Merilin Pärli: Eesti on digitaalne käsitööriik, mis rätseplahendusi ei paku

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Merilin Pärli Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Eesti IT-lahendused on nagu tööstusrevolutsioonieelne tootmine, kus kõike tuli teha käsitsi, mis nõudis palju aega ja vaeva. Koroonakriis on kiirete ja toimivate IT-lahenduste puudumise tervishoiuvaldkonnas valuliselt esile toonud, ent aasta jooksul pole riik sellest õppust võtnud, kirjutab Merilin Pärli.

Mäletate veel aabitsast seda juttu, kuidas kass läks hiire juurde, et see talle palitu õmbleks, aga hiir osutus parajaks soss-sepaks, nii et vussis riide ära ja palituks seda ei jätkunud? Hiir siis lubas, et palitu asemel saab püksid, aga kui ikka nihu läks, siis, et mütsi. Aga mütsi ka ei saanud, sest riie sai enne otsa, ja kass sõi hiire kättemaksuks ära.

Nagu aasta aega koroonapraktikat näitab, on Eesti IT-lahendused tervishoiuvaldkonnas sama osavad kui hiir, kes oma rätsepavõimeid üle hindas. See saamatus ja sellest tulenev aeglus aga on toonud kaasa palju kannatusi ja võimalik, et läinud maksma nii mõnedki inimelud. Kes vastutab? Etteastujaid ei ole.

Näiteid ei pea kaugelt otsima.

Haigekassal puudub ülevaade, kui palju on ühe või teise perearsti nimistus eakaid, et Pfizer/BioNTechi ja Moderna vaktsiini proportsionaalselt nimistu vanuritega jagada. See töö tehakse ära käsitsi, mis nõuab palju aega ja vaeva.

Või siis teine näide. Perearstid on pidanud eakaid ja riskigruppi kuulujaid tuimalt läbi helistama, mängides vaktsineerimise müügimeest, sest riigi Digiloos on seni puudunud liides, et inimesed ise saaksid end vaktsineerimisele kirja panna. Selle käigus on aeg-ajalt selgunud, et nimistus olev patsient on juba vaktsineeritud, näiteks eesliinitöötajana kellegi teise poolt.

Seda infot aga perearst ei näe, sest süsteemid ja andmebaasid ei ühildu, ligipääs puudub. Tühja tehtud kõnetunnid, käsitsi Exceli-tabelite täitmine. See kõik nõuab palju aega ja vaeva.

Või siis see näide. Esimene päev digiregistratuuri katsetust lõppes muidugi süsteemi totaalse umbejooksmisega – järelikult polnud sellele kavandatud piisavalt võimekust. Digiregistratuur ise pritsib aga külastuse käigus vasakule ja paremale veateateid nagu mõnes arvutimängus lõkse, kuhu klahvile valesti vajutades sisse võib kukkuda.

Sageli ulatavad oma eakatele vanematele vaktsineerimisjärjekorda panekul abikäe nende digivõimekamad täiskasvanud lapsed, kes ei mõista, kuidas saab eeldada, et keegi sellise kadalipu üldse tulemuslikult läbi suudaks teha.

"Need, kes hakkama saavad, on seda vaktsiini kindlasti väga väärt," kirjutas üks selline hea poeg, kes ülekoormatud süsteemis kõigi vealohede pead maha suutis raiuda ja tõotatud maale ehk vanemate vaktsineerimiseks registreerimiseni läbi murdis. Kes seda ei suuda, jääb vaktsineerimata ja riskib elu ning tervisega?

Ent sellegagi digiregistratuuri pilootprojekti esimene päev ei piirdunud. Nagu südaööks selgus, ei tekkinud kõigile, kes TEHIK-u ehitatud süsteemilt vaktsineerimiseajale kinnituse said, Digilukku tegelikku broneeringut. Seega, aeg justkui õnnestus saada, kinnitus selle kohta tuli, aga broneeringut ennast ei ole! Ei taha mõeldagi nende õnnetute peale, kes õigel ajal lootusrikkalt kohale lähevad, et oma vaktsiin kätte saada, ent siis kohapeal selgub, et aega tegelikult polegi. Nagu Käberlinski lavastuses "Teie majesteet komödiant", kes viis naise teatrisse, ent lille lööduna kohale minnes selgus, et talle olid kingitud piletid etendusele, mis paraku aasta tagasi ära oli toimunud...

Järgmine näide. Haigekassa teeb statistikat vaktsiiniga hõlmatuse kohta. Igal nädalal raporteeritakse meile terviseameti pressikonverentsil, mitu hooldekodu on nüüdseks vaktsineeritud. Paludes aga maakondlikku ülevaadet, kui palju hooldekodu elanikest ja töötajatest reaalselt on vaktsineeritud, tuli taas vastuseks, et see töö tehakse ära käsitsi, mis nõuab palju aega ja vaeva.

Või selline näide. Terviseamet on välja öelnud, et kes on koroona vastu vaktsineeritud, need ei pea koroonahaigega kokku puutudes enam lähikontaktsena karantiini jääma. Ometi aga saadab seesama terviseamet neile inimestele korralduse jääda sellises olukorras karantiini. Vaktsineeritute imestuse peale kostab amet: aga meie ei näe oma andmetest, et just teie vaktsineeritud olete, tõestage seda meile ise oma Digiloo väljavõttega! Kõlab absurdselt? Kahjuks on see tõsi.

Näiteid võiks edasi lugeda nagu Tootsi patte. Paraku on iga sellise Exceli-tabeli põhise riigiüksuse juhtimise taga inimelud, mida poolikute või ammu unarusse jäänud IT-lahenduste tulemusel mõjutatakse ja mis kustuda võivad, kui abi õigel ajal nendeni ei jõua. Riik on oma kodanike suhtes nagu õigusjumalanna - pime. Aga mitte ainult - parem käsi ei tea, mida vasak teeb ja silmi selles veendumiseks pole.

Riigi IT-lahendused on piltlikult nagu kellavärk, kus ükski jubin teisega ei ühildu, mistõttu ei ole mehhanismi ülekanded mitte automaatsed, vaid need tuleb teha käsitsi. Põhjuseks asjaolu, et igaüks on kunagi tellinud oma IT-lahenduse, arvestamata vajadusega neid kunagi mõne teise IT-süsteemiga sünkroniseerida. Omas ajas võisid need kõik omaette vinged lahendused olla, aga neid pole edasi arendatud ega mõeldud terviku loomise vajaduse peale.

Nii istubki iga asutus oma nüüdseks juba aegunud ja vigu täis lahenduse otsas, mis mitte millegagi ei ühildu ja asutused vahetavad omavahel andmeid käsitsi, Exceli-tabelite või pildifailide abil. Mõistagi nõuab see palju aega ja vaeva, nagu korrutati kunagi ühes legendaarses sketšis, mille keskmes oli käsitöölahendustelt üleminek tööstusliku tootmise võimekusele.

Ametlikult on meil olemas justkui kõiki teenuseid ühendav eesti.ee portaal, aga nagu möödunud nädalavahetuse eksperiment eakatega näitas, ei ole enamik inimesi sealset ametlikku meiliaadressigi oma tegeliku meiliaadressiga ära sidunud. Nii lähevad ka kõik teated riigilt kodanikule nagu mutiauku. Neid mutiauke on tänavu eriti rikkalikult.

Järjekordne näide sellest on haigekassa diagnoosikoodide alusel kokku pandud eelisjärjekorras vaktsineeritava riskigrupi nimekiri, mis saadeti perearstidele täitmiseks. Koodide taga aga inimest ei nähta.

Nii on viimastel nädalatel vaktsineeritud palju täies elujõus 40-ndates ja 50-ndates inimesi, kes kunagi on ehk mingi konditsiooni tarbeks ravi saanud, ent kelle tervisel pole praegu häda midagi. Aga kui vaktsiini pakutakse, võtavad nad selle kõhklematult vastu, sest mine tea, millal jälle saab.

Samal ajal aga ei jätku vaktsiini kõigile eakatele, kes seda pikisilmi ootavad. Ehk usaldaks rohkem perearste, kes teavad oma nimistu patsientide tegelikke hädasid paremini kui haigekassa automaatne süsteem? Ja ehk paneks inimeste vaktsineerimisjärjekorda saamiseks püsti mingi toimiva lahenduse, et säästa arstide väärtuslikke töötunde ravimisele, mitte läbirääkimiste pidamisele. Kui ainult need andmebaasid ühilduksid ja info liiguks...

Just selline käsitsi pusimine, mis nõuab palju aega ja vaeva, tähendab seda, et kiireid ja asjakohaseid rätseplahendusi vastavalt vajadusele teha ei saa. Selle eelduseks on hästidisainitud, eelnevalt läbi mõeldud ja teiste süsteemidega arvestavad IT-lahendused. Üksiti eeldab see eelarves rida nende jooksvaks käigushoidmiseks ja arendamiseks. Sest, teadagi, kõik, mis liigub, kulub.

Just sinna ongi see koer maetud. Aastaid on IT-süsteemide investeeringuvajadustest mööda vaadatud. Ja iga asutus on jäetud üksnes oma mätta otsa pusima. Väljakuvaade puudub, süsteemil kui tervikul puudub vastutav omanik. Inimesed, kes neid süsteeme kasutama peavad, on aga agoonias. Meie kunagine uhke e-riik on aastatatega digitaalselt ITioodistunud, meenutades tšehhovlikult vaesunud aadlikku, kelle valdustes ja hoiakutes aimub kunagist hiilgust.

Eriti teravalt on see nii ametiasutuste tööd kui ka selle kasutajate hakkamasaamist hakanud takistama viimase, koroona-aasta jooksul. Kui eelmisel kevadel tulid need puudujäägid paraja šokina, siis nüüdseks on aasta otsa juba põlve otsas pusitud, aga süsteemseid lahendusi ikka veel ei paista, Või siis on need nii toored ja praagid nagu vaktsineerimiseks püsti lükatud digiregistratuur, kus taheti küll teha palitut, aga hea, kui selle asemel mütsigi saaks.

Iga ametnik, kes mõnd IT-süsteemi ehitust juhtima või läbi viima hakkab, peaks silme ette manama Jüri Järveti kurvad silmad, kes Käberlinskina pettunult elamust või ametnike keeles teenust ei saanud. Iga teie vussikeeratud teenus tähendab tuhandeid kurbi silmi - arstid, eakad, raskelt haiged, nende lähedased - inimesi, kes teie peale lootsid, aga keda te vigase või olematu digiteenusega alt vedasite.

Soss-sepast rätsep-hiire asemel võiks riigi IT-süsteem olla pigem nagu vahva rätsep, kes lõi maha seitse kärbest ühe hoobiga. Just selline peaks olema nutikalt kavandatud digilahenduste võimekus: mitte käsitsi ja ühekaupa, vaid seitse digiprobleemi ühe hoobiga. See aga eeldaks Exceli-tabeli abil tehtavate hilpharaka moega käsitöölahenduste asemel hästi disainitud rätseplahendusi, kus kõik kostüümi osad omavahel kokku sobituvad.

Kes vastutab? Keegi võiks lõpuks ette astuda.

Riigi IT-lahendused on sama osavad kui hiir, kes lubas kassile palitu teha, aga lõpuks ei suutnud mütsigi teha. Autor/allikas: ERR

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: