Terviseameti juht Merike Jürilo: koroonakriisiga saime hästi hakkama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Merike Jürilo
Merike Jürilo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

"Kuna selle kriisiga on hästi toime tuldud, siis on palju asju, mida teeme ka tulevikus samamoodi," lubab terviseameti peadirektor Merike Jürilo. Aga midagi tehakse järgmisel korral teistmoodi, kui COVID-19 uuesti ründab.

Kaubanduskeskuste parklad ja poed on rahvast täis, suvelinnade restoraniterrassid sumisevad nagu ikka juunis – kas COVID-19 taandub või on Eesti inimesed liiga julgeks läinud?

COVID-19 on Euroopas mõningal määral taandumas, numbrid näitavad tõesti langustrendi, ka Eestis on haigestumine praegu mõõdukas. Kuid kindlasti ei tähenda see, et võiks valvsust kaotada. Valvsus on ikka oluline, kuna haigus on meile teadaolevalt tulnud selleks, et jääda ja ringleb ühiskonnas edasi.

Kuidas olla mõistlikult valvas?

Kui ma tunnen ennast hommikul nõrgana, väsinuna, maitsemeel on muutunud, kergelt kraabib kurgus – siis ma jään koju ja jälgin paar päeva enda tervist. Kas läheb paremaks või halvemaks, vajadusel helistan perearstile.

Ja ei trügi võõraste inimeste keskele?

Just. Kui vähegi on imelik tunne, et äkki ei ole tervis nii nagu tavaliselt, siis mitte minna avalikku ruumi, ühistransporti, üritustele, vaid ennast ise jälgida.

Kas üldse ja kus peaksime kandma näomaske?

Riskirühmadega kokku puutuvad inimesed peaksid kandma. Tervishoius kanname maske, isikukaitsevahendid on jätkuvalt väga aktuaalsed hoolekandeasutustes, sest see haigus tabab kõige valusamalt riskirühmi.

Nii et kui lähen hooldekodusse sugulast vaatama, panen maski ette?

Jah, sest alati võib juhtuda, et te veel ei tea, et olete juba haige.

Merike Jürilo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ettevõtjad kinkisid Eestile 50 000 antikehade professionaalset testi. Nende tõenäosus on 80 protsenti, mida meedikud peavad liiga väikeseks. Teie arvamus?

Terviseameti põhieesmärk on haiguse leviku piiramine. Nii on meile kõige olulisem diagnoosiv testimine, et võimalikult vara avastada haigestumine ja inimene saab jääda koju.

Antikehade testid on nö tagantjärele tarkus – me saame teada, et inimene on põdenud. Need testid on asjakohased seroepidemioloogiliste uuringute läbiviimiseks, et hinnata haiguse levimist ühiskonnas. Võibolla on ka inimestel huvi, et on nad põdenud või ei.

Kas ettevõtjad arutasid enne kingituse tegemist terviseametiga, et millised testid oleksid kõige õigemad?

Ettevõtjad mitte. Küll on olnud sel teemal arutelusid vabariigi valitsuses, et kas oleks võimalik võtta kiiresti kasutusele kiirteste koduseks kasutamiseks. Kuna aga haigus on olnud maailmas suhteliselt vähe aega, oleme pidanud usaldusväärseid kiirteste kannatlikult ootama.

Meil ei ole veel usaldusväärseid kiirteste?

Kodus kasutamiseks usaldusväärseid kiirteste ei ole. Professionaalseks kasutamiseks neid juba liigub, aga selle peab tegema tervishoiutöötaja, sest oluline on ka kohene konsulteerimine, et mida test näitab ja mida selle tulemusega peale hakata.

Valitsuse poliitilise soovi järgi saab 8. juunist teha antikehade testi Tallinnas lennujaamas ja reisisadamas. See on ju vabatahtlik, mitte kohustuslik?

Jah. On olnud kaalumisel, nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis, kas oleks mõistlik rakendada sadamas testimist, et välistada riskiriigist tulnule karantiini vajadust. See ei ole aga mõistlik, sest võin ka järgmisel päeval haigeks jääda.

Antikeha-testide puhul on inimese enda huvi teada saada, kas ta on COVID-it põdenud.

Mida me sadamas või lennujaamas selle teadmisega peale hakkame?

See teadmine on rohkem inimesele endale. Riigi tasandil ei ole sellega praegu suurt peale hakata.

Eestis on käimas erinevad seroepidemioloogilised uuringud, mis annavad meile teavet, kas ja millisel määral on toimunud [viiruse] varjatud levik ühiskonnas.

Kes neid teste sadamas ja lennujaamas võtma hakkab?

Kuna valitsuse korralduse täitmise tähtaeg oli väga lühike, siis sadamas ja lennujaamas hakkab testi võtma Tallinna kiirabi.

Kas Tallinnas on kiirabibrigaade ülearu?

Ei, see ei ole tavapärase valvebrigaadi tegevus. Tallinna kiirabi on tulnud vastu ja pannud välja täiendava brigaadi.

Näomaskide kohustuslikkus, kasvõi sotsiaalse normina, ja needsamad meedikutes skeptilisust tekitanud testid on kaks teemat, kus poliitikud ja terviseamet jäid eriarvamusele. Mäletan ma õigesti?

Maskid, testid... Midagi oli veel...

Need teemad on tõesti tekitanud mõningast... infomüra. Terviseameti hinnangul on maskid asjakohased – haige inimene peab maski kandma, et mitte nakatada, tervishoius on kirurgiliste maskide kandmine tavapärane...

Terviseamet ei toetanud üleüldist maskide kandmist.

Jah, üleüldist maskide kandmise põhimõtet on keeruline täita. Inimesed ei oska alati õigesti maski kanda, mis tähendab, et tekitame täiendava infektsiooniohu – inimene kohendab käega kogu aeg maski, pisikud satuvad näo piirkonda... Kui inimene teeb maskiga sporti, võib tal tekkida õhupuudus. On näiteid, kus maski kantakse liiga kaua – hommikul pannakse ette, õhtul võetakse ära ja siis selgub, et ohatis on huulelt levinud üle näo, sest maski alla tekib niiske bakteriaalne keskkond.

Maski tuleb kanda piiratud perioodil, näiteks hooldekodusse minnes, olete sellega tund või kaks, võtate ära, viskate selle turvaliselt minema ja elu läheb edasi.

Kas olete koroona-kuude jooksul kogenud, et poliitikutele ei meeldi, kui neile vastu vaieldakse?

(Paus) Ikka olen kogenud.

Võibolla on väljend "vastu vaieldakse" liiga jõuline, pigem toimub argumenteerimine. Olen ka [COVID-19 tõrje teadusnõukoja juhi] professor Irja Lutsariga neil teemadel rääkinud, temagi on pidanud väga jõuliselt valitsuses argumenteerima.

Eks on tõenduspõhised lahendused ja lihtsad lahendused.

Olin ma ülekohtune, kui kasutasin väljendit "poliitilised viroloogid"?

Arvan, et mitte. Tsiteerides [terviseameti kriisistaabi meditsiinijuhti] doktor Arkadi Popovi – nende mõne kuuga on väga paljud inimesed hakanud ette kujutama, et nad teavad väga palju viirustest, teavad väga palju nakkushaigustest ja on võimelised kõigil neil teemadel vabalt diskuteerima.

Merike Jürilo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kõrvalt vaadates tundub, et kõik, mis sai, teil ka läks valesti, alates Itaalia võrkpallimeeskonna lubamisest Saaremaale märtsi alguses. Terviseamet kirjeldas siis oma kirjas Saare vallavalitsusele küll tingimusi, mida tuleks mängu korral täita, kuid jättis lisamata lause, et ei soovita seda mängu pidada. Või eksin ma?

Selle kirja oleks võinud sõnastada teistmoodi. Kuid selles kirjas oli palju tingimusi, mida ürituse korraldaja peab täitma, et üritus oleks turvaline. Alates sellest, et ta peab veenduma: haigestunud inimesed seal ei osale.

Enamvähem samal ajal oli [Tallinnas] rahvusvaheline uisuliidu üritus, väga hea meditsiiniline turva PERH-i poolt... Sealt ei hargnenud plahvatuslikku haigestumist.

Alati võib öelda, et sõna võinuks selles kirjas olla veel jõulisem...

Et terviseamet ei ole mängu korraldamise vastu juhul, kui on täidetud need-need tingimused, mida saarlased poleks suutnud täita?

Tingimused olid [terviseameti poolt] tõesti sellised, et kui mina olnuks ürituse korraldaja, jätnuks ma tõenäoliselt selle ära, sest nende tingimuste täitmine nõudis väga-väga pingutust.

Loete te kõike, mida meedia koroona-kriisi ajal kirjutab ja räägib terviseametist?

Ei loe. Tööpäevad on väga pingelised ja pikad, ei jõua olla kursis kõigega, mis meedias ilmub.

Vaatame koos Õhtulehe üht arvamuslugu: "... kõige suurem oht tervishoiule on terviseametnikud. Need kõrgepalgalised inimesed peaksid koos saba ja sarvedega kohtukullile vastust andma, mitte püksirihma pingutavalt rahvalt raha juurde nõudma." Mida te seda lugedes teete – kortsutate ajalehe kokku ja viskate prügikasti või keerate rahulikult lehekülge?

Kindlasti ma ei kortsuta lehte kokku, sest demokraatlikus ühiskonnas ongi arvamuste paljusus ja peabki olema võimalus oma arvamust välja öelda.

Terviseametis on hulk väga-väga tublisid inimesi, kompetentseid inimesi. Tahame neid juurde saada, aga meil ei ole piisavalt raha, et palgata kõrgetasemelise teadmisega eksperte. Vaatame ka ootusi terviseametile – meditsiiniseadmete valdkond, nakkuste seire ja ennetus, immuniseerimine, tervishoiuteenuste järelevalve, tervishoiu valmisolek kriisideks, tegevusload.

Kui palju on teie majas keskmised palgad?

Kui mina siia 2017 tulin, oli järelevalve inspektori palk 800-900 eurot. Täna oleme jõudnud läbi kärbete ja väikese lisaraha toel 1200 euroni. Samas on õe miinimumpalk 1300 eurot. Terviseametis peaksid olema kompetentsed inimesed, kes tunnevad valdkonda, mis tähendab, et see palgatase ei ole kindlasti piisav.

Arst-resident saab 2000 eurot kuus.

See räägib iseenda eest.

Miks ta peaks tulema terviseametisse tööle?

Kui mina oleksin arst-resident, ei tuleks ma ka terviseametisse, sest riik on minusse investeerinud nii palju, et peaksin kindlasti minema tervishoidu ja rakendama ennast parimal võimalikul viisil inimeste ravimisel, elude päästmisel. Terviseametisse võiks see inimene tulla mõne aasta pärast, kui ta on ennast arstina tõendanud. Inimesed, kellest meil on olnud palju abi, töötavad poole kohaga tervishoius ja poole kohaga panustavad terviseametis.

Ajakirjandus väidab, et terviseameti ja valitsuse vahel pole usaldust. Kas on või ei ole?

Minu põhipartner on sotsiaalminister. Tanel Kiigega on minul küll usalduslik suhe, oleme ausalt rääkinud probleemidest, võimalustest. Ja kuna ministriga on usalduslik koostöö, siis ei saa ka öelda, et valitsusega ei ole koostööd.

Kuidas teile näib, kas leiate poliitikute toetuse enda ettepanekule suurendada terviseameti eelarvet ja inimeste arvu?

Tahan uskuda ja loota, et – jah. Sest meie taotluses puudub igasugune omakasupüüdlikkus.

Kui palju raha te eelarvesse juurde küsite ja kui palju inimesi rohkem tahate?

Üks osa on nö ühekordne raha puhangu ajal kriisis reageerimiseks ja teine osa on see, mida terviseamet vajab kestliku toimepidevuse tagamiseks – ca kolm miljonit eurot juurde. Ja põhimeeskonda tahaksime suurendada umbes 20 inimese võrra.

Kui palju teil üldse inimesi töötab?

Ca 250 üle Eesti, kellest 80 töötavad laboris. Meid ei saa võrrelda politsei, pääste või mõne muu suure struktuuriga.

Merike Jürilo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Masendavad koroona-prognoosid ei täitunud, haiglad ei kukkunud intensiivravi vajavate patsientide tulva all kokku, nakatunute arv on langenud madalale. Kas prognoosid olid ekslikud või me ise olime head ja meil läks hästi?

Mina julgen küll kinnitada, et Eesti sai väga hästi hakkama – nii meie inimesed, kes suutsid kohandada oma käitumist kui ka riigi tasandi otsused.

Esimesed varajased hoiatused Hiina reisimisest andsime me juba jaanuaris. Ametkondlik info olukorrapildist 24. jaanuaril läks juba kõikidele ametkondadele, ka häirekeskusele, sadamasse, lennujaama. 13. jaanuar alustasime testimise metoodika rakendamiseks ettevalmistusi terviseameti laboris. 31. jaanuar oli meil juba võimekus koroona-teste teha. Enne esimest positiivset testi jõudsime teha nakkuskahtlusega inimestele üheksa testi, mis olid negatiivsed.

Olime piisavalt vara valmis ja tähelepanelikud, et tabada ära esimesed sissetoodud juhtumid. Paraku on viirusele omane, et see levib ühiskonnas viisil, kus ei ole reaalne 100 protsenti nakatumist vältida. Aga nakatumist õnnestus kontrollida viisil, et meie tervishoid tuli toime.

Mida te ise kõige rohkem pelgasite?

Kõige suurem esimene mure olid isikukaitsevahendid. Juba veebruari alguses andsime tervishoius eelhoiatuse ja küsisime tagasisidet, kuidas on olukord isikukaitsevahenditega, kuidas töötavad tarneahelad.

Hädaolukorra ohu kuulutasime välja ja tervishoiu valmisoleku tõstsime esimesele tasemele 28. veebruaril just seetõttu, et said kinnitust isikukaitsevahendite tarneraskused. Siis tekkis oht, et kriis ei saabu meile mitte tulenevalt pandeemiast ega epideemiast, vaid isikukaitsevahendite puudusest ja tervishoius tekib vältimatu abi toimepidevuse häire.

Kui palju oli meil kõige kriitilisemal päeval isikukaitsevahendite varusid?

Jälgisime, et meil oleks nädala kuni kahe varu ja alla nädala ei langenud see kordagi. Aga eelduseks oli plaanilise ravi piiramine.

Kus õpivad terviseameti töötajad detektiivitööd, et kõigi nakatunute võimalikud kontaktid selgeks teha?

Nakkuse leviku piiramiseks üks olulisemaid ülesandeid lähikontaktsete jälgimine. Terviseameti regionaalsed osakonnad võtavad siis viivitamatult ühendust nii nakatunuga, selgitavad välja, kust ta võis nakkuse saada ja ühtlasi nõustavad inimest, kuidas edaspidi käituda.

Alguses täitsid meie inimesed ka psühholoogilise nõustaja rolli, sest inimestel olid suured hirmud, et mis neist nüüd edasi saab. Juhendasime neid kodus püsima, küsisime, kas nad saavad üksinda hakkama või vajavad abi ja kui nad ei saa eneseisolatsioonis üksinda hakkama, sest pole kedagi, kes süüa tooks, küsisime luba, kas võime nende andmed anda kohalikule omavalitsusele, et sotsiaaltöötaja võtab ühendust ja toetab.

Nakkusahelate jälgimine on toimunud alates esimesest tuvastatud juhtumist 27. veebruaril kuni tänaseni. Iga positiivse diagnoosi saanud inimesega võtame ühendust nagu ka iga tema lähikontaktsega, keda ta suudab meenutada.

Kui esimene juhtum oleks tuvastatud 17. veebruaril, kas oleksite andnud soovituse vabariigi aastapäeva vastuvõtt Ugala teatrimajas ära jätta?

(Paus) Kui see olnuks riigi sisese leviku juhtum, et epidemioloogilise uuringu käigus ei oleks õnnestunud välja selgitada, kust inimene nakkuse sai, siis tõenäoliselt oleksime sellise soovituse andnud. Mitte keelu, aga soovituse.

Kuni märtsi teise nädalani ei olnud meil ühtegi siseriiklikku juhtumit, kus nakatunu ei tulnud välismaalt ja ta polnud kokku puutunud inimesega, kes tuli Eestisse koos nakkusega.

On kaks erinevat faasi. Esimene, kui nakkus püsib sissetoodud juhtumitel ja teine algab siis, kui nakkus on juba siseriikliku levikuga. Samas ei tähenda ka siseriikliku leviku üksikjuhtumid veel üleriigiliste piirangute vajalikkust. Iga üksikjuhtumi puhul on oluline selgitada välja nakatumise ahel ja tegeleda võimaliku nakkusallika lahendamisega näiteks hooldekodus, koolis, lasteaias, ettevõttes. Need on teravalt sihitud meetmed.

Kas COVID-19 tuleb tagasi?

COVID-19 on siin.

Tuleb tagasi uue puhanguna?

Tuginedes erinevale tõenduspõhisele kirjandusele, [viiruse] sesoonsele taustale – kui see on tulnud siia, et siin püsida, siis on suur tõenäosus, et sügisel, kui algab ülemiste hingamisteede haiguste hooaeg, kui tuleb gripp, võib jõulisemalt tagasi tulla ka COVID-19.

Te juba teate, mida peaks siis teistmoodi tegema?

On palju asju, mida peaks samamoodi tegema.

Testimine, diagnoosimine, [nakatunute] kiire tuvastamine, kontaktsete jälgimine. Tervishoius ja hoolekandes tuleb juba hooaja alguses olla kõrgendatult tähelepanelik. Isikukaitsevahendid! Ja, kui vaja, ka üksikute asutuste karantiinid. Loomulikult külastuskeelud tervishoius ja hoolekandes. Suuremad ühiskondlikud piirangud sõltuvad sellest, kui ulatuslikuks levik kujuneb.

Kui näiteks Mustamäe koolis avastatakse nakatunu, kas siis tuleks tegeleda ainult selle kooliga või peatada tavapärane õppetöö üle Eesti, ka Kihnus, Orissaares, Narvas, Rakveres?

Terviseameti arvamus on, et alustuseks tegeleme selle Mustamäe kooliga. Selgitame välja, kuidas sinna nakkus tuli, kes on nakatunuga kokku puutunud, kui vaja, selle kooli mingite klasside koduõppele jäämine, kui vaja, kogu kooli ajutine koduõpe, kindlasti viivitamatult suur puhastus koolimajas, pindade desinfitseerimine, ruumide tuulutamine ja õppetöö saab jätkuda.

Merike Jürilo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui palju on teieni jõudnud lugusid, just väikestest kohtadest, nakatunute häbimärgistamisest?

Meieni ikka jõuab neid hirme. Inimene teatab, et tema last ei lubata lasteaeda järgmisel päeval samade riietega, sest on hirm, et see kleidike on nakkusohtlik. Või ei tohi kaisukaru kaasa võtta. Või ei saa inimene poodi minna, sest külas ollakse kurjad. Või helistatakse: see perekond pidi ju kodus olema, aga me nägime, nad jalutasid väljas. Tegelikult on perekonnal karantiini aeg möödas, nad on 14 päeva oma tervist jälginud.

Hirme on ja seegi on meile suur mure - et ei toimuks sildistamist. Kontaktsete jälgimiseks on terviseametile oluline, et inimesed usaldaksid meid ja julgeksid rääkida, kus nad on käinud, mida teinud, ainult nii saame üheskoos haiguse levikut piirata.

Ja teine pool on see, et kui arst on inimese terveks tunnistanud, siis [COVID-19 puhul] ongi inimene terve. Keegi ei peaks teda enam kartma või temast eemale hoidma.

Rääkimata sellest, et inimesed vajavad tuge, hoolt, toetust, mitte tagakiusamist.

See on põhjus, miks te keeldusite omavalitsustele andmast nakatunute nimesid, kuigi omavalitsused neid teilt küsisid?

Inimese terviseandmed on delikaatsed isikuandmed. Kedagi ei tohi tulenevalt tema tervise seisundist kohelda teistmoodi kui tavapäraselt. Kuna me küsime igalt [nakatunud] inimeselt tema abivajaduse kohta ja nende kohta, kes abi vajavad, anname info omavalitsusele, siis puudus vajadus kõigi inimeste personaalseid terviseandmeid edastada.

Kui mitu korda olete sel aastal mõelnud, et tahaks töötada kusagil mujal, aga mitte terviseameti peadirektorina?

Eks neid hetki on ikka tulnud, mina ju ka inimene. (Muigab)

Neid hetki on tulnud siis, kui tööpäevad lähevad väga pikaks, siis, kui kriitikat on positiivsest rohkem. Jätkuvas pinges on ikka üksikuid hetki, kus sellised mõtted pähe tulevad.

Teisalt, kriisi kõrghetkel, kui juhina saad aru, et meie tegevusest sõltub päriselt, kas meil õnnestub [viiruse] levikut piirata, millised on meie järgmised sammud, siis on töö intensiivsus nii suur, et sa ei mõtle kriitika peale, näed tegevusi, mida tuleb teha ja mõtled sellele, et meeskond katki ei läheks.

Saatus on terviseametit hoidnud (sülitab kolm korda üle vasaku õla), et meie võtmeisikutest ei haigestunud keegi ning ei haigestunud ka meie regioonide inimesed, kes käisid kohapeal kolletes ja muudkui nõustasid läbi kogu selle aja.

Uueks kriisiks oleme paremini valmis?

Kuna selle kriisiga on hästi toime tuldud, siis on palju asju, mida teeme ka tulevikus samamoodi.

Küll on selge, et terviseameti kriisiaegset juhtimisstruktuuri oleme jõudnud arendada alles... 2017 tuli uus hädaolukorra seadus, sama aasta lõpus sai loodud meie erakorralise meditsiini osakond praeguses koosseisus ja harjutamise aega on olnud ainult kaks aastat. Kindlasti ei olnud meie meeskond veel sellise ulatusega kriisiks valmis. Aga ei olnud valmis ka riik tervikuna. Mis tähendab, et varude ehk isikukaitsevahendite vaates on vajalik parem valmisolek nii tervishoius kui ka hoolekandes.

Lõpetuseks, andke soovitus. Sel suvel välisreisile – lennuki või autoga või jääda siiski Eestisse?

Soovitan jääda Eestisse. Siin on palju toredaid kohti, kus käia.

Lõuna-Ameerikasse ei läheks, seal on nakatumine kõrge ja pole mõtet asjatuid riske võtta. Euroopa alles hakkab tasapisi taastuma, erinevatel riikidel on veel erinevad piirangud ja reeglid. Nendes orienteerumine on keeruline.

Seega soovitan puhata Eestis. Veel üks soovitus – vältida suvel suuri üritusi, et mitte saada nakkust kuskilt, kus see võib liikuda. Veeta rohkem aega pereringis, hoida oma lähedasi.

Ja tegeleda koduabi korras lastega, kelle õppetöö on jäänud distantsõppega poolikuks.

Kindlasti on hästi oluline olla oma lastega, toetada neid, sest kaugõppeaeg oli ka lastele keeruline, nad on pidanud pikalt püsima koduses keskkonnas. Rääkimata sellest, et terviseameti inimestel, kellel pole viimastel kuudel olnud aega väga palju kodus käia, võiks tekkida suvel natuke aega oma lastele ja lähedastele.

Merike Jürilo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: