Kalle Muuli: võitlus venelaste häälte pärast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kalle Muuli
Kalle Muuli Autor/allikas: Kadri Põlendik

Keskerakonna ja EKRE praeguses tülis, mida on veidi ennatlikult hakatud nimetama valitsuskriisiks, on tugevalt tunda lähenevate valimiste hõngu. Tegelikult käib võitlus vene valijate häälte pärast, aga kriis võib sel kombel ükskord tulla tõesti, kirjutab Kalle Muuli.

Möödunud aasta kevadel oli ajakirjanikke, kes ennustasid, et Jüri Ratase teine valitsus ei pea vastu poolt aastatki. Kõigepealt lubati valitsuse vahetumist augusti lõpuks, siis septembri lõpuks. Kui need tärminid mööda said, siis hakkasid needsamad ajakirjanikud rääkima, et see valitsus võib vastu pidada koguni neli aastat, kuni järgmiste valimisteni, mis oleks Eesti ajaloos enneolematu.

Millel need seinast-seina visklevad prognoosid põhinesid, jäi täiesti arusaamatuks. Vahel mainiti peaministri erakordset võimuiha, toolist küünte ja hammastega kinni hoidmist või mingit muud irratsionaalset nähtust, mida täie mõistuse juures olevad poliitikahuvilised ei saa ju ometi tõsiselt võtta.

Valitsuse stabiilsust saab üldjuhul üsna edukalt prognoosida hästi teada ja tuntud numbrite järgi. Nendeks on erakondade arv parlamendis, erakondade arv valitsuses ja veel mõned asjad, mida on poliitiliste prognooside tegemiseks kasutatud juba ammustest aegadest saadik.

Nende näitajate järgi pole Ratase teine valitsus mingis mõttes eriline ega äärmuslik, pigem üsna tavaline. Viis erakonda parlamendis ja kolm valitsuses, neist kaks kogenumat ja üks vähese valitsemiskogemusega, omavaheline päris tugev konkurents valijaskonna pärast jne. Kõigest sellest võiks järeldada, et valitsuse eluiga on tõenäoliselt kaks-kolm aastat nagu Eesti valitsustel ikka.

Lisaks parlamendi ja valitsuse koosseisule tuleb muidugi vaadata ka seda, millal on järgmised valimised – olgu siis kohalikud, europarlamendi või presidendivalimised –, sest valimised tekitavad alati valitsuses pingeid. Kui valimiskampaania ajal tuleb valijatele näidata oma erinevust teistest erakondadest, siis kohe pärast valimisi tuleb erinevused kõrvale jätta ning leida ja esile tõsta ühisosa, muidu pole võimalik valitsust moodustada.

Seepärast ongi valijad sageli kohe pärast valimisi oma valikus pettunud – oleks me vaid teadnud, et meie valitud erakond sellisesse kohutavasse koalitsiooni läheb, siis poleks me küll teda valinud!

Paraku on koalitsioonivalitsused Eestis paratamatud, teisiti pole võimalik riiki juhtida ja koalitsioonileping tuleb sõlmida just nende erakondadega, keda äsja valimiskampaania ajal nimetati valitsusse täiesti sobimatuteks.

Valimiste lähenedes on vastupidi - valitsuserakondade tõukejõud tugevnevad, sest valimiskampaania ajal on tarvis eristuda ja erinevusi rõhutada, et valijal oleks lihtsam valida. Seepärast kujunebki praegusele valitsusele üheks raskemaks ajaks mitte tänavune, vaid järgmine sügis, kui tuleb läbi teha kahed järjestikused valimised. Eriti just kohalikud valimised on tõeline proovikivi, sest seal ristuvad nii EKRE ja Keskerakonna kui ka EKRE ja Isamaa huvid.

Lähenevate valimiste hõngu on tegelikult tugevalt tunda juba ka praeguses Keskerakonna ja EKRE tülis, mida on veidi ennatlikult hakatud nimetama valitsuskriisiks. Tegelikult käib võitlus vene valijate häälte pärast, aga kriis võib sel kombel ükskord tulla tõesti.

Mart Helme venekeelsest intervjuust Deutsche Wellele on esile tõstetud küll tõlkeprobleeme, küll muid ebaolulisi asju, kuid peaaegu üldse pole räägitud ühest kõige tähtsamast poliitilisest küsimusest. Miks siseminister läks intervjuud andma enda töösse otseselt mitte puutuvatel tundlikel teemadel ja miks ta oli valmis seda tegema veel võõrkeeles, mida ta väga ladusalt ei valda?

Vastus on lihtne: Mart Helme läks püüdma vene valijate hääli. Nendesamade valijate hääli, keda Keskerakond on seni ikka enda omaks pidanud. EKRE tahtis teha ja tegigi seda, mida seni on tavaliselt teinud Keskerakond – ta läks vene valijale vene keeles rääkima teist juttu kui räägitakse eesti valijatele eesti keeles.

Sellest tuleneb ka Keskerakonna tavapärasest ägedam reaktsioon. Üks esimesi reageerijaid oli tähelepanuväärsel kombel Keskerakonna Narva piirkonna juht, eurosaadik Yana Toom. Tema sai kohe aru, et EKRE tikub tema mängumaale ja nimetas Helme käitumist juba samal õhtul oma Facebooki-seinal haigeks.

Hiljem on teravalt sõna võtnud ka Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Nad mõlemad on huvitatud sellest, et homoteema ei varjutaks kohalikke probleeme ja et koalitsioonileppes kokku lepitud abielureferendum ei toimuks samal päeval kohalike valimistega.

Tähele tasub panna sedagi, et Helme intervjuu põhiteemaks oli idapoliitika ja sellega seotud tähtsad Vene poliitikud – Vladimir Putin, Aleksei Navalnõi jt. Homod toodi mängu möödaminnes, aga Helme kontrollimatu ja lahmiv sõnakasutus andis Keskerakonnale just seal hea võimaluse rünnakuks.

Peaminister Jüri Ratast ilmselt ärritas seegi, et intervjuu oli antud rahvusvahelisele meediakanalile ja tal tuleb võib-olla hakata nüüd Helme sõnu siluma mitte ainult kodumaal, vaid ka välismaal.

Ratase tavapärasest teravama ja jäigema hoiaku peamine põhjus on tõenäoliselt siiski see, et kohalike valimiste ja abielureferendumi lähenemise tõttu on tal üha vähem laveerimisruumi EKRE ja oma vene emakeelega parteikaaslaste vahel.

EKRE ilmselgelt ei oodanud Keskerakonna nii jõulist seisukohavõttu. Aga ma ei usu, et järgmine kord ollakse targemad ja tagasihoidlikumad. Hääli on kõigil vaja. Ja kõikide hääli -- nii heterode kui ka homode, nii eestlaste kui ka venelaste omasid.

Vähemalt seni ei muutu EKRE väljaütlemistes midagi, kuni ajakirjandus keskendub tõlkeprobleemidele ning räuskamise võimendamisele, selle asemel, et selgitada inimestele poliitikute ja erakondade tegelikke motiive. Homod ja kohalik vene vähemus on selles loos kahjuks ainult poliitikute mängukanniks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: