Liibüast on saanud järjekordne riik, kus lähemad ja kaugemad suurvõimud omavahelisi arveid õiendavad, olles valmis seda tegema viimase liibüalaseni.

Olukord on siiski erinev Süüriast. Nimelt on Liibüas pärast mõnda aega kestnud klannitülisid, mis ähvardasid riigi sootuks pisikesteks lappideks tükeldada, välja kujunenud siiski kaks suuremat jõudu. Neist ühte tunnistab ka ÜRO, mistõttu seda peetaksegi Liibüa nii-öelda päris valitsuseks.

Seda valitsust juhib Fayez al-Sarraj, Türgi päritolu poliitikute perekonnast pärit endine elamuehitusminister, kellel endalgi pikk poliitiline karjäär selja taga. Tema valitsust toetavad Türgi, aga ka Katar ja Itaalia.

Tema vastase, USA-Liibüa topeltkodakondsusega feldmarssal Khalifa Haftari toetajate hulgast leiame Venemaa ja Prantsusmaa, aga ka Egiptuse ja Araabia Ühendemiraadid.

Venemaal ja Türgil õnnestus 12. jaanuaril Liibüas relvarahu kehtestada, kuid et kumbki pool üsna salgamatult oma sõpru soosis, oli ka selge, et relvarahu väga hästi pidama ei hakka.

Berliinis peetud rahukonverentsil lepiti kokku muuski kui relvarahus. Muu hulgas otsustati, et Liibüa konflikti osalistele kehtestatakse relvaembargo. ÜRO missioon Liibüas kurdab, et ka seda on praeguseks väga rängalt rikutud.

Olukorra muudab veel keerulisemaks tõik, et Sarraji kontrollitavas piirkonnas elab päris palju Haftari pooldajaid, kes muu hulgas naftakraanid sõna otseses mõttes kinni keerasid.

Sarraji valitsuse alluvuses tegutsev naftafirma keeras need küll lahti tagasi, aga ulatuslik kahju oli juba tekitatud.

"See nafta oli terroristide allikas. Rahaallikas palgasõdurite toomiseks Liibüasse, kus need meie poegi veristasid. Seega me võtsime hõimuna, kohalike elanikena, hõimujuhtidena vastu otsuse naftapumpamine lõpetada, aga jätta uks läbirääkimisteks lahti," rääkis Zawiya hõimu ülemkogu juht al-Senussi al-Halik.

Sellised vahejuhtumid seavad Sarraji valitsuse väga raskesse olukorda.

"Mis puutub naftakriisi, siis see on Liibüale ja tema rahvale tegelik kriis. Samasugune kriis oli ka 2013. aasal. See läks meile otseselt ja kaudselt maksma 150 miljardit dollarit. Nafta moodustab 93-95 protsenti Liibüa riigi kogutulust ja katab 70 protsenti kogukulust. See on "kuul pähe" olukord," ütles Liibüa keskpanga kuberner Sadik al-Kabir.

Haftari alad on Sarraji kontrollitavale pealinnale Tripolile piisavalt lähedal, et tema kahurvägi ulatub ka pealinna pihta paugutama. Ühtlasi on ta ähvardanud, et tema väed tulistavad alla kõik Tripoli kohal lendavad lennukid, olgu siis tegu sõja- või tsiviilllennukitega.

Muidugi ei ole Türgi president Reccep Tayyip Erdogan Haftari iseloomustades erapooletu, aga tõenäoliselt on tal õigus.

"Pole võimalik oodata halastust ja mõistmist vaherahu osas kelleltki Haftari-taoliselt. Muide, rahvusvaheline kogukond teab seda väga hästi. Haftari ümbritsevad Venemaa Wagneri grupi palgasõdurid. Muidugi, selle toetuse ja jõu tulemusel, mis ta Wagneri grupilt saab, jätkab ta oma rünnakuid kõigi saadaolevate vahenditega," ütles Erdogan.

Wagneri eraarmeest kõneledes unustas Erdogan sujuvalt, et Türgi sõjalised eksperdid on jällegi abistamas Sarraji poolt. Samas rõhutas Erdogan ise, et sõjaliselt Liibüa kriisi lahendada ei saa, lahendus peab olema poliitiline.

Arvestades, et minevikus on Türgi Liibüat koloniseerinud, suhtub suur osa liibüalasi Türgi igasse käiku äärmise ettevaatusega. Erdogani käitumise põhjal võib aga oletada, et pigem tahaks Türgi naftarikkas piirkonnas oma muistse mõjuvõimu taastada.