Seksuaalvägivalla vastane aktivist, kirjanik Sass Henno tegi 2018. aasta suvel korgijoogivägistamiste teemal sotsiaalmeedia postituse, mille peale sai ta üle 30 nime ja 300 vihje, mille andis üle prokuratuurile. Sellest on kujunenud missioon ja teavituskampaania, mida 38-aastane Henno teeb oma MTÜ Julge Rääkida alt nii veebis kui esinemistel näiteks koolides.

Juhtivprokurör Saskia Kask tegeles Henno antud vihjetega, kuid ükski neist vihjetest ei viinud lõpuks kriminaalasjani. Küll aga muudeti prokuratuuri sõnul praktikat, näiteks tegutsetakse vägistamiskahtluse korral nüüd kiiremini.

"Mis edasi sai, oli see, et väiksed muutused justkui toimusid nagu Eesti riigis ikka. Et tahetakse lahendada hästi kiirtöö korras, kuidagi lihtsustatult lahendustega suuri probleeme. /---/ Sisuliselt mitte mingit kasu sellest ohvritele ei olnud," sõnas Henno. 

Ohver, kes enda sõnul tegi justkui kõik õigesti, aga sai lõpuks vastu näppe, on Madeleine Harke. Tartu Ülikoolis õppinud ameeriklanna esitas 2019 kevadel süüdistuse, et professor sundis teda ja teisi noori naisi mõjuvõimuga seksile ning tegi sobimatuid lähenemiskatseid veel mitmele.

"Pealtnägija" kajastas mullu jaanuaris seda juhtumit ja Madeleine on ainus end kannatanuks nimetav naine, kes julgeb avalikult rääkida – paljuski seetõttu, et viibib hetkel välismaal.

"Seksuaalrünnakute teada andmine politseile on lihtsalt pettus, kus sind puuritakse küsimustega, päritakse ebamugavat infot ning tavaliselt ei tule sellest midagi niikuinii. On väga tugev tõenäosus, et nad kalduvad rikkuja poole, mis natuke juhtus siin loos. Abi polnud ka sellest, et teised tüdrukud ei tulnud välja kriminaalkaebustega," sõnas Harke. 

Väärkohtlejat on raske vastutusele võtta

Uuringute järgi pöördub vaid viis protsenti ohvritest abi saamiseks ja sedagi võibolla aastaid hiljem.

"Seksuaalkuritegude puhul ongi väga tavaline see, et sellest saadakse alles hiljem aru. Näiteks kui on lapsena midagi kellegi suhtes toime pandud. Siis lapsena sa ei saagi aru, et see on üldse mingi kuritegu või mis see üldse tähendab, ja alles täiskasvanuks saades see teadmine sinuni jõuab," selgitas prokurör Kask.

Psühhoterapeut Kait Sinisalu ütles, et inimeses tekkiv mälupiltide tulv võib olla nii intensiivne, et inimene tunneb end füüsiliselt halvasti, ta kogeb kõike seda taas unenägudes ning siis räägib sellest kellelegi teisele.  

Sinisalu on ravinud üle saja väärkohtlemise ohvri, aga üliväike osa neist jõudis ametliku menetluseni. Näide on kasvõi Kadri, kes rääkis sügisel "Pealtnägija" intervjuus, kuidas isa teda väärkohtles. Teismelisena oli aga Kadri isa mõju all seda enam, et mees oli lugupeetud ühiskonna liige, ja tüdruk ei tahtnud teha avaldust. Täiskasvanuna olid väidetavad teod juba aegunud. Isegi raskema seksuaalkuriteo puhul saabub aegumine kümne aastaga.

Vandeadvokaat Robert Sarv selgitas, et kui aeg on mööda läinud, siis ei saagi enam midagi teha.

"Ja sellepärast tunduvadki advokaadid nõmedad, sest nad toovadki selle n-ö väga nagu karmi tõe välja. Ja inimestele ei pruugi see tihtipeale meeldida," lisas ta.

Sarv esindab ka hiljuti skandaali sattunud Nõmme Kalju ekstreener Getulio Aurelio Fredot, keda kahtlustatakse noorte jalgpallineiude seksuaalses väärkohtlemises. Avalikkuses on seni räägitud kahest juhtumist, millest esimene on advokaadi sõnul – isegi kui rikkumine toimus – aegunud ja teist uuris politsei kohe pärast sündmust ning leidis, et süütegu polnud.

Politseil on kaks kannatanut veel, aga täpsem sisu ei ole hetkel avalik. Jalgpalliliit kehtestas brasiillasele siiski juba eluaegse treenerina tegutsemise keelu.

"See on minu jaoks nii absurdne, et, see meenutabki tõesti nagu, ma ei tea, natsi-Saksamaad või Nõukogude Liitu, et inimene on juba n-ö seina ääres, olukorras, kus ta ei tea isegi, mille eest," ütles Sarv.

Küsimuse peale, kas Sarv isiklikult saaks heaks kiita seda, kui treener, kes on üle 50 aasta vanune, on intiimvahekorras hoolealusega, kes on 14 aastat vana, vastas ta, et inimesena on tagantjärgi lihtne tark olla ja seesuguseid tegevusi hukka mõista.

"Meil ei ole võimalik ise minna sinna 13 aastat tagasi selleks, et olla n-ö pealtnägijaks ja samal ajal ka kohtumõistjaks sellele sündmusele," lisas ta.

Seksuaalkuritegude puhul on tõendid tihti vormis "sõna sõna vastu"

"Paratamatult need asjad on tihtipeale väga-väga keerulised tõendada. Et need on ju ongi kuriteod, mis pannakse toime täpselt nelja seina vahel kahe inimese juuresolekul. Ja see, kui mina kannatanut usun, siis sellest on natukene vähe, et pelgalt selle uskumise pealt ma ikkagi kohtusse minna ei saa," selgitas prokurör Kask.

Henno sõnul jääb talle aga arusaamatuks, miks kannatanu ütlused ei ole pädevad tõendid ning miks vahepeal ka kannatanu vigastustest mööda vaadatakse.

"Mida inimesed on mulle öelnud või teraapias, millega ma olen tegelenud, on see, et "mul jäi tunne, et ta arvab, et ma valetan". /---/ Niisugune juba kahtlev hoiak, et "no, kust mina ikka tean, kuidas neil, teil seal oli". Või nagu ühele tüdrukule, kes oli tollel ajal 17-aastane, et "ise nad seal telgis ju mürasid, no kust meie teame, et see vägivaldne oli." Mis siis, et ta tormas poolpaljalt välja sealt, röökides, et teda vägistati. Ja ta tormas ja vigastas ennast vastu okastraate veriseks. Ta oli sedavõrd endast väljas," tõi Sinisalu näiteid.

Kriitikale annab kütet värske juhtum. Ülemöödunud nädalal tuli ringkonnakohtust otsus, kus jäeti menetlemata väidetav vägistaja ühe firma lõpupeol augustis Raplamaal, millest kirjutas ka Eesti Ekspress. Ehkki naisel tuvastati vigastused, raske joove ja psühhotrauma, jäeti asi käiguta, sest tunnistajad ütlesid põhimõtteliselt, et ta ei öelnud mehele "ei".

Henno ja Sinisalu, kes mõlemad ohvriga tegelesid, on eriti frustreeritud, sest naine järgis kõiki nende nõuandeid, muuhulgas fikseeris kohe vigastused, aga jäi ikka kaotajaks.

"See juhtum, kus on kannatanu läinud arsti juurde, läinud politseisse, teinud avalduse, andnud ütluse. Kõik viitab sellele, et teda kasutati ära, abitus seisundis kindlalt, kui mitte nagu ainete kaasabil. Ja see juhtum ei jõua kohtusse! Ja sellele juhtumile tõmbab käsipidurit prokuratuur riigiprokuröri tasandil, kes peaks seisma lähisuhtevägivalla eest. Siis mul on küsimus, et kuidas see prokurör võtab oma kuupalga vastu riigilt! Kuidas ta läheb nagu hommikul tööle," ütles Henno.

Kask aga selgitas, et on mõnes olukorras pole ärakasutamine kuritegu ning iga alkoholijoove ei ole veel abitu seisund. Kask ei tegelenud ise antud juhtumiga, aga prokuratuur väidab, et Raplamaa loos kuulati hulk tunnistajaid ja koguti tõendeid, mis lõpuks ikkagi ei tõestanud kuritegu.

Prokurör ütles, et võib kannatanut isiklikult uskuda, aga kohtupraktika põhjal teab, millised tõendid tõenäoliselt maksavad, millised mitte ja kohtusse kaotama pole mõtet minna, kasvõi selle pärast, et see traumeeriks ohvrit veel enam.

"Aga on ka sellised juhtumid meil kohtusse läinud, kus ongi olukord sõna sõna vastu ja on ka tulnud süüdimõistvad otsused. Et siis me peame lihtsalt näitama teiste toetavate, kaudsete tõenditega n-ö kannatanu ütluste usaldusväärsust," selgitas Kask.

Ohvreid saab rünnata ja mõjuvõimu kasutamist on raske tõestada

Näiteks Madeleine Harke sai ärevuse ja depressiooni tõttu ravi ning võttis medikamente isegi selleks, et kaamera ees rääkida. Professor võttis aga appi advokaat Robert Sarve ja rõhus muuhulgas naise vaimsele ebastabiilsusele.

"Mulle lihtsalt tundus toona ja nagu Getulio juhtumi puhul tundub ka, et see naisterahvas liialdab ja ta esitab seda lugu väga endale sobivas suunas, ilmselt kellegi mõjutusel," ütles advokaat.

Psühhoterapeut Sinisalu hinnangul on see aga fookuse valesse kohta nihutamine.

"Me hakkame tegelema sellega, milline see kannatanu ikka on ja mis ravimeid ta on elu jooksul tarvitanud või kas tal on depressioon või kas tal on alkoholiprobleem või palju tal on olnud suhteid varem näiteks, "ise ju lits!" Kes meist ei ole seda kuulnud. "Ta on ju ise lits, ta ju ise tahtis,"" sõnas Sinisalu.

Lisaks tuleb mängu ka mõjuvõimu kasutamise küsimus, mis kumas läbi Madeline Harke'i juhtumis. Eestis on vaid üksikud näited, kus õnnestus selline sund täiskasvanute vahel ära tõestada.

Kõige tuntum õigeksmõistetu on Tartu Ülikooli Raamatukogu endine direktor Martin Hallik, kelle puhul polnud vaidlust, et vahekord alluvaga oli, aga sundi ei tõestatud.

Prokuratuur leiab, et alaealise puhul võimaldab seadus mõjuvõimu lihtsamini tõestada, mistõttu esitati kahtlustus ka jalgpallitreener Getuliole, kuigi vabatahtlik vahekord 14-aastasega on justkui seaduslik. Lihtsalt öeldes käsitletakse, et täiskasvanu on alaealise suhtes automaatselt mõjuvõimu positsioonil.

Sarve sõnul võivad mõned suhted tunduda imelikud ja amoraalsed, aga ei ole karistatavad. Kui Martin Halliku puhul läks asi Riigikohtuni, siis "Pealtnägijas" käsitletud professoriga ei jõutud isegi kahtlustuse esitamiseni.

Detailid on pisut erinevad, aga mõlema mehe puhul leidis Tartu Ülikool, et nende käitumine ei olnud siiski akadeemilises maailmas sobilik ja tööleping lõpetati. Kui Halliku lugu on laialdaselt publitseeritud, siis teise loo epiloogi avalikkus ei tea.

Nimelt läks professor naise vastu tsiviilkohtusse, et tal keelataks esitada väiteid nagu oleks mees teda kuritarvitanud. Kuna Madeleine sõitis Ameerikasse, oli enda sõnul emotsionaalselt ja füüsiliselt mustas augus, lõi põhimõtteliselt kogu jamale käega, siis ta kaotas ning vastavalt veebruaris tehtud kohtuotsusele võlgneb 26-aastane naine professorile ligi 2000 eurot.

"See on kohutav ja ma olin terve nädala sellest tõelises mõõnas. Asi pole isegi niivõrd võlgu jäämises, vaid kogu selle olukorra põhimõttes ja moraalis. Midagi tegelikult ei muutunud ja mind süüdistatakse sisuliselt selles," sõnas Harke.

Sarve sõnul oli naisel aga võimalik oma väiteid tõendada, kuid ta seda ei teinud.  

Sinisalu selgitab, et näeb Harke'i juhtumile sarnaseid asju tihti. "Ja vahel nad ütlevad, et "parem oleks, kui ma poleks pöördunud". Ja ma ei ütle seda oma kliendile, no nüüd ma olen teles, kliendid kuulevad seda. Aga vahest ma olen mõelnud, et võib-olla tõesti? Sellepärast et kui traumeeritud inimest on taasohvristatud, siis me töötame selle taasohvristamisest saadud traumaga oi-oi kui kaua, enne kui me jõuame algse traumani, miks ta üldse pöördus kuhugi," sõnas ta.

Õigussüsteemi peaks muutma

Abistajatel on tunne, et Eesti õigussüsteem on kaldu väärkohtleja kasuks, ei võitle ohvri eest piisavalt ja lood sumbuvad enne kui isegi kohtusse jõuavad.

"Me ei saa muuta seda riiki metsikuks lääneks, ma olen täiesti nõus. Ei mina ega keegi teine saa hakata nagu maha nottima neid ilma kohtuotsuseta vägistajaid. /---/ Meil on vaja seda, et me saaksime menetleda, et me saaks rääkida, et ohvril jääks õigus oma tõele. Kui keegi minu kohta tahaks öelda midagi halba, et ta tõesti kümme aastat hiljem avastab, et suhe, üheöösuhe, mis meil oli, oli talle ebameeldiv, tal on õigus seda öelda," selgitas Henno.

Kask julgustab kõiki inimesi, kes tunnevad, et neid on väärkoheldud abi saamiseks pöörduma. "Isegi, kui see asi ei jõua kuskile, isegi kui see lõpetatakse ära, siis läbi sellise pöördumise saab riik pakkuda kannatanule abi," lisas ta.

Ettepanekud, mida Eestis olukorra parandamiseks tehtud on, on näiteks see, et kohtus võiks pädeda tõendina ka psühhiaatri ja terapeudi tunnistus, koolid, trennid, huvikeskused võiks reeglitesse või töölepingusse selgelt kirja panna, et seks õpilasega ei ole lubatav. Ning lisaks tuleks asjaosalistele arusaadavalt selgitada, mis uurimine sumbus.

Lõpetuseks tuleb selgeks teha, et ahistamine, mille eest sai karistada näiteks Igor Mang ja milles kahtlustati Aivar Mäed, on väärtegu ning selle eest saab määrata trahvi. Mõttelise skaala teises otsas on pedofiilia ehk alla 14-aastaste laste ärakasutamine, mida heidetakse ette näiteks Venno Loosaarele või Peeter Helmele. Selle vahepeal on aga palju moraalseid ja juriidilisi varjundeid