Anne Jürgens: koroonakriisi strateegia vajalikkusest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Anne Jürgens Autor/allikas: Erakogu

Saksamaalgi on oma probleemid koroonaviirusega võitlemisel, aga üldiselt on Covid-19 strateegia vilja kandnud, sest on suudetud ära hoida tervishoiusüsteemi ülekoormatust ja olukorra täielikku kontrollimatust ning riik on majanduslikult stabiilne, kirjutab Anne Jürgens.

Lamajat ei lööda ja Eesti on koroonakriisis siruli maas. Siiski jääb mulje, nagu oleks valitsus juba varakult pikali visanud ja end madalate nakatumisnäitajate loorberitel välja puhanud, selmet tegeleda strateegiliste küsimustega ja see kahjuks takistab püstijalu koroonaga võitlemist.

15. märtsil vahendas Der Spiegel, et Saksamaa intensiivravi personal nõuab jälle rangemaid koroonapiiranguid ja lockdowni järjekordset sisseviimist.1 Seda taustal, et 8. märtsist avati paljudes linnades ja maakondades jälle poed ja muud ettevõtted, kooskõlas Angela Merkeli ja liidumaade valitsusjuhtide poolt 3. märtsil vastu võetud viieastmelise avamise strateegiaga.

Kogu riigi seitsme päeva nakatumisnäitaja 100 000 elaniku kohta oli 18. märtsi seisuga 90 ja 14 päeva näitaja Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) andmetel 137.

Need näitajad on Eestiga võrreldes umbes kümme korda madalamad.2 Sellegipoolest räägitakse Saksamaal taas rangemate piirangute taaskehtestamisest, sest tulemas on Covid-19 nn kolmas laine.

Muidugi on vast imelik ja kohati arusaamatu, miks me räägime olukorra halvenemisest ja reeglite järjekordsest karmistamistest, kui nakatumisnäitaja on hetkeseisuga Euroopa Liidu võrdluses viie madalaima seas. Kuid just selline strateegiline mõtlemine peab olema koroonaga võitlemise aluseks ning see on siiani olnud Saksamaa poliitiliste diskussioonide põhialuseks.

Mõneti loogiline on ka vabade intensiivravi voodikohtade arvu ja muidugi ka tervishoiusüsteemi üleüldise valmisoleku kasutamine indikaatorina nakatumisnäitaja kõrval, sest mida rohkem teha teste, seda rohkem on teada nakatunuid, kuid mitte kõik koroonapositiiivsed ei vaja haiglaravi.

Kui aga olukord ükskord väljub kontrolli alt ja haigla- ja intensiivravi kohti enam ei jätku, on strateegiliste otsuste tegemise rong läinud.

Piirangutest

Sügisel ja talvel Eestis koroonasituatsiooni jälgides jäi mulle mulje, nagu oleks just sellist strateegilist mõtlemist eiratud, sest vaadati ainult suhteliselt soodsat nakatumisnäitajat. Ja kahjuks jäi mulle ka mulje, et valitsuse Covid-19-põhiste otsuste tegemise valdavaks ajendiks oli lootus, et küll nii läheb ka edasi.

Samal ajal kui Lääne-Euroopa riikides kehtestati ranged reeglid, suleti poed, keelati vaba aja veetmise võimalused ja kohati viidi sisse ka komandanditunnid, jäi Eesti rõõmsalt avatuks nii sisemajanduslikult kui ka riigipiiridel.

Ma küll ei arva, et näiteks komandanditunnil on mõtet, kui baarid-restoranid ja muud vaba aja veetmise kohad on suletud. Samuti ei pea ma õigeks näiteks zero- või no-covid strateegiat, milleks on osati üles kutsutud näiteks Austrias ja Saksamaal, sest viia viiruse levik nullini on utoopiline ja majanduslikult ebareaalne.3

Samuti ei arva ma, et Euroopa-siseselt peaks sulgema riigipiirid. Kuid on hädavajalik mõelda strateegiliselt ja reageerida viiruse levikule enne kui olukord on väljunud kontrolli alt.

Ma ei mõista näiteks diskussiooni Eestis, kas kehtestada eriolukord või piisab hädaolukorrast. Tegelikult on see antud olukorras ju täiesti sekundaarne. Siinkohal nõustun Kristina Kallase arvamusega, kes kirjutas, et sellel ei ole mingit vahet, pidades silmas eesmärki päästa elusid ja ka majandust.4 Tähtsam on strateegiline plaan, millal ja kuidas kriisiolukorrale läheneda, mille peab paika panema valitsus, kuid mida Eestis ei ole siiani tehtud ja selles osas peab Eesti valitsus taluma teravat ja õigustatud kriitikat.

Kristina Kallase tsiteeritud astmeline strateegia Uus-Meremaa näitel pakub selleks ühe võimaluse. Ka Saksamaa on kehtestanud ülalmainitud viieastmelise avamise plaani, mis näeb ette olukorra regionaalset kontrolli ja majandusliku ja kultuurilise infrastruktuuri avamist-sulgemist, olenevalt kohalikust piirarvust.

Kindlasti on Uus-Meremaa võrdlus Eestiga siinkohal tabavam just pindala ja elanike arvu poolest, kuid kui juba suurriik Saksamaa suudab välja mõelda strateegilise plaani, miks ei ole siiani suutnud seda teha Eesti valitsus?

Juba detsembris rääkis Arkadi Popov pea igas saates, et Eesti haiglates on olukord kriitiline. Samuti ei ole Briti ja Lõuna-Aafrika tüve levik hiljemalt käesoleva aasta algusest enam mingi saladus.

Teatud möönduse võib Eestile teha puhkenud valitsuskriisi tõttu, kuid uus koalitsioon on võimul juba jaanuari lõpust, aga hädavajalikud poliitilised sammud koroonakriisiga võitlemiseks jäid viimase hetkeni tulemata. Otse vastupidi - uue valitsuse võimuletulekuga oli hoopis juttu piirangute leevendamisest, ikka lootuses laissez faire taktikaga olla teistest riikidest targem.

Muidugi on piirangutel oma hind, sest majanduslikult peaks ideaalis olukorra päästma riik, nagu on teinud paljud valitsused Euroopas, kus suurimad fiskaalpoliitilised paketid kuuluvad teatavasti Saksamaale ja Prantsusmaale.5

Siinkohal on määrav, et majandusabiga tegeletakse tõsiselt ja see jõuaks abivajajateni kiiresti ja efektiivselt. Reeglina nõuab see riigilt laenude võtmist ja lähiaastate majandusliku olukorra analüüsi, tagamaks laenude võimalikult kiire tagastamine.

Siiski on esmajärjekorras tähtis sotsiaalmajandusliku süsteemi kokkuvarisemise ennetamine ja hoopiski mitte pakiline maksude tõstmine. Majandusabi, kus võimalikult palju jäetakse majanduse enese kanda, on mõttetu. Minu kohviku-ja restoranipidajatest tuttavate seast Saksamaal ole siiani keegi pankrotti läinud, sest Saksa valitsuse väljastatud kriisiaegne rahaline abi on piisavalt suur, et piirangute oludes vastu pidada.

Vaktsineerimine

Kahjuks näib, et koroona põhjal on Eestis jälle päevakorrale tõusnud rahvuslik küsimus. Juba mitmest allikast olen kuulnud, et nn venekeelsed linnaosad Tallinnas ja idapoolsed maakonnad Eestis on koroonatingimustes hooletud ja justkui süüdi olukorra halvenemises.

Lubage küsida, kas see on antud hetkel tõesti õige koht, kus venekeelsete ja eestikeelsete Eesti elanike vahele jälle barrikaade püstitada? Arkadi Popov mainis, et tema arvates umbusaldab venekeelne elanikkond nii Eestis käibel olevaid vaktsiine ning ootab Sputnik V vaktsiini saabumist Eestisse.6 Kui sellel on tõepõhi all - ja arvan, et see võib tõesti nii olla -, siis peaks minu arvates jällegi taunima riigi infopoliitikat venekeelse elanikkonna suhtes, mis pole ilmselgelt elanikkonna ühtlase informeerituse eesmärki täitnud.

Muidugi on igaüks lõppkokkuvõttes ise vastutav ja kindlasti leidub nii Narvas kui ka Tartus inimesi, kes ei pea maskikandmist vajalikuks, kuid kriisioludes peaks riik olema suuteline ühiskonda koos, mitte lahus hoida.

Vastuoluline on Eestis riigikogu ja valitsuse iseenda vaktsineerimise otsus. Toon jällegi näiteks Saksamaa, kus Liiduvabariigi kantsler Angela Merkel ütles juba veebruari lõpus avalikult, et ootab oma järjekorda vastavalt vaktsineerimise pingereale, sest muud süsteemselt relevantsed ja vanuselised grupid vajavad vaktsiini esmajärjekorras.7

Sama kehtib ka kõigi muude põhiseaduslike organite kohta, mis on Saksamaa vaktsineerimise strateegia kohaselt vaktsiinigrupis number kolm ehk ainult astme võrra kõrgemal "tavainimestest".8

Seega kaitsevad põhjendused, nagu jääks riigi tegevus seisma, kui ei saa vaktsineeritud poliitiline eliit, ainuüksi otsustajate endi huvisid. Poliitilise kultuuri seisukohalt ei tõota selline iseenda eelistamine valitsuse usaldatavuse kuvandile midagi head, eriti kui tõepoolest olulised grupid ei ole vaktsiini veel kätte saanud.

Saksamaa probleemid

Ma ei väida, et mujal on Eestiga võrreldes kõik korras. Ka Saksamaal on oma probleemid koroonaviirusega võitlemisel, olgu need seotud vähese vaktsineerimisega (mis on omakorda põhjustatud Euroopa Liidu kriitikat pälvinud vaktsineerimise kavast), vaktsineerimise logistika ja vaktsiini kättesaadavusega, koolide avamise-sulgemisega, koroona majandusabi jagamisega, tööturu vastupidavusega, regionaalselt erinevate nakatumisnäitajatega jne.

Saksamaa keskvalitsuse kriisipoliitika on saanud kriitikat liiga hilise lockdowni kehtestamise tõttu detsembris ja ka märtsikuu avamise plaan ei rakendu igal pool libedalt.

Samuti on Saksamaalgi poliitilised raskused - kantsler Angela Merkeli partei CDU maine on viimaste nädalate jooksul saanud kahjustada nii kaitsemaskidega seotud korruptsiooniskandaali kui ka halbade valimistulemuste tõttu kahes lõunapoolses liidumaas, Baden-Württembergis ja Rheinland-Pfalzis. Tervishoiuminister Jens Spahn on olnud kriitikute märklauaks eriti just vaktsineerimise tempo ja vaktsiini kättesaadavuse pärast.

Siiski peab tõdema, et üldine Covid-19 strateegia on siiani vilja kandnud, sest on suudetud ära hoida tervishoiusüsteemi ülekoormatust ja olukorra täielikku kontrollimatust, samuti on riik majanduslikult stabiilne.

Olgugi et vaktsineerimise tempo on hetkel madal, on lootust, et see tõuseb lähiajal ning majandusliku ja ühiskondliku elu taaskäivitamine ei ole enam mägede taga. Tahaks loota, et sama ootab ka Eestit ning täbar kriisistrateegia tekitab arvatust vähem kahju.


Allikad

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: