Toomas Sildam: ERJK likvideerimise soov on arusaamatu
Eesti üha selginevas pandeemiataevas plahvatas äike, mida keegi ei oodanud. Kõuemürina tõi Keskerakonna, EKRE ja Isamaa algatatud seadusemuudatus, mis likvideeriks erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ehk ERJK ja annaks selle ülesanded riigikontrollile, vaatab ajakirjanik Toomas Sildam tagasi poliitikanädalale.
Omavahel rääkides näitavad keskerakondlased nüüd Isamaale, Isamaa inimesed Keskerakonnale ja EKRE rahvas osutab mõlemale valitsuspartnerile. Kõik üritavad jätta muljet, et nemad ei ole selle eriolukorra-järgse esimese päeva ehk 18. mai seaduseelnõu põhiautorid.
Miks seda üldse vaja oli? Arusaamatu. ERJK mõned inimesed on olnud küll ehk liiga emotsionaalsed oma väljendustes, kuid sisuliselt on komisjon teinud head tööd. Kõik kohtusse jõudnud vaidlused on lõppenud ERJK võiduga.
Soov likvideerida ERJK on valitsusliidu poliitiline tahe. Nüüd saab sellest kõige rohkem pihta Keskerakond, kelle minevikust on leida mitmed hämara rahastamise näiteid. Samuti määrib see Isamaad, kelle tuumvalijad ei mõista, milliste väärtuste eest Isamaa ikkagi praeguses valitsuses seisab. EKRE saab kõige vähem kahju, sest nemad räägivad enda toetajatele, kuidas ERJK-s on tugev sotsiaaldemokraatide mõju ja nii polegi see komisjon usaldusväärne.
Jüri Ratase valitsuse poliitilistel oponentidel on aga vaba voli visata õhku kahtlus, et kõige taga on Keskerakonna soov lasta raugeda ERJK ettekirjutusel, mis võtaks peaministriparteilt üle miljoni euro. Keskerakond vaidlustas ERJK ettekirjutuse ja kohus hakkab seda septembris arutama. Kuigi Ratas vaidleb vastu, et siin pole mingit seost, siis poliitikas ei tähenda selline ümberlükkamine juba kerkinud kahtluse maha vajumist. Samuti, nagu väidavad oponendid, olevat just Keskerakonnal soov kirjutada seadusesse, et rohkem kui kolme aasta vanuseid juhtumeid tulevikus ei uurita. Praegu on nende jaoks küsimärgiga n-ö Ratase eelsel ajal, aastatel 2009-2016 toimunud sündmused.
Kas erakondade rahastamise järelevalve on Eestis kindlatel jalgadel? Jah, nii palju kui praegune seadus selleks võimalusi annab. Kas midagi saaks paremini teha? Jah, kindlasti. On ju absurdne, et erakondade rahastamise järelevalvajad ei saa küsitleda näiteks 50 000 eurot mõnele parteile annetanud inimest, kelle ametlikust sissetulekust ei selgu kuidagi võimalus nõnda suureks helduseks. Aga niisugust küsimise võimalust ei taha ERJK likvidaatorid pakkuda ka riigikontrollile.
Pealegi, kas erakodade rahaasjade kontroll võiks üldse olla riigikontrolli ülesanne? Ei ole kindel, et seda arvab Vabariigi President, kes hindab seaduse vastavust põhiseadusele, või riigikohus, kes presidendi võimalikku vetot arutab. Ja kui selline pessimism on alusetu, oli ikkagi inetu, et riigikontrolör kuulis valitsusliidu plaanist alles tagantjärele.
Niisiis, miks lõhkuda praegune kord? Põhjust nagu polegi, igatahes ei ole valitsusliit seda arusaadavalt selgitada suutnud. Olukord meenutab hoopis poliitilist kiusu, mida meie põllumehed peavad taluma EKRE valimisloosungite tõttu, sest valitsus keeldub maasikapõldudele lubamast uusi välismaiseid hooajatöölisi. ERJK puhul näib aga, nagu varjutaks poliitiline usaldamatus või vimm varem loodud järelevalvekomisjoni vastu ratsionaalse mõtlemise.
Üks valitsusele lähedalseisev inimene ütleski irooniliselt, kuidas tema näeb selles kõiges soovi asendada vana süvariik uue süvariigiga. Päris kujundlik tähelepanek, kuigi ütleja süvariigi olemasolusse ei usu.
Seejuures ei ole õige lasta end eksitada kõikehõlmava uduse selgitusega, et valitsusliidu ükskõik milline tegevus ongi rahva tahe.
Advokatuuri esimees Jaanus Tehver kummutas selle õigustuse äsja sisepoliitiliselt hoogsas intervjuus: "Ainuüksi see, et valimispäeval on valimiskastidesse lastud teatud arv sedeleid, ei tähenda blankovolitust maksimaalse arvu sedeleid saanud inimesele või erakonnale teha seda, mis pähe tuleb. Sellise järelduse tegemine on loogiliselt põhjendamatu ja sisult demagoogiline."
Toimetaja: Merili Nael