Toomas Sildam: "Jätke meile alles moorapea kook!" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Martin Helme suurim väljakutse rahvuskonservatiivide järgmise esimehena on võidelda EKRE uute valijate nimel, pidades samal ajal võitlust ka võimalike võimuliitlaste koostöösoovi säilimise või tekkimise eest, kusjuures neid kahte võitlust ei saa pidada ühesuguste relvadega, ütleb ajakirjanik Toomas Sildam Vikerraadio päevakommentaaris.

See, et 70-aastane siseminister Mart Helme annab EKRE esimehe koha 44-aastasele rahandusministrile Martin Helmele, oli juba mitu kuud aimatav paljudele nende toetajatele ja oponentidele. Ei olnud vaid teada, millal ja kuidas see juhtub.

Helmede otsus teha isa-poja juhivahetus 15 kuud enne kohalikke valimisi on erakonna vaatest loogiline. Lausa elementaarne. Martin Helme muutub nüüd järgmise sügise kohalike volikogude ja 2023. aasta riigikogu valimistel EKRE kampaania näoks, sõnaks ja teoks.

Esmalt, ja see on päris huvitav, saab aga EKRE ise näha, kas nende juhtimine muutub kaasavamaks. See tähendab ka, et erakonna juhatuse paljud liikmed kuulevad EKRE ministri järgmisest vahetusest ja uuest kandidaadist kõigepealt partei esimehelt endalt, mitte rahvusringhäälingu raadiouudistest.

Kindlasti on Helmede kohavahetuse käigus ka lootust, et nõnda võiks tõmmata kännu tagant lahti EKRE kinnijäänud toetusenööri. Nii näitavad Turu-uuringute AS-i küsitlustulemused, et kui märtsis 2019, riigikogu valimistekuul, oli rahvuskonservatiivide toetus 17 protsenti, siis tänavu märtsis kerkis see korraks küll 20 peale, kuid juunis oli jälle 16 protsenti. Suureks on jäänud aga nende hulk, kes valimistel mingil juhul EKRE poolt ei hääletaks.

EKRE juhid võisid eeldada mullu kevadel, pärast valitsuskoalitsiooni minekut, erakonna toetuse nähtavat kerkimist. Samal ajal ennustasid nende vastased EKRE populaarsuse kokku kuivamist, arvates, et valijad pettuvad, nähes EKRE liidreid viisakalt valitsuse ümmarguse laua taga või valitsuse mugavate autode tagaistmeil. Aga ei, eksisid mõlemad pooled, sest EKRE toetus külmus 15 ja 20 protsendi vahele. Seda ei tõstnud isegi koroonakriis ning siseminister Helme nähtav tegutsemine piirikontrolli valdkonnas või rahandusminister Helme aktiivsus riigile lisaraha leidmisel.

Nüüd sõnastas Mart Helme poliitilise soovi, isegi ennustuse, et järgmiste riigikogu valimiste järel võtab EKRE endale peaministripartei rolli. Valimiste võitjana on neid praegu raske ette kujutada. Küll aga meenutasid eelmised parlamendivalimised võimalust, kus võitja ei võta kõik, vaid kaotab kõik – Reformierakond küll võitis suurelt, kuid valitsuse tegi teiseks jäänud Keskerakond. Tahab EKRE napi kolme aasta pärast sama korrata, tuleb neil enda valijaskonda kasvatada rohkem kui kolmandiku võrra.

Kelle arvelt? Paljuski Keskerakonna arvelt. Ent kui EKRE hakkab Keskerakonnaga ühes valitsuses olles sihikindlalt nende toetajad enda poole  üle tõmbama, tooks see Jüri Ratase juhitud võimuliitu – kus Isamaa ja Keskerakond tunnevad niigi aegajalt ebamugavust EKRE tõttu – vähemalt tugevamat sorti turtsumise, kui mitte koroona-viiruse. Keskerakonnale on valijate toetuse hoidmine ja nende hulga kasvatamine sama oluline nagu EKRE-le. Või veelgi enam.

Aga on palju teravam küsimus. Oletame, et Martin Helme juhitud EKRE suudakski suurendada toetajaskonda noorte, naiste ja kõrgharidusega valijate seas, ja mis veel olulisem – konservatiivse meelelaadiga venekeelsete valijate seas, ning teeks Keskerakonnast parema valimistulemuse. Kas Keskerakond läheks siis väiksema vennana EKRE kokku kutsutud valitsusse või eelistaks panna võimuleiva Reformierakonna kappi?

Siin, just siin, tundub olevat Martin Helme suurim väljakutse rahvuskonservatiivide järgmise esimehena. Pidades võitlust uute valijate nimel ja kasutades selleks populistlikule protestiparteile omaseid käike, peab ta samal ajal pidama võitlust ka võimalike võimuliitlaste koostöösoovi säilimise või tekkimise eest. Valijaskonna laiendamiseks sobilikud võtted ja sõnad ei pruugi tasandada teed valitsuspartneriteni ning vastupidi. Neid kahte võitlust ei saa pidada samade relvadega.

Viimastel päevadel on kõlanud mitmel puhul arvamisi, et Martin Helme EKRE on mõõdukam ja tasakaalukam kui oli Mart Helme EKRE. Kõlab kenasti. Kuid raske uskuda, et nüüd liiguksid rahvuskonservatiivid rohkem keskpõrandale, lihviksid teravaid nurki ümaramaks ja Martin Helme tõstaks postamendile roostetama globaalse kultuurisõja ristirüütli raudrüü.

Rahulikum meel tähendaks paratamatult osade seniste toetajate kadu, kusjuures pole kindel, kas see tooks juurde sama palju või veel rohkem uusi valijaid. Niisiis on keeruline uskuda, et EKRE loobuks koalitsioonilepingusse kirjutatud lubadusest korraldada koos järgmiste kohalike valimistega rahvahääletus teemal, kas põhiseaduses tuleb abielu defineerida mehe ja naise liiduna. Mis siis, et Keskerakond ja Isamaa otsivad juba võimalusi, kuidas sellele tagasikäik anda.

Oleme näinud, et EKRE suudab teistele parteidele teemasid dikteerida. Sageli on nad olnud edukad, näiteks vastandudes ÜRO ränderaamistikule. Aga ka näppu lõiganud, näiteks Soome peaministri ja sealse valitsuse halvustamisega või hooajaliste võõrtööliste eemale kihutamisega Eesti põllumajandusest.

Paljudes maades langevad nüüd ajaloolised monumendid riigimeestele, kelle kohale tõusevad süüdistused kunagises rassismis. Mitmel pool arutatakse, kas jäätise nimi "Eskimo" on sobiv või mitte. EKRE volikogu tegigi laupäeval selle kõige kohta poliitilise avalduse, sõnastades enda ülesandeks "takistada marksistliku ideoloogia levikut".

Kas siit võib näha nende järgmist teemat? Võimalik, paljudele inimestele on toimuv tõesti raskesti mõistetav ja tundub üle võlli poliitilise korrektsusena. Mida oleks teistel erakondadel vastu panna? Astuda samm edasi, kaaperdada EKRE-lt monopol ja öelda ise: "Käed eemale Eskimo jäätisest!" või "Jätke meile alles moorapea kook!".

Oleks päris ootamatu, aga inimestele arusaadav, kui veel laiemalt konteksti seletada. Kuid seni tundub, et teised erakonnad – ei need, kes koalitsioonis, ega need, kes opositsioonis – pole siiani harjunud EKRE kõrval päriselt olema ja tegutsema.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: