Kujutage ette, et olete valinud välja Draamateatris etenduse, ostate piletid ning kell 19 ootate saalis etendust, milles peaksid lavale astuma Mait Malmsten, Guido Kangur ja Ülle Kaljuste. Teil on ootusärevus, sest lavale astuvad kohe-kohe tippnäitlejad ja professionaalid. Aga kell 19.03 teatab lavale astunud teatridirektor Rein Oja, et trupis toimusid ootamatud vahetused. Eesriide avanedes on peaosades hoopis teatri tubli valgustaja ja teatri sarmikas puhvetipidaja.

Minu meelest toimus midagi sarnast ka uue valitsuse kokkupanemisel. Hästi varju jääda soovinud Keskerakonna peanäitejuht ei leidnud oma hiigeltrupist (Keskerakonnal on neljapäevase seisuga 14 673 liiget) ühtegi inimest, kes oleks sobinud välisministri ja kultuuriministri kohale. Isegi riigikogu keskfraktsioonis olnud kahekümne viie nii-öelda Keskerakonna tippnäitleja seast nendesse rollidesse sobivat inimest ei leitud.

Kaja Kallas andis valitsusliidu kokkupanemise ajal Keskerakonna pealäbirääkijale Mailis Repsile teada, millised ministriportfellid loovutakse tulevasele koalitsioonpartnerile. Keskerakond ei uskunud oma silmi, kui nimekirjas lubati neile ka välisministri portfell.

Esimese ehmatuse möödudes alustas Jüri Ratas tarmukalt telefonikõnede võtmist Eesti diplomaatidele. Ta ei helistanud kohe Prahasse Eesti suursaatkonda, vaid pakkus portfelli rohkem tuntust kogunud suursaadikutele.

Ka kultuuriministri kohale ligi viieteistkümne tuhande erakonna liikme seast väärikat kandidaati esialgu ei leitud. Pakkumine tehti isegi tuntud lembelaulikule, lõpuks tuli kultuuriministrikohale suunata äsja riigihaldusministri ametisse saanud Anneli Ott.

Mul on mõlemast ametisse kinnitatud ministrist kahju, sest nad on avalikkuse silmis kohatäitjad, kes said ameti alles siis, kui "paremaid" leida ei õnnestunud. Inimeste kaalumine ametisse on loomulik protsess, kõik ei pääse püünele. Ja alati on neid, kes jäävad teiseks, kolmandaks või veelgi kaugemale. Aga mis tunne on 25 keskfraktsiooni liikmel, et neist pääses valitsusse vaid Tõnis Mölder?

Erakonna liidrite sõnum neile on ühene: fraktsiooni liikmed on erakonnale olulised hääletoojad, kuid tegevametitesse suures plaanis sobimatud. Lisaks tundub Keskerakonnas olevat au sees vana Edgar Savisaare aegne tõmme artistide ja meelelahutajate suunas, kelle põrumisi poliitikas oleme näinud aastakümneid.

Demokraatiale oleks parem, kui valik tehakse enamasti just poliitikute seast. Valimistel anname hääle oma lemmikerakonnale ning loodame ausat maailmavaatelist kaupa vastu saada. Me tahame, et võimu juurde saaksid just need, kellele toetuse andsime. See on demokraatia põhiolemusse sisse kirjutatud.

Ehk kui oleme ostnud teatripileti, siis tahamegi näha laval professionaalseid näitlejaid, mitte asendajaid, kes viimasel hetkel on rambivalgusesse lükatud. Uued tulijad võivad esialgu paista laval värskete ja huvitavatena, aga tegelikult peaks teatridirektor lavakardina taga silmad maha lööma.

Ministritoolile sobivate inimeste leidmisega on raskusi mitte ainult Keskerakonnal, veelgi keerulisemate valikute ees oli lahkunud valitsuses EKRE, mille liikmeskond kasvab mühinal ning ületab ilmselt varsti 9000 piiri. Ometi otsiti ministrikandidaate meeleheitlikult küll nõunike seast, küll peiliti telefonitsi sobivaid inimesi lausa välismaalt.

Kaimar Karu nõnda valitsusse sattuski ja vahetati mõne aja pärast välja, sest selgus, et Karu sisuliselt ei jaganud EKRE poliitilist agendat. Ja oligi õige, sest poliitikat tehakse maailmavaate alusel.

Valitsuse moodustavad erakonnad hakkavad valitsuses ellu viima oma valijate tahet. Elluviijad peaksid olema ikka need, kes lubadusi jagasid, mitte need, kes võetakse meeskonda "värskuse" ja "uute" ideede toomise pärast. Nad ei saagi valijatele antud lubadusi täita, sest nad pole midagi lubanud. Aga see pole enam demokraatia, vaid halb teater, millele me pileteid osta ei taha.