Rene Leiner: Isamaa ja ebaõnnestunud abielud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rene Leiner
Rene Leiner Autor/allikas: Merle Leiner

Tekib küsimus, kas agendat, mis Parempoolsete manifesti kirja pandud, on efektiivsem ajada Isamaas, üksinda, oravate, "toetame kõike, mis meile meeldib" Eesti 200-ga või hoopis mõne seitsmenda kaaslasega, kirjutab Rene Leiner.

Turul on Parempoolsed. Taevale tänu, et mitte vasakpoolsed. Mõned abielud õnnestuvad vähem, teised üldsegi mitte. Res Publica abielu Isamaaga tõi küll Urmasele, Svenile ja Priidule senisest edukama poliitilise karjääri, kindlustas ehk Ken-Martile ja Juhanile tasuva ja loodetavasti huvitava töö Euroopas, mõnele parteiaparatšikule jätkuva leiva parteitööl, aga laias laastus ei ole abikaasad ja seda enam suguselts kohe üldsegi rahul.

Kas aga siin aitab teraapia või lahutus, on eraldi küsimus. Ja kui lahutus, siis kas on abieluturul ka sobivaid partnereid, on veelgi huvitavam perspektiiv.

Kas ManU fännklubi City liikmeühenduse loomine on arukas ja edasiviiv samm? ManU ja City fännid mahuvad ühe mütsi alla ainult ehk üldises tõdemuses, et jalgpall on äge, nagu ka kõnealuse abielu osapooled mahuvad ühe mütsi alla tõdemuses, et poliitika on äge. Kõik muu on ebarealistlikuks osutunud.

Nüüd kerkib küsimus, kas agendat, mis Parempoolsete manifesti kirja pandud, on efektiivsem ajada Isamaas, üksinda, oravate, "toetame kõike, mis meile meeldib" Eesti 200-ga või mõne seitsmenda kaaslasega. Ja veelgi olulisem - kas mehe või naisega, tuumik- või kärgperes?

Liidriküsimus

Võimu võtta on nende ideedega kindlasti kõige lihtsam nõrgalt organiseeritud Eesti 200-s või oma poliitilise nõrkuse tippseisus olevas Isamaas endas. Aga võim tuleb võtta, teisiti ei ole võimalik oma ideid ellu viia.

Ja võimu saab võtta ainult siis kui on olemas liider. Juhi võime leida ka varumeeste pingilt, aga liidreid on vähe. Praegu taandavad kõik ennast tagasihoidlikult algatusrühma liikmeteks.

Probleem on selles, et vähe leidub neid, kes tahavad saasta torkida, veel vähem selles püherdada, aga poliitikas olemiseks peab olema selleks valmis või seda saasta koguni nautima. Omad reeglid. Seal võib ainult mingi äärmine isiklik edevus või siis talumatu võimuiha kaaluda üles hea ja mõnusa elu mõnes teises sektoris.

Kuigi ma jälgin poliitikat enamasti kui (viimasel kümnendil sageli enam mitte nii ülemäära head) meelelahutust, siis mulle väga-väga meeldiks (olen jätkuvalt väga naiivne inimene). kui Eesti poliitikat ei mõjutaks enam inimestevahelised suhted (mis sageli ulatuvad aastatesse 1988-92), vaid tõesti mingid ideelised platvormid. Seniks naudime üksikuid stand-up'e.

Parempoolsete hulgas on muidugi üks, kõikidele tema "puudustele" vaatamata, liidriks sobiv inimene. Mees, abikaasa ja isa, kellest paremat parempoolsuse mõtte, rõhk sõnal mõtte või isegi vaimu, kandjat on raske väljagi mõelda.

Just temale kuuluvad väga olemuslikud sõnad, mida ükski sotsialist elades ei mõistaks – inimene peab ise otsustama, valima ja vastutama oma otsuste ja tegude eest. Kes tarbib, see maksab. Tasuta lõunaid ei ole. Lisaks tuleks koos temaga meelt lahutavase poliitilisse dispuuti juurde värskendavalt suur sõõm intellektuaalsust.

Muidugi on see Mihhail Lotman. Aga tema on liiga tark selleks, et hakata erakonda juhtima. Ehk on selles mõttes endas juba peidus vastus kõigele, millest olen kirjutanud ja millest veel kirjutan.

Lotman on kahtlemata väga hea liider. Temas on karismaatilisust, julgust ja sõnaselgust. Kõike seda, mida tänases poliitikas kõvasi napib. Erakonda juhtida võib ka tugev peasekretär, aga ilma liidrita pole erakond suurt midagi väärt. Hiljuti EKRE-s toimunud juhivahetus on kindlasti värskendav, kuid kahtlemata ei ole noorperemees veel liider, vaid oma erakonnale lihtsalt üks väga hea juht ja tugev poliitik.

Ikkagi vana auruvedur

Mis kehandeid veel puudutab, siis Isamaa on ikkagi rohkem selline asi, et võid küll Led Zeppelini nime all EDM-i teha, aga Zep jääb ikka Zepiks, uuele põlvkonnale sa seda enam ei müü. Kui see on puhtakujuline võimu ülevõtmine, millega tehakse ka ideoloogiline pööre, siis on see ikkagi vana auruvedur, mis ei pruugi masse enam kõnetada ja sobib pigem Sonda-Mustvee kitsarööpmelise raudtee museaaliks Avinurmes.

Ja kui seal sees ikka nii kõvasti käärib, siis ei ole ju teist teed kui kas ise ära minna teise juurde või siis minna ja teha midagi uut. See oleneb muidugi ka käärimise astmest. Vahest võib puskar käärimis- ja destilleerimisprotsessi käigus ka mingi ime läbi ehk heaks konjakiks muutuda ning viskid on ju juba oma olemuselt puskarid.

Pigem näen ikkagi seda, et see abielu on praegu veel rohkem lõhki võrreldes ajaga, kui mina seal aktiivselt toimetasin.

Kuigi retoorikas on Parempoolsed kasutanud kohe algusest peale seda, et "me ei ole opositsioon", "me ei vastanda ennast erakonnale", "me ei soovi sõdida", "erakonnal on valitud esimees" jne, siis milleks kõike seda häbeneda kui just need soovid ju manifestist ja kogu ülejäänud jutust välja kumavad.

Erakondadel ei ole eesmärke, need on ainult inimestel. Ideid, nagu ka haigusi, kannavad inimesed. Haigustel ja ideedel endal ei ole käsi, ega jalgu. Erakonnad ei võta vastu otsuseid, erakonnad ei lähe valitsusse. Kõike seda teevad inimesed. Erakonnad muutuvad, inimesed mitte.

Seetõttu tuleb erakonnas muutuste esilekutsumiseks vahetada inimesi. See on ainus tee. Milleks seda elementaarset kalevi alla peita ja demagoogia hämuga inimesi lollitada? Möll, sõda, revolutsioon! Või hoopis evolutsioon? Selles on küsimus.

Auru lastakse välja rohkem hoopis EKRE-t populistideks sõimates. Kuigi eks me teame, et ka vastandamisele on lihtne oma asja üles ehitada, aga see kaua ei püsi, aga kui uue vastase otsid, siis püsib ka pikemalt. Rahvast selline omavaheline kätš muidugi pikalt ei köida. Rohkem nagu ühe õhtu meelelahutus.

Lõpetuseks poliitikast ka

Mitte, et mina seda otseselt ootaks, aga pigem on minu jaoks huvitavam küsimus see, miks ei ole Eestis tekkinud tugevat rohelist parteid, st miks ei ole neile tekkinud karismaatilist liidrit, sest pinnast roheliste valijatele on küll ja rohkemgi veel.

Vastus on muidugi sama nagu küsimusele, et miks enamik teisigi parteisid on väga nõrgad. Ja miks on lihtsam kui ei kunagi varem sellisel tulijal, kellel selline liider oleks varnast võtta.

Mulle Eestis meeldib. Mida rohkem siin elan, seda rohkem meeldib ja kuigi ma ei lase väga ennast kõigutada kohalikel poliitikatuultel, siis hakkab juba ära väsitama, et geiteema on jätkuvalt kusagil süte all hõõguv põhiküsimus, mille pärast piike teravaks ihuda ja mis ärgitab uutele tegudele. Ütleks: relax and enjoy! (Kui Eestis veel võõrkeeles rääkida võib).

Turul on parempoolsed. Jääb küsimus, kas paljud allakirjutanutest on jõudnud keskeakriisi ehk motikalubade tegemise ikka, on neil palju vaba aega või on lihtsalt diagnoosimata ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Seejuures on viimane vast kõige tõenäolisem, aga see on poliitikute kutsehaigus, mistõttu midagi hullemat kui juba on, meil karta pole vaja.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: