Riigikogus menetletakse järjekordset nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS) muudatust. Väljas aga kogunevad inimesed, et avaldada meelt politseiriigi vastu. Saan e-kirja emalt, kes soovib, et ma õigusteadust õppinud inimesena selgitaks talle olukorda.

Võtsin siis ette uue NETS-i seadusemuudatuse ja selle seletuskirja, et toimuvast paremini aru saada. Eesmärgiga anda muudatustele õigusalane hinnang.

Keeruline seadusemuudatus

Olgu kohe alguseks öeldud, et tegemist on keerulise seadusemuudatusega. Et selle mõjusid ja koostoimet teiste seadustega paremini mõista, vahetasin mõtteid ka juristidest kolleegidega. Tavalisel inimesel ei ole juriste (tasuta) varnast võtta, kellelt küsida erialaseid küsimusi riigivõimu toimimise kohta. Seetõttu oleneb avalik arvamus sellest, kuidas poliitikud selgitavad inimestele plaanitud muudatuse sisu.

Martin Helme on selle kohta öelnud: "See seaduseelnõu on politseiriigi ja türannia eelnõu." EKRE fraktsiooni pressiteade ütleb: "Riigikogu liikme, jurist Kert Kingo hinnangul on valitsus riigikokku toonud seaduseelnõu, millega tahetakse riigis kehtestada totalitaarset kontrolli."

Siseminister Kristian Jaani seevastu väidab, et kriitika on alusetu: "See on ikka päris karm, milline hirmu külvamine käib nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) muudatuste teemal. Kurb." Ülejäänud valitsuse liikmetel tundub olevat pakilisemaid muresid.

Siseministri sõnul on seadusemuudatuse eesmärgiks hõlbustada ametite vahelist koostööd, et lahendada tulevikus paremini ja läbipaistvamalt tervishoiu kriise. Jutt sellest, justkui tekkivat muudatusega politsei- ja piirivalveametil ja terviseametil hulk uusi õigusi olevat vale. Need olevat mõlemal ametil juba kogu aeg olemas olnud.

Õige on, et järelevalvet selle üle, kas ja kuidas peetakse kinni ohtliku nakkushaiguse tõkestamiseks kehtestatud meetmetest (kaitsemaskide kandmine, liikumis- ja ürituspiirangud, nn "2+2" reegel jne), teostas siiamaani ja teostab ka tulevikus terviseamet.

Tegelikult saab terviseamet endale vajadusel ka juba praegu järelevalve teostamisel appi kutsuda politsei. Seda nn ametiabi korras. Seadus ütleb, et üks amet (nt terviseamet) võib vajadusel oma ülesannete täitmiseks abi paluda teiselt ametiasutuselt (nt politseilt).

Tõsi on, et ametiabi taotluse peab teisele ametile esitama kirjalikus vormis, milles on nimetatud ametiabi laad ja eesmärk. Sellisel nõudel, mis võib pealtnäha näida bürokraatlik, on oma mõte.

Kuna avalik võim ei tohi tegutseda omavoliliselt, annab kokkulepe selge aluse selleks, et asutus, kellelt abi on palutud, saaks tegutsema hakata. Seadusemuudatuse kohaselt saaks terviseamet tulevikus kaasata politseid nakkushaiguse tõrjesse mitte seaduse, vaid valitsuse poolt määratud korra alusel.

Tõele vastab ka see, et terviseametil on juba praegu õigus inimese tahte vastaselt tema koju ja valdusesse siseneda, kui sellist vajadust õigustab nakkushaiguse tõrjumiseks kehtestatud meetmete eiramine. Eeldatavasti kutsuks amet ka juba praegu selle õiguse teostamiseks appi politsei. (Tundub vähe tõenäoline, et terviseameti ametnik lahkub oma kabinetist töölaua tagant, varustatud kohvitassi ja pastakaga, ja hakkab valjuhäälselt nõudma sissepääsu kõrvalmajja.)

Ja kui aus olla, siis on politseil juba praegu õigus siseneda ka ilma vastava abipalveta nakkushaiguse tõrjeks inimese koju, kui tekkinud ohuolukorra teravus või rikkumise raskus seda nõuavad. Seadusemuudatusega kirjutatakse politsei vastav õigus otse NETS-i.

Võiks küsida, milleks järelevalve sätete muudatusi siis üldse vaja on, kui muudatused on suures osas korralduslikud? Probleemi taga on nakkushaiguste tõrjumiseks kehtestatud piirangute ja ametite koostöö õiguslik ebaselgus.

Maski kandmise ja teiste sarnaste kohustuste puhul võiks olla tegemist nn õigust loovate normidega. Sellised õigusnormid, näiteks karistusseadustik ja justiitsministri määrusega kehtestatud vangla sisekorra eeskiri, kätkevad endas üldkohustuslikke käitumiskohustusi.

Võiks eeldada, et riigiüleselt kõigile kohalduvad nakkushaigust piiravad meetmed nagu maskikohustus ja liikumispiirangud kujutavad endast selliseid õigusnorme. Sel juhul oleks võinud anda politseile vajadusel vajalikud järelevalve pädevused, sest politsei üheks ülesandeks on tõrjuda ohte avalikule korrale. Õigusnormidega riigi poolt eraisikule kehtestatud käitumiskohustused aga moodustavadki osa sellest avalikust korrast.

Seadusandja otsustas aga juba varem, et kõik nakkushaiguse tõrjumiseks terviseameti ja valitsuse poolt kehtestatud ettekirjutused ja piirangud on haldusaktid ja seega nn õiguse üksikaktid, sarnaselt üksikisikule edastatud ehitusloale või kiiruse ületamise eest määratud trahvile.

See on üks põhjustest, miks politsei roll nakkustõrjes on jäänud häguseks. Kahjuks ei ole seadusandja pakkunud ka täpsemat õiguslikku analüüsi ega põhjendust, miks nakkuse tõrjeks kehtestatud ettekirjutused kujutavad endast haldusakte (vähemasti vaikivad sellest vastavad seadusmuudatused).

Kui selliste ettekirjutuste puhul oleks tegemist õigusnormidega, oleks õiguskantsleril ka võimalik teostada nende suhtes normikontrolli. Antud juhul jääb üksikisikul vaid üle pöörduda valitsuse või terviseameti üksikakti peale halduskohtusse. Ees ootaks pikk ja kulukas tee riigikohtusse.

Tasub ka silmas pidada, et erinevalt õigusnormist kehtib õiguse üksikakti puhul kolmekümnepäevane kaebeõiguse tähtaeg. Koroonapiirangute puhul toob see endaga muuhulgas kaasa ohu, et hetkel, kui pikkade piirangute raskus ajab inimese kohtust abi otsima, on kaebetähtaeg juba möödas. Puuduvad selgitused võimalike õiguskaitsevahendite kasutamise võimaluste kohta.

Õigusloome rangel süsteemsusel on oma eesmärk

Eelnev jutt võib tunduda tähenärijalik ja tülikalt formaalne. Kuid õigus, selle loomine ja rakendamine ei ole eesmärk omaette. Õigusloome tihtilugu häirivalt rangel süsteemsusel on oma eesmärk. Eesmärk luua kindel ja stabiilne alus, millele saaks toetuda ühiskonna kooselu reeglite süsteem, milles oleks tagatud õigus tõhusale õiguskaitsele.

Seadusandja soovimatus tegeleda seadusandlusega põhjaliku õigusanalüüsi ja läbi mõeldud kontseptsioonide alusel (mitte ad-hoc poliitaktivismina) tekitab aga üha juurde seadusmuudatusi ja ebaselgust. See tähelepanek ei piirdu koroona-meetmete küsimustega. Aina uued seadusemuudatused süvendavad ebaselgust ning nõuavad edaspidi omakorda muutmist.

Õige on tähelepanek, et seadusemuudatusega tõstetakse ka erinevate võimalike trahvide määra ja täiendatakse asjaolusid, mille eest on võimalik trahve määrata. Kui seni on võimalik trahvida inimest vaid sel juhul, kui ta eiras temale määratud karantiini nõudeid, siis tulevikus on võimalik määrata trahve ka epideemia tõkestamiseks kehtestatud piirangute rikkumise eest.

Ehk selle eest, kui isik ei kanna maski või ei hoia piisavat distantsi teise inimesega. Vastavaid piiranguid kehtestab haldusaktiga valitsus või ka terviseamet omal jõul (ja nõul). Meetmete valiku osas on nii valitsusel kui ka ametil lai otsustusruum.

Rikkujate vastu lubatud meetmete loetelule lisandub ka üks uus õigus: ametivõimude õigus pidada isik kinni ja toimetada ta koju, kui ta ei järgi kehtestatud nakkushaiguse tõrje nõudeid. (Tegelikult on selline pädevus politseil küll ka praegu juba olemas).

Siseminister on sellega seoses mh meelde tuletanud, et 92 protsenti eestimaalastest usaldab politseid. Loomulikult on hea, et nii suur osa eestlastest usaldab Eesti politseid. Ka minul on selleks põhjust. Kuid ühiskonna suur toetus ei saa olla omaette eesmärk ega põhjus, et anda politseile volitusi juurde.

Õige aga on siseministri tähelepanek, et nii praegu kui ka tulevikus peab politsei kõikide oma ülesannete täitmisel rangelt järgima proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab, et enne trahvimist, kinni pidamist ja jõu kasutamist peab politsei kasutusele võtma kõik võimalikud leebemad meetmed, mis aitaksid lahendada olukorda: selgitama probleemi, kutsuma üles järgima korda, hoiatama piiravate meetmete rakendamise eest jms.

Ka rahatrahvi määramise puhul pole üldiselt mõõdukas määrata koheselt maksimaalne trahvisumma. Proportsionaalsuse põhimõte tähendab aga ka seda, et argument, et politsei õigusi võib suurendada põhjusel, et ta olemasolevaid harva kasutab, ei päde.

Demokraatlikus riigis ei saa ükski eesmärk olla nii õilis ja puutumatu, et kodanikud ja ka poliitikud ei tohiks sellega kaasnevaid vabaduse piiranguid kritiseerida. Seame aga ohtu õigusriigi ka siis, kui kasutame ära keerulisi olukordi, et kütta inimestes umbusku ja hirmu. Riigivõimu vastutus on selgitada oma otsuseid ja luua selgust.

Kokkuvõtteks. Kas uus NETS-i seadusemuudatus seab aluse totalitaarse riigikorra sünnile? Ei, seda see ei tee. Kuid samuti ei aita see kaasa selgemale ja kindlamale õiguskorrale.

Ennekõike aga näitab käesolev olukord ühte: oleme kaotanud soovi (ja võime?) asju omavahel arutada. Nii õigus kui ka poliitika aga elavad parimate mõtete ja targemate teadmiste võistlusest. Ei ole olemas ühte õiget otsust, aga on olemas kompromiss, mis sünnib arukamate seisukohtade võistlusest. Selle eelduseks on valmidus ära kuulata ka teine pool. Vastasel juhul ähvardab nii juriidikat kui poliitikat ajusurm.