"Moodne meditsiin on elusäilitamisel väga jõhker," tunnistab sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik. Ühest küljest on võimalik paranemislootuseta patsientide elupäevi pikendada, teisalt pole Eestis kokku lepitud, kui kaugele võivad arstid ravimisel minna.  Üks võimalus arstidele oma tahe sellises olukorras teatavaks tegemisel oleks elu- või patsiendi testamendi tegemine.

"Kõige suurem probleem on see, kuidas patsienditestament praktilises elus toimima hakkab, millisel hetkel see käivitub, millised on tervishoiutöötaja õigused ja kohustused, mis juhtub siis, kui inimene ei ole seda tehtud, mis juhtub siis, kui inimesel on see tehtud, aga tema lähedased ei aktsepteeri seda," räägib Ots-Vaik.

Nõuniku sõnul pole inimesed enda jaoks seda teemat läbi mõelnud ja oma lähedastega sellest rääkinud. Aga ka neil, kes on oma lähedastega sellest läbirääkinud, pole tänase korralduse juures kindlust, kas arstid suudavad kontakteeruda just nende omastega, kellele tahe teatavaks tehti. Üheks lahenduseks oleks luua digiloos võimalus määrata kontaktisik, kes teda raviotsuste tegemisel esindab.

"See kindlasti ei asenda patsienditestamenti, vaid see oleks üks patsienditestamendi osasid," on veendunud arstide eetika komitee juht dr Katrin Elmet. Arsti sõnul oleks kontaktinimese määramisest palju abi, sest sageli ei räägi inimesed oma soovidest sugugi mitte esimese ringi sugulastele. Usaldusisikuks võib olla hoopis mõni sõber.

Kui seni on patsienditestamendist räägitud otsekui võluvitsast, mis patsiendi tahte arvestamise probleemi lahendab, siis sotsiaalministeeriumi tellitud uuring tõi välja, et tohtrite jaoks on seejuures mitmeid probleeme. Näiteks vajavad arstid kindlust, et patsienditestament on koostatud täie mõistuse juures. Ka tekitab patsienditestament arstidele eetilise probleemi, mida teha olukorras, kui haigus on ravitav, kuid inimene ravi ei soovi.

"Inimestel on põhiõigused ja üks neist on õigus keha puutumatusele  ja ravida saab inimese enda nõusolekul. Ravist võib keelduda ja see ei oma tähtust, mida arst arvab," kinnitab sotsiaalministeeriumi nõunik.

Ka tõid uuringus osalenud arstid ühe probleemina välja, et võib tekkida olukord, kus elutestament on koostatud kaua aeg tagasi, aga ravivõimalused on muutunud.

Dr Elmeti sõnul jäävad eetilised probleemid patsienditestamendi puhul alati, kuid süsteem tuleb teha selline, et need oleksid võimalikult väiksed.

"Praegu, kui meil ei ole üldse patsienditestamenti, siis reaalsus on selline, et kui inimene ei ole enam otsustusvõimeline, siis tema tahe on raviprotsessi väga vähe esindatud," selgitas dr Elmet. Inimese ravi üle hakkab otsustama keegi teine, kas siis arstid või lähedased ja just seetõttu olekski vaja patsienditestamendi süsteem juurutada.

Arst möönab, et süsteemi juurutamisel tekib mitmeid probleeme, näiteks kättesaadavus, aga ka kehtivus.

"Alati jääb kahtlus, kas patsient on otsustusvõimeline, kui ta seda testament teeb. See on ka üks põhjus, miks peab olema tunnistaja või meditsiiniline konsultant testamendi tegemise juures ja seda kinnitama," selgitas arst. Samas on ta kindel, et selliseid probleeme on vähem, kui praegu, mil vastav süsteem puudub.

Tohtri sõnul mõnikord unustatakse, et patsienditestament kehtib ainult otsustusvõimetu patsiendi puhul. "Kui sul on testament ja sa ise oled otsustusvõimeline, siis ravitakse sind vastavalt hetkel väljendatud tahtele, mitte vastavalt testamendile." kinnitas ta.

Patsiendi- või elutestamendi võib arsti sõnul teha igaüks, aga ennekõike on see mõeldud neile, kel on krooniline haigus, mis lõppeb halvasti. "See ei saa kunagi olla kohustus, vaid ainult võimalus," toonitab arst.

Osa elutestamendist on arsti sõnul juba praegu digiloos olemas – tahe loovutada oma organeid või annetada keha teadustööks ja uuringuteks. Arsti sõnul oleks nüüd vaja Eesti edulugu ehk digilugu muuta nii, et sinna oleks võimalik lisada ka patsienditestament.

"Vastasel korral ei ole testamendi tegemisel mõtet, kui see tehakse paberi peale koju sahtlisse," ütles arst.

Sotsiaalministeeriumi hinnangul on vaja patsienditestamendi teemal ühiskondlikku kokkulepet, kuid nemad seda debatti vedada ei saa. Dr Elmet peab kokkuleppele lootmist lihtsalt ajaraiskamiseks.

"Suurt debatti vaja ei ole, sest meie ühiskond on küps selleks, et patsiendid saaksid tegelikult reaalselt oma soove ja eelistusi avaldada, et sellel oleks ametlik nö soosing, et oleks garantii, et see tahe on kättesaadav ja et see tahe oleks ka siduv arstide jaoks," sõnas arst.

Praeguse võlaõigusseaduse kohaselt, kui otsustusvõimetu patsiendi või ta lähedaste tahe pole teada, siis võib inimest ravida, kui ravimata jätmine kujutaks ohtu elule.

"Kui meil on elu lõppu jõudnud, väga eakas patsient, kes on dementne ja voodihaige, vajab täielikku hooldust, siis kui ta hakkab surema, siis me justkui võiksime teda elustada, sest selle tegemata jätmine on ohtlik patsiendi elule. Küsimus on selles, kas see on patsiendi parimates huvides," tõi arst näite. 

Nii soovitab arst kirjutada seadusesse, et tervishoiuteenuse osutamine peab olema patsiendi parimates huvides.

Inimeste arvamus

Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust selgub, et ligi 60 protsenti küsitletutest ei ole nõus, et neid hoitaks kunstlikult elus, kui neil puudub paranemislootus ja isiklike toimingute tegemisel sõltuksid nad täielikult teistest. Kunstlikult elus hoidmisega nõustuksid sellistel tingimustel vaid 19 protsenti ja vastata ei osanud viiendik.

Kunstliku toitmisega ei nõustunud ligi 55 protsenti, olukorras kus paranemine oleks võimatu. Sellega oli nõus 28 protsenti ja 17 protsenti ei osanud vastata.

Samas on vaid 40 protsenti inimestest suhelnud oma lähedastega ja neile oma ravieelistused teada andnud juhuks kui ise ei ole enam võimeline otsustama.