Karmen Joller: miks nii vähe vaktsineeritakse ehk seletuskiri peaministrile

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Karmen Joller Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kui tööd on võimatu planeerida, siis võib tõesti juhtuda, et töö edeneb aeglaselt. Perearstid on juba kaks kuud hambad ristis proovinud süstida inimestele vaktsiine, mida peaaegu ei ole. Mõnes kohas siiski natuke on ja mõnes kohas lausa liiga palju ja samal ajal mõnes kohas liiga vähe, kirjutab Karmen Joller.

Kuidas me dr Terepiga perearste vaktsineerima ärgitasime ja ikka läks kõik nii nagu alati. (Seletuskiri peaministrile, kes 4. märtsil toimunud pressikonverentsil ütles, et perearste tuleb ärgitada vaktsineerima, aga mitte ühtegi etteheidet tal perearstidele ei ole.)

*

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest kolmapäevasest päevast, kui ma võtsin oma auto peale dr Alina Terepi. Autoraadiost reibast muusikat kuulates me sõitsime ja sõitsime, kuni jõudsime Narva välja.

Meil oli üllas eesmärk: soovisime aru saada, kas Ida-Virumaa perearstid tahavad inimesi koroonaviiruse vastu vaktsineerida sama palju kui ülejäänud Eesti perearstid. Sest oli kuuldusi, et nad ei soovi, ja me tahtsime neid ärgitada. Selgus, et muidugi nad tahavad vaktsineerida! Ida-Virumaa perearstid on tublid ja krapsakad nagu perearstid igal pool. Osad olid juba vaktsineerinud ja ühe perearstikeskuse tabasime otse teolt: nad vaktsineerisid!

Kui olime dr Terepiga koju jõudnud, rääkisime toredast külaskäigust teistelegi tublidele perearstidele. Kõik tundsid rõõmu, et nüüd on ka viimane Eestimaa nurk üle kontrollitud ja vaktsineerimine hakkab pihta.

Tegelikult, et ikkagi päris aus olla, siis meie dr Terepiga olime vaktsineerinud ka juba varem ja seda olid teinud teisedki perearstid üle Eesti, kellel oli õnnestunud natuke vaktsiini saada, nad olid mõnegi patsiendi oma keskusse kutsunud. Koos pereõega süstiti, teineteisel julgustuseks käest kinni hoides, sest kõik ju kahtlesid, kas nad saavad ikka hakkama.

Muidugi said hakkama. Pereõed on teatavasti sama tublid ja atsakad nagu perearstidki. Koos suudavad nad kasvõi terve Lasnamäe või Pärnu või Räpina ära vaktsineerida. Antagu ainult vaktsiini.

Sinnamaani oligi kõik väga hästi. No kui päris aus olla, siis tegelikult täiesti hästi ei olnud. (Perearstid on alati ausad, seepärast ma kõik ära räägingi.)

Mitmel korral oli juhtunud nii, et nii mõnegi perearstikeskuse süstimisvalmis ja väga vahva pereõde oli valmis kuuekümne doosi vaktsiini vastuvõtmiseks, aga toodi hoopis kolmkümmend.

Raskel ajal tuleb sellegi eest tänulik olla. Ta ainult natuke maigutas suud, aga kuna meie riigis on ikka nii, et kui lubatakse, siis vahel läheb nii nagu ikka, siis ta helistas inimestele, et kuulge, andke andeks, ärge täna ikka tulge, küll ma ütlen, kui uus vaktsiinisaadetis kohale jõuab. "Ma luban, et ühel päeval jõuab," lisas ta lohutuseks juurde.

Ise ta teadis, et enam ta inimesi enne ei registreeri, kui vaktsiin on külmikus, sest inimestele sellist halba uudist kolmkümmend korda öelda oli tal väga valus.

Samal ajal avas ühes teises perearstikeskuses pereõde vaktsiinikohvri ja langes tänutundes põlvili - taevas oli talle lausa üheksakümmend doosi saatnud, kuigi ta oli tellinud ainult kuuskümmend.

Kuna vaktsiin säilib vaid lühikest aega, mobiliseeris tubli pereõde nii perearsti, kodus lastega aega veetva teise pereõe kui ka koristajatädi Leida, kes kõik hakkasid ruttu helistama, et veel 30 õnnelikku vaktsineerima kutsuda. Pakub ikka suurt rõõmu see perearstikeskuse töö!

Selliseid lugusid võis kuulata pea igas Eestimaa nurgas, aga kuna oli vaktsineerimise algusaeg, siis eks alguses ju ikka juhtub. Juhtub parimateski riikides, eks ole. Eks ole!

Ja et ikkagi täiesti ausaks jääda, kohe päris ausaks, siis perearstidelt hakkas tulema üha enam imelikke teateid selle kohta, et mõnel tulid tellitud vaktsiinid liiga vara või siis liiga hilja või oli vaktsiinikogus liiga suur või liiga väike.

Miskipärast juhtus alatasa nii, et vaktsiini ei saanud tellida õiged perearstid õigel ajal õigesse kohta. Just nimelt - õigesse kohta. Sest mõnelgi perearstil avanes suurepärane võimalus tellida vaktsiini hoopis teises Eesti otsas asuvale kolleegile, samal ajal kui seesinane kolleeg ei saanud üldse midagi tellida endale. Kui sai, siis oma eelmisesse töökohta, kus ta kaheksa aastat tagasi töötas. Perearsti elu ei ole mitte kunagi igav.

On väga ootamatu, et sellised tühised probleemikesed panid perearstid kahtlema. Noh, et kas vaktsiin üldse saabub. Tegelikult ju ikkagi öeldi, et tuleb pühapäeval. Päeva jooksul. Seetõttu veetis mõnigi perearst pühapäeva oma keskuses, kuigi ta oleks väga tahtnud suusatada, sest Eestimaale oli hiljuti sadanud palju lund, mida keegi juba mitu-mitu aastat näinud ei olnud.

Pealegi armastavad perearstid suusatamist väga, sest see on tervislik. Aga selle asemel, et suusatada, vaatas perearst igatsevalt aknast välja ja ootas vaktsiini. Juba kella kaheksa ajal õhtul vaktsiiniauto tuligi. Pimeduses jõudis perearst isegi suusaringi ära teha. Peaaegu. Ümber oma kodumaja. Ikkagi ringi. Perearst on alati rõõmus.

Teine perearst arvas, et vaktsiini ei tulegi ja läks koju. Tunni aja pärast, kui eilne kanahautis juba pannil oli, helises perearsti telefon ja pahane hääl küsis, miks perearstikeskus pühapäeval, kui vaktsiiniauto kohale jõuab, juba kinni on.

Perearst pani teismelise poja hautist valvama ja jooksis tagasi tööle - vaktsiin on ju kullast kallim, sellel ei saa lasta raisku minna. Ei saa, sest tema patsiendid vajavad vaktsiini. Õnneks elas perearst oma praksisest kõigest kümne kilomeetri kaugusel. Mitte saja kahekümne kilomeetri kaugusel nagu näiteks doktor Põlder. Perearst peab olema kodu lähedal.

Kui ma nüüd ikkagi püüan olla aus, nagu ma juba alguses lubasin, siis pean ära rääkima ka selle, et kui tööd on võimatu planeerida, siis võib tõesti juhtuda, et töö edeneb aeglaselt.

Igatahes on perearstid juba kaks kuud hambad ristis proovinud süstida inimestele vaktsiine, mida peaaegu ei ole. No tegelikult, kui päris aus ja õiglane olla, siis ikkagi mõnes kohas natuke on ja mõnes kohas lausa liiga palju ja samas mõnes kohas liiga vähe.

On täiesti arusaadav ja täiesti mõistetav, et perearste tuleks ärgitada vaktsineerima. Perearstid mõistavad peaministri muret ja pingutavad veel rohkem. Kui perearstid pingutavad, küllap siis hakkab ka vaktsiiniauto täiesti iseenesest õiges koguses vaktsiiniga õigel ajal õigesse kohta jõudma.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: