kirjutab välja poolvääriskive ja eeterlikke õlisid, aga varbad terveks ei saa.

Sotsiaalmeedias peate edaspidi sõnalendu piirama, ei saa enam kirjutada, nagu novembris 2018, et nüüd on raske end Eestis hästi ja uhkelt tunda, sest "ekstremistide paugutamist on liiga palju".

Tõsi ta on, muutunud olukord nõuab teistsugust sõnakasutust ja lähenemist enda suhtlemisele. Mitte ainult sotsiaalmeedias, vaid üldse.

Aga sotsiaalse uudishimu ümbritseva elu vastu ikka säilitate?

Kindlasti.

Et ongi nii, nagu soovisite möödunud suvel Tartu Ülikooli aulas, õigusteaduskonna bakalaureuseõppe lõpetajatele: "Maailma tuleb edasi uurida seni, kuni silm enam ei seleta, mõistus enam ei tööta ja käsi ei jaksa enam paberile tähti joonistada."?

Sellele kirjutan ma endiselt alla.

Delfile nimetasite prokuratuuri probleemiks, et viimastel aastatel on sealt päris palju häid inimesi lahkunud, advokaatideks ja kohtunikeks. Teate, miks need päris paljud head inimesed on prokuratuurist ära läinud?

Osade inimeste jaoks on töö prokuratuuris end ammendanud või soovivad nad teha karjäärihüpet, neile on tehtud parem pakkumine. Prokuratuuris on inimeste sissetulekutel selged raamid ees, advokaadina aga "sky is the limit", nagu öeldakse. Kindlasti on olnud lahkumisi isiklikku laadi põhjustel, kus ei ole laabunud koostöö kolleegide või juhtidega.

Kas senine peaprokurör Lavly Perling jääb prokuratuuri edasi?

Seda, mida ja kus Lavly Perling edasi tegema hakkab, ei oska ma veel vastata. Kindlasti tahan arutada Lavly Perlingu endaga, milline on tema ettekujutus ja mida ta teha tahaks. Ta on väljendanud, et tal oleks huvitav jätkata prokuratuuris kohtuskäiva prokurörina, aga on ka muid võimalusi. Ei oska täna öelda.

Milliste mõtetega ootate kaks ja pool aastat tagasi alanud nn Savisaare protsessi kohtuotsust, mille Harju maakohtunik peaks 14. jaanuaril avalikustama?

Eks neid mõtteid on mitmeid. Kindlasti on kõigil natuke tunnet, et saaks see asi juba ükskord läbi. Kindlasti on huvitav näha, millistele järeldustele kohus jõuab. Minul isiklikult on kahju, et see menetlus ei hõlma enam kõiki, kelle suhtes see alustatud sai. Kahtlemata oleks ühiskonnale parem, kui kohtuotsus käiks ka Edgar Savisaare enda kohta, kelle osas kohtumenetlus tema tervise seisundi tõttu lõpetati.

Kas midagi olulist on jäänud teilt küsimata?

Seda teab küsija.

Mingi küsimus, mis tundub selles olukorras kohustuslikuna ja mida ootasite, näiteks süvariigi kohta?

Mis seal salata, see pole küsimus, mida ma alati suure kannatamatuse ja põnevusega ootaksin, et kas saan jälle ka selle kohta midagi öelda.

Kas on väga raske rääkida millestki, mida ei ole olemas?

(Muigab) Seda ka.

Valitsus nimetas teid järgmiseks peaprokuröriks 9. jaanuaril, aga ametisse asute alles 3. veebruaril. Millest selline viivitus?

See on täiesti loomulik viivitus, et saaksin kohtus enda tööd rahulikult lõpetada, olukorraga [riigiprokuratuuris] rahulikult tutvust teha ja ameti sujuvalt üle võtta.

Kas kolite nüüd perega Tartust Tallinnasse või muutub Elroni rong tööpäevadel teie igahommikuseks ja igaõhtuseks kontoriks?

Vastused teie küsimustele on "Ei." ja "Ei."

Ei koli ja rongiga ei sõida?

Täpselt nii, rongiga igapäevaselt ei sõida. Juba aastaid on meie pere elukorraldus selline, et mina veedan osa nädalast Tallinnas ja osa Tartus. Nüüd suureneb Tallinna osakaal oluliselt, aga pere jääb Tartusse.

Ja Kosovo kohtu erikolleegium peab endale teie asemele uue kohtuniku valima?

Minu asemele ei pea nad kedagi valima, aga minu võimalused Kosovo kohtu erikolleegiumi töös kaasa lüüa on loomulikult praeguseks ammendunud.

Kas ammendunud on ka võimalused jätkata Tartu Ülikoolis doktoritööga "Rahvusvahelise kriminaalõiguse riigisisene rakendamine Eesti näitel"?

Seda püssi pole ma põõsasse visanud. Doktoritöö põhisisu, mis koosneb artiklitest, on tänaseks valmis, kõik artiklid on ilmunud ja praegu tegelen nn katuspeatüki kirjutamisega. Mul on eesmärk doktoritöö lähemal ajal valmis saada ja kaitsmisele esitada.