See õhustik, mis jääb praegu Euroopa Liidu ja Venemaa suhete sisse on üsna pingeline. Kuidas te kommenteerite selles kontekstis välisminister Eva-Maria Liimetsa avaldust, et Eesti võiks astuda esimese sammu ja välja öelda, et on valmis ratifitseerima Eesti-Vene piirilepingu?

See on uue valitsuse välisministri sõnum, et vaatamata kogu sellele sündmuste ja suhete keerukusele, mis on Lääne ja Venemaa vahel ja mis vahetult mõjutavad ka Eesti ja Venemaa suhteid, on meie diplomaatiline lähtekoht see, et Venemaaga suhteid ei pingestuks edasi, vaid me leiaksime võimalusi ükskõik, milliseid meetodeid kasutades, Euroopa Liidu ühispositsiooni tugevdades kuni selleni, mis puudutab teemasid kahepoolsetes suhetes alates piirilepingust, aga ka näiteks pensionite tagamise leppe uuendamiseni või näiteks viisade andmiseni meie kodanikele Kagu-Eestis.

Teemasid, probleeme ja küsimusi on kahepoolselt üleval päris palju ja kui uus valitsus astub ametisse, siis ta andis mõista, et Eesti poliitika on järjepidev. Järjepidevuse allikaks ka antud küsimuses on see, et Eesti on läbi 20 aasta andnud selgelt mõista, et meie huvides on ka Venemaaga riigipiiri määratlemine rahvusvahelise õiguse alusel, vastavate riikide vaheliste lepetega, võttes arvesse nii ajaloolise konteksti kui ka selle, milliseid läbirääkimisi on peetud alates 90-ndate aastate keskpaigast.

Tegemist oli lihtsalt sõnumiga, mille välisminister välja ütles ja peaasjalikult ka sel põhjusel toimus minu tänane kohtumine suursaadik Petroviga.

Kas see ajastus välisministri sellisele avaldusele oli praegu õige?

Seda ajastust ei ole kunagi võimalik sättida selliselt, et ühtaegu ei eksisteeri ühtegi probleemi Lääne-Vene suhetes. Meil tuleb oma kahepoolsetes suhetes näha erinevaid teemasid. Selles õhustikus, mis vaieldamatult on väga keeruline ja kokkuleppe ruumi on alati rohkem nappinud, kui seda olnud, ongi diplomaatia selleks, et ka kõige tumedamates tunnelites leida valguskiir, kuhu suunas liikuda. Kui pooled suudavad probleemide üle rääkida selliselt, et see ei ole kummalegi poolele alandav, siis on võimalik ka eeldada, et kunagi jõutakse mingite lahendusteni.

Kas kohtumisel Aleksandr Petrov avaldas mingitki valmisolekut või soovi ratifitseerimisprotsessiga Venemaa poolelt edasi minna?

Tänase kohtumise mõte ei olnud kindlasti selles, et leppida milleski kokku. Pigem oli ka tema huvi kuulata minu nägemust ja ka parlamendi poolset arusaamist sellest, milline on Eesti-Vene suhete hetkeseis. Ta uuris ka seda, miks me tegime sellel esmaspäeval avalduse muu hulgas ka kodanikuühiskonna toetuseks Venemaal. Ma seletasin kenasti sellegi lahti ja rõhutasin, et meie jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas Euroopa Nõukogu liikmesriigis oma kodanikke keemiarelvaga mürgitada üritatakse, nagu see Navalnõi puhul oli.

Selles mõttes oli meie jutuajamine väga avameelne. Kõik mured ja probleemid said käsitletud. Aga mis puudutab piirilepingut, siis ma usun, et siin võiks järgneda vähemalt diplomaatilisel tasandil Venemaa poolt signaal, kas neil on üldse valmidust meie välisministri sammule reageerida. Aga luua ettekujutust, et nüüd on miskit väga suurt muutunud, ka ei maksaks.

Tõstatasite kohtumisel siis ka Aleksei Navalnõid puudutava teema. Kas edastasite ka nõudmise Navalnõi vabastada?

Ma puudutasin viimast Euroopa Inimõiguste kohtu otsust, et viivitamatult Navalnõi vabastada, kuna tema elule võib olla kinnipidamiskohas oht. Need teemad kõik käisime läbi ja selle pooleteise tunni sisse mahtus palju. Lisaks Eesti-Vene suhete päevakorrale on ka üldine Lääne-Vene suhete õhustik on täis paljusid problemaatilisi küsimusi.

Venemaa saatkond Eestis tegi teisipäeval avalduse Eesti-Vene suhete kohta, milles avaldas kahetsust, et uus valitsus ei soovi parandada suhteid Moskvaga. Mis suursaadik selle kohta ütles?

Seda mõttekäiku suursaadik ei korranud minuga kohtumisel.