Vald aitab kriisi ajal ka neid, kes otseselt riskigruppi ei kuulu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Elanike aitamine on iga omavalitsuse kohustus ning vanematele inimestele pannakse südamele, et poeskäigu võib rahumeeli sugulaste või omavalitsuse õlgadele jätta. Abi tasub julgelt küsida ka neil, kes otseselt riskigruppi ei kuulu, kuid abi vajavad, näiteks suurpered. "Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, kuidas Tartumaa omavalitsused kodukandi inimesi aitavad ja kuidas kojujäänud tuju üleval hoiavad.

Kuuelapseline perekond Kikerpill Tartu vallas on kodus juba teist nädalat. Keegi ei tea, kaua veel.

"Kui varem oli meil nii, et lasteaialapsele sai tehtud üks vaba päev nädalas, et lihtsalt on puhkepäev, et ta väga ära ei väsiks, siis nüüd ta imestab, miks neid puhkepäevi nii palju on, millal me juba lasteaeda läheme. See on suhteliselt keeruline juba," rääkis Monica Kikerpill.

Kaupluses käib ainult pereema ja vald on pakkunud ka toiduabi. "Poes käin ainult mina, umbes kaks korda nädalas ikka. Praegu me vaatamegi, et toitu läheb hetkel rohkem kui suvevaheajal. /.../ Me oleme alati oma jõududega hakkama saanud, aga lastekaitsespetsialist pakkus meile toiduabi. Selles osas me ei keeldunud, me võtsime selle vastu," rääkis Monica Kikerpill.

Tartu valla sotsiaaltöö spetsialist Anne-Mai Ott selgitas, et koolilastele jagatakse koolilõunat. Riskirühma kuuluvad inimesed helistavad sotsiaaltöötajale ise ja annavad oma soovidest teada.

"Me teeme poenimekirja, läheme poodi, ostame asjad ära ja siis toimetame neile selle ukse taha. Kontaktivabalt nii-öelda. /.../ Ja hiljem, kui meil hakkab stabiliseeruma see olukord, siis esitame inimestele arved tagantjärele," lisas Ott.

Tema sõnul peab omavalitsus praeguses olukorras abikäe ulatama. "See ongi meie ülesanne - oma inimesi aidata," ütles ta.

Tartu päevakeskuses Kalda on kõik riskigrupi kliendid. "Nemad on väga tähtsad. Ja muidugi on see ka, et ega nad ei kardagi seda surma, aga neil on hirm see, et matust ei saa teha," rääkis hooldustöötaja Tiiu Maasing.

Maasing tõdes, et praegusel ajal on paljude suurim mure mitte niivõrd tervis, vaid üksindus. "Tervis väga halb olla, valud võivad suured olla, aga üksindus on kõige keerulisem," sõnas ta.

Arvo Teder on üheksa aastat käinud seeniormeeste klubis, nüüd seda enam teha ei saa.

"Üheksa aastat tagasi lugesin ajalehest, et eksisteerib selline meeste seltskond nagu seeniormeeste klubi. /.../ Saime koroonat ja piljardit mängida ja lauatennist ja petanki ja bowling'ut. Palju mänge on meil seal," rääkis Teder.

"Kaks nädalat saab juba. /.../ Panime uksed kinni ja ilmselt ei saagi nii pea lahti," tõdes ta.

Tervisesportlasele Pille Rajasaarele tuli üllatusena, et ta ei tohi enam kodust välja minna.

"See on mulle kõige halvem variant. Aga kuna ma praegu lepin sellega, siis ma ei tea. Päike paistab, ma olen väga-väga rõõmus," ütles ta.

Oma päevi alustab Rajasaar ikkagi trenniga. "Kuna kõik spordisaalid on kinni, siis ma natuke võimlen, joon kohvi, vaatan natuke "Terevisiooni". Siis vaatan, kuidas ilm on ja siis, kuna ma tegutsen käsitööga natuke, ise enda huvides, ma natuke harutan vanu asju - taaskasutus, mis on seisma jäänud. Taaskasutan neid ja siis mõlgutan, et mida siis uuesti tegema hakata," kirjeldas Rajasaar.

Karantiinis on ka midagi head. "On asju, tõesti, mida tuleb teha nüüd. Ja see ongi meie aeg, sest teeme seda, mida me ei ole teinud. Sorteerime oma albumeid ja värke. Mina ütlen, et ma esimest korda tunnen, et ma olen uhke, et ma olen pensionär," rääkis Rajasaar.

Arvo Teder tõdes, et praegu on raske aeg, kuid tegevust leiab. "Õnneks ma käin metsas autoga, järve ääres, sõidame, looduses. See on üks põhiline ajaviitekoht. Ja kodusristsõnad, sudokud," lisas ta.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: