Aleksander Lukašenko on oma 26 diktaatorliku valitsusaasta jooksul näinud igasuguseid asju ning lihtsalt meeleavaldustega teda juba ära ei ehmata, olgu need kuitahes suured. Küll on isevalitseja meele mõruks muutnud ulatuslikud streigid riigiettevõtetes, sest viimati streigiti Valgevenes 1994. aastal ehk selsamal aastal, mil Lukašenko võimule sai.

Autokraadist president ei pruugi streike tõlgendada lõpuaja märkidena, kuid kindlasti tõendina sellest, et nüüd on tema vankumatu valitsemisega midagi tõsist lahti ja tsitadelli müürid pragunevad.

"Kogu elu olen tema all elanud. Ühtki teist presidenti ma näinud pole, ja kui ma vaatan teisi riike, on näha, et nemad on hoopis paremini toime tulnud. Mina Lukašenko tööga rahul pole. Me tahame temast lahti saada. Me oleme sellega peaaegu hakkama saanud, aga rahumeelselt ta ära minna ei taha. Kahjuks," rääkis meeleavaldustest osa võtnud Aleksander.

Ka Venemaa pakutav lahke abi on kahtlane, sest vaevalt on Lukašenkole uudis rahvusvahelisest ajakirjandusest korduvalt läbi käinud seik, et Vladimir Putini jaoks pole tema Valgevene kolleeg pehmelt öeldes just mitte kõige meeldivam vestluspartner. Nii lubaski Lukašenko paari päeva eest hakata üliõpilaste ja töökollektiividega arutama poliitilisi probleeme, sealhulgas uue põhiseaduse väljatöötamist.

Siiski pole ka opositsioonil põhjust suurettevõtete streikide üle suuremat rõõmustada. Esiteks pole streigid võtnud sellist ulatust, et sellest piisaks režiimi langemiseks. Teiseks on praegu juba näha, et streigid raugevad muudest meeleavaldustest kiiremini.

Ehk oleks režiimi kukutanud streigid ühendatuna Lääneriikide tõsiste majandussanktsioonidega Valgevene vastu? Selliseid sanktsioone aga ei kehtestatud, sest on suur oht, et eeskätt löövad need just tänavaile tulnud valgevenelasi, mitte aga neid valitsejaid, kellest rahvas lahti loodab saada.

26 aasta eest oli Valgevene kaunikesti heal järjel. Ka praegu on riigis vägagi innovaatilisi ettevõtteid, nagu Nexta, mis valgevene keeles tähendab kedagi ning mis on algusest peale olnud peamine platvorm, mille abil protestijad isekeskis suhtlevad:

"Nexta projekt areneb edasi. Me asutame uue meeskonna, videotootmise meeskonna. On juba Telegrami meeskond, sotsiaalmeediameeskond, turundusmeeskond. Me areneme firmana suuremaks, kasvame 21. sajandi meediakompaniiks ja näitame noorte inimeste perspektiivist, mis Valgevenes toimub," rääkis Nexta asutaja Stsiapan Putsila.

Praegu on Valgevene aga majanduslikus mõttes teel laupkokkupõrkele kivimüüriga ning see kurss näikse olevat nii vääramatu, et siin ei aita ei Lukašenko, ei demokraatiameelsed meeleavaldajad, ei Lääs ega ka mitte Venemaa. Viimaselt, samuti Hiinalt saadavad laenud tõukavad riigi ainult veel sügavamasse välissõltuvusse ning stagnatsiooni.

Järsk pööre läänelikule majandusmudelile tooks kaasa rängad katsumused rahva jaoks ning sellest tuleneva mässumeele. Seega tundub Valgevene tulevik igal juhul tume olevat.