Demokraatia on habras asi, mis ei pruugi areenilt kaduda tingimata vaid riigipöördega. Sama tulemuseni jõuab ka mitmete väiksemate, metoodiliselt läbimõeldud sammudega, mis lõpuks demokraatia alustalad palju peenemaks pulbriks võivad jahvatada kui seda teeks jõuline putš.

Näidete otsimiseks ei pea kaugele minema – Euroopaski on mitmeid riike, kus demokraatlikul viisil võimule tulnud valitsused seda samm-sammult õõnestavad, et järgmistel valimistel tagasivalimine kindlustada.

Retsept on lihtne - asendame valitsusasutustes professionaalsuse lojaalsusega, seame opositsioonile piiranguid, alavääristame ning riigistame meediat, leiame välisvaenlasi (George Soros), nõrgendame institutsioone (valimised), muudame võimude lahususe vaid formaalsuseks (kohtud), anname vaikiva heakskiidu konspiratsiooni teooriatele – ning ühel hetkel on tagasipöördumine juba väga raske.

See, mis juhtus 6. jaanuaril Ameerika Ühendriikides, oli demokraatia ühe kõige olulisema alustala, vabade valimiste süstemaatilise diskrediteerimise tulemus. Olukorra tõsidust peegeldas aasta esimestel päevadel avaldatud kõigi kümne elus oleva kaitsesekretäri - nende hulgas ka Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi – üleskutse hoiduda USA relvajõudude kaasamisest valimistega seotud vaidlustesse.

Samal ajal tuli avalikuks president Donald Trumpi kõne parteikaaslastele Georgia osariigis. Kõnes nõuti võiduks vajalike häälte "leidmist." Sotsiaalmeedias levisid ülekutsed seadusandliku ja täidesaatva võimu esindajatega arveid õiendada. Kas sündmuste kulminatsiooni Kapitooliumil saab riigipöördekatseks nimetada on ehk tõesti diskuteeritav, kuid toimunu võrdlemine Black Lives Matter (BLM) protestidega on ilmne sügavamatest probleemidest mööda vaatamine.

Peamine küsimus pole vandaalitsemise ulatuses või kajastuses, vaid selles, miks see kõik toimus.

Pinda valimistulemuste kahtluse alla seadmiseks hakati ette valmistama juba ammu enne valimisi. Meenutagem president Trumpi keeldumist lubada kaotuse korral valimistulemusi tunnistada ning sagedast "võimalikele pettustele" viitamist.

Pole siis ime, et tulemuste avaldamisel hakkasid kuulujutud kiiresti levima. Teooriad ulatusid valimistel kasutatud tehnika valmistamisest – ja demokraatidele sobivalt seadistamisest - Venezuelas, kadunud Hugo Chavezi juhtimisel, kuni "tegelikke" valimistulemusi sisaldava salajase serverini Saksamaal, mille hõivamise katsel olevat isegi Ameerika sõdureid hukkunud.

Kuigi kõiki neid kuulujutte on terve mõistusega raske hoomata, panid need liikuma miljonid – erinevate küsitluste järgi arvab üle kolmandiku vabariiklastest senini, et valimistulemusi võltsiti. Neid inimesi ei veennud ümber ka konservatiivsete kohtute, sealhulgas ülemkohtu otsused.

Lisaks polnud Kapitooliumil laamendanute puhul tegu "pööbliga", nagu väidab Peeter Espak. Senini arreteeritute hulgas on nii väikeettevõtete omanikke ning juhte, juriste, maaklereid, erusõjaväelasi ning poliitikuid. Muuhulgas on see ka ilmekaks näiteks, kui lihtne on kahjustada olulisi demokraatlikke institutsioone – ja valimiste usaldusväärsus selleks kahtlemata on - lihtsalt sõnaga. Sellest paranemine võtab aega aastaid, kui seda vahepeal veel kurjemini ära ei kasutata.

Valimistulemuste küsimärgi alla seadmise kurbmängu tegi tuleohtlikumaks vabariiklaste liidrite vaikimine. Alles siis, kui Trump survestas asepresidenti Mike Pence'i ebaseaduslikult tühistama valijameeste otsuseid ning viimase keeldumisel rahvamass Kapitooliumile murdes vihaselt ka teda välja hüüdis. alles siis, kui kõlasid lasud, alles siis löödi siin-seal seljad sirgu.

Valimistulemuste kinnitamisel kongressis pidas vabariiklaste senati liider Mitchell McConnell kusjuures ühe viimaste aegade parema kõne, kinnitades, et rahvas on oma valiku teinud. Kahjuks kõlas see paar kuud liiga hilja. Et need sündmused varasemate protestidega kuidagi võrreldavad ei ole, näitab seegi, et veel selle nädala alguseski pole asepresidendi poolt välistatud võimalus, et Trumpi tagandamise protsessi ei alustata mitte kongressis, vaid tema enda kabineti poolt, konstitutsiooni 25. paranduse alusel.

Ameerika Ühendriikide näol on tegemist tõenäoliselt maailma tugevaima demokraatliku süsteemiga. Kuid ükski kindlus pole võitmatu. Viimastel aastatel kerkis nii mõnigi kord üles küsimus, kas Ameerika Ühendriikide institutsioonid ning seadusandlik raamistik peavad vastu Trumpi ametiaja jooksul üles kerkivatele väljakutsetele. Õnneks pidasid. Kuid teised riigid pole kaugeltki nii kindlas seisus.

Meile on viimaste aastate jooksul kandikul ette toodud ridamisi näiteid riikidest, kus esialgu väiksena tunduvad sammud demokraatiat kahjustavas suunas võivad osutuda millekski suuremaks selle lämmatamisel. Märkimisväärne on, et see toimub üha sagedamini "konservatiivse" või "parempoolse" valitsemiskorra sildi all.

Hoolimata sellest on paljude pilgud demokraatiat ohustavate karide otsimisel suunatud endiselt vaid "vasakule", suuresti muidugi tänu meie kurvale minevikule. Aga ajalugu ja tänapäev pakuvad palju muudki õpetlikku. Ehk on siis aeg hakata horisonti laiendades mõlemaid ääri katma. Mingil hetkel võib selja sirgu löömine olla liiga hilja.