Lehtmets: relvaomanikud võiksid käia tihemini uimastikontrollis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Tänapäeva teadus ei suuda anda garantiisid, et psühhiaatrilise kontrolli läbinud inimene ei või olla ohtlik, kuid relvaomanikud võiksid käia tihemini uimasti- ja alkoholisõltuvuse kontrollis, ütles "Aktuaalses kaameras" Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets.

Kas psühhiaatriline ekspertiis relvaloe taotlemisel on tõesti puhas formaalsus, nagu ajakirjanduses väidetakse?

Ma ei julgeks seda nii kinnitada. Tõsi ta on, et tervisetõendi väljastamine käib ühe päris vana määruse järgi, milles on puudusi. Kui me võrdleme end teiste riikidega, siis meie kontroll on täiesti olemuslik ehk me vaatame inimesele otsa ja me vaatame tema tausta nii palju, kui see andmetest paistab. Ma ei julgeks seda nimetada formaalseks, aga ma tooks välja põhimõtte, et psüühikahäire leidmine ei ole alati lihtne. Kui me räägime relvadest, siis psüühikahäire ja ohtlikkuse vahele ei saa alati tõmmata paralleeli. Inimene võib olla ohtlik ka ilma, et me saaksime tal diagnoosida psüühikahäire.

Millised võimalused psühhiaatril on relvaloa taotlejal psüühikahäireid tuvastada?

Arst ei pea alati tegema otsust ühe momendiga – ta võib inimese tagasi kutsuda, teha lisauuringuid, kui on kahtlusi. Aga me ei tegele intervjuu käigus tema ohtlikkuse hindamisega, vaid haiguse tuvastamisega.

Kas haigused, mis puudutavad vaimse tervise häireid, jõuavad tegelikult inimese digiloosse?

Kui nad on sinna sisestatud, siis jah. Igapäevases töös ma julgen väita, on selles tugevaid puudusi, osa neist organisatoorsed, osa selle taga kinni, et seda ei tehta. Ma toon näite – psüühikahäiretest vaid väike osa on need, millega käiakse arsti juures. Kui me võtame sõltuvushäired, siis maailmas tehtud uuringud ütlevad väga veenvalt, et 80 protsenti sõltlastest ei satu arsti vaatevinklisse. Võite ette kujutada, et neid on tegelikkuses rohkem ja probleemi nii-öelda ühemomentne avastamine pole lihtne ei meil ega mujal.

Kas psühhiaatril peaks olema näha relvaloa olemasolu, kui tema juurde satub vaimsete häiretega patsient?

See on probleem. On teada, et inimesed, kes haigestuvad ja kellel on relv, see info arstideni tegelikult ei jõua. Aga me peame demokraatlikus ühiskonnas kaaluma, kui mõistlik on tekitada igasugu superandmebaase.

On kõlanud ettepanekud relvaloa taotlemise protseduuri karmistamiseks. Kas teie jaoks on need piisavad, on teil endal ettepanekuid?

Meil on Eestis arstide defitsiit, inimesed ootavad väga kaua aega, et üldse arsti vastuvõtule saada – muidugi, me võiksime rohkem inimressurssi sinna alla panna, võtta kasutusele põhjalikumaid taustauuringuid, nii palju, kui seadus seda võimaldab, aga me ei saa üle ega ümber sellest, et teatud ohtlikkuse moment jääb alati. Garantiid ei ole võimalik anda, selliseid võimalusi tänapäeva teadus ei paku.

Üks asi, mida Eestis tasuks väga tõsiselt kaaluda, on see, et kui kokku satuvad psüühikahäire ja uimastid või alkohol, tõuseb ohtlikkus kordades. Miks mitte mõelda selle peale, et inimesed, kes on relvaomajad, käiksid tihemalt uimasti sõelkontrollis, alkoholihäirete tuvastamise kontrollis. Neid on võimalik tehniliselt teha rahuldava usaldusväärsusega. See distsiplineeriks väga paljusid.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: