Pikad otsustusprotsessid jätavad lapsed pikalt turvakodusse oma saatust ootama

Foto: Hanna Samoson/ ERR

Läänelik süsteem, mida järgitakse ka Eestis, ütleb, et lapse võib bioloogiliselt vanemalt ära võtta vaid äärmisel juhul ja viimase abinõuna sisuliselt siis, kui vanem on lapsele reaalselt ohtlik. See aga tähendab, et Eestis on hulk imikuid ja eelkooliealisi, kes istuvad kuude ja aastate kaupa turvakodus, kuni kohtute hammasrattad otsust tehes pöörlevad. Samas on pikk järjekord peredest, kes oleksid valmis kohe lapsendama.

28-aastane ühiskonnateadlane Kati ja 26-aastane IT-spetsialist Aleksander on osa uuest hoolduspere formaadist - nad pakuvad ajutist kodu ja turvatunnet, kuni lapse bioloogilised vanemad, keda ähvardab õiguste äravõtmine kohtu poolt, end käsile võtavad. Detsembris usaldati nende hoolde seitsmekuune poiss Silver (nimi muudetud – toim). Ent see juhtus sisuliselt üleöö.

"Ma olin ääretult õnnelik, aga siis läks sekund mööda ma mõtlesin, et mida kõike me peame hakkama tegema, keegi peab koju jääma, meil ei ole ju hälli…" meenutab hoolduspere isa Aleksander hetke, kui teatati võimalusest Silver oma perre võtta.

"Ja siis ta helistas minule ja ma olin töölt koju tulemas kaubanduskeskuses, siis ma puhkesin nutma. Meil ei olnud selles mõttes isegi omavahel mingit arutelu, kas teeme ära, see oli – millal ja kus? Sellised küsimused," lisab hoolduspere ema Kati teadasaamise hetke meenutades.

"Õnneks ma oskasin öelda lastekaitsele, et palun andke meile aega nädal või natuke peale. Et me valmistame ennast ka ette, et oleksime valmis selleks väikeseks tegelaseks," ütleb Aleksander.

Tallinna lähistel elavad Aleksander ja Kati on püüdnud aastaid edutult oma last saada. Ehkki nad on paberil ideaalsed adopteerimiskandidaadid – koos elanud kümme ja abielus neli aastat, kellel kindlad töökohad ja ruumikas kodu – ei hakanud nad isegi kandideerima, sest ooteaeg oleks nii pikk. Et aidata last, kel oleks kohe ja praegu abi vaja, liitusid nad ajutise hoolduspere programmiga.

"Nii palju on lapsi, kes vajavad hooldusperet. Mõtlesime, et issand, aga meil on need võimalused, me tahaks kedagi aidata, tahaks enda koju last. Selles mõttes see kõik mängis väga orgaaniliselt kokku," ütleb Kati.

Nii sattuski väike Silver jõulude eel nende koju.

Kergendatult ohkasid ka paljud pealinna sotsiaaltöötajad, sest Silver on näide viimasel ajal üha pakilisemaks muutunud kitsaskohast, kus hällilapsed ootavad turvakodus oma saatust kuude kaupa. Näiteks Silver ootas selgust pool aastat.

Sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talituse nõunik Nadežda Leosk peab seda aega lubamatult pikalt: "Ma tahaks öelda, et sellist asja ei tohi juhtuda. Ma ei suuda mingit vastust anda, miks see nii juhtub, sellepärast et pool aastat oodata asutuses pisikesel lapsel, see on väga suur kaotus tema jaoks."

Jutt käib just väikelastest alates sünnist kuni kuue aastani. Võrreldes kirjandusklassika süngete kirjeldustega, käsitletakse turvakodu tegelikult vahepeatusena lapse bioloogilise pere ja asenduspere vahel. Ehk kui laps jääb – mis iganes põhjusel – vanematest ilma, püütakse leida võimalikult kiiresti asenduskodu või adopteerijad. Statistikas on nüansse, aga enamjaolt kuni kuueaastaste laste puhul see ka õnnestub – kaks kolmandikku leiab uue kodu ühe kuu jooksul. Ühe kolmandiku puhul venib see aeg aga pikemaks, mis on asjatundjate sõnul probleem.

Tallinna Lastekodu väikelaste turvakodu vanemsotsiaaltöötaja Evelin Raudvere tõdeb: "Üle aasta on ikkagi olnud lapsed. Kõige kurvem on selle juures see, et laps sattus meile 1,5-kuusena ja kui ta oli peaaegu poolteist aastat siin, siis tegelikult see oli terve tema elu praktiliselt."

Tallinna väikelaste turvakodu on koht, kuhu täiskasvanud satuvad harva ning enamasti on see seotud mure ja pisaratega. Sinna viiakse pisikesed ilmakodanikud, kelle elu algus on kõike muud kui lihtne. 

Võib vaid oletada, mis oli põhjus, miks sattus sinna näiteks 17-päevane imik, kel pole veel isegi nime. Üle 20 aasta valdkonnas töötanud Evelin Raudvere sõnul on kõik lood kurvad, aga emotsionaalselt kõige keerulisem on 2-3-aastastega, kes hakkavad toimuvat juba mõistma.

"Lapsed väga tunnevad seda, kui tuleb uus laps. Ta on alati häiritum, teised lapsed on sellest häiritumad, ka need, kes on juba kohanenud. Ja kui läheb siis mõni laps, kas ta läheb bioloogilisse perre tagasi või ta läheb kuhugi mujale, ka see mõjutab teisi lapsi, nad ka tajuvad seda. Me oleme ka vaadanud mõnda kaheaastast, kes istubki üpris segaduses olekuga, et oli mu sõber, enam ei ole sõpra, kuhu ta sai?" kirjeldab Raudvere.

Kas on asi selles, et tema vanemad ei suutnud laste eest hoolitseda ja ta ise kasvas üles lastekodus, või selles, et ta pandi läinud sügisel Eesti suurimat, Tallinna lastekodu juhtima, kuid ka Meelis Kukk teeb kriitikat süsteemi suunal, mille osa ta ise taas on.

"Kui ma sattusin sinna turvakodusse teisel korral juba, siis ma hakkan ikka küsima töötajate käest, et kui vana laps on, kui kaua ta meie juures on olnud ja siis mõtled, et ta on seitsmekuune ja ta on kuus kuud olnud meie juures. Siis mõtled, kuidas see võimalik on? See on ebanormaalne! Ja siis mõtled, et kuidas see üldse võimalik, et need lapsed nii kaua on meie juures," ütleb Kukk.

Väikelapsed kipuvad jääma turvakodusse liiga kauaks, mis on seda üllatavam, et ka seadused nõuavad, et laps liiguks perre edasi esimesel võimalusel. Täpset arvu, palju selliseid süsteemi kinni jäänud lapsi on, otse välja ei öelda, sest teema on delikaatne ja juhtumid nüanssides erinevad, aga rohkem kui kolm kuud viibib turvakodus hinnanguliselt paarkümmend last aastas, mida on selgelt liiga palju.

"See süsteem on puudulik ja see ongi see, et me tegelikult riigina ei ole tegelenud sellega, me ei ole kuidagi teadvustanud, et see on üldse probleem," sõnastab Meelis Kukk.

Väikelaste turvakodu sotsiaaltöötaja Evelin Raudvere tõdeb, et kõik ajavad protsessis oma joont: "Kes tahab, et laps oleks hooldusperes, kes tahab, et laps oleks oma peres, aga see, et mida laps tahab, mis on lapse huvi ja mis on lapse õigus, et ka temal on õigus kasvada normaalses stabiilses keskkonnas, ka temal on õigus lapsepõlvele ja temal on õigus mitte olla asutuses, see kaob ära väga sageli ja see on hästi-hästi kurb."

Sellesama seitsmekuuse Silveri puhul hellitasid lastekaitsjad pikalt lootust, et poisi saab sünnikoju tagasi viia, kui ema end kokku võtaks, vaatamata tema tõsisele alkoholisõltuvusele.

"Ta oli siis kuus kuud meie juures hooldusel seal turvakoduteenusel. Ma siin aasta lõpul helistasin ka sinna kohalikku omavalitsusse, et kuulge, mulle on unustatud üks laps turvakodusse. Et äkki me saame midagi koos teha, püüame koos leida sellele lapsele pere," meenutab Meelis Kukk. "Mida vajab see väikene beebi - ta vajab lähedust, vajab kussutamist, nunnutamist ja see on see, mida meie tegelikult ei suuda pakkuda. Meil on väga ebastabiilne keskkond, seal ühed lapsed tulevad, teised lähevad, kogu aeg lapsed vahetuvad. See on väga ebastabiilne elu."

Ka Nadežda Leosk sotsiaalkindlustusametist nõustub, et pool aastat turvakodus on süsteemi jaoks ebaõnnestumine:"Väike laps, ma ütleks, saaks ju tegelikult ühe päevaga, võib-olla ka mõne päevaga peresse." 

Pikalt turvakodus elamine oli jätnud väikese Silveri käitumisele juba oma jäljed.

"Väga kahju oli, kui ta tuli lastekodust ja esimesel ööl ta hakkas nutma, ma võtsin ta sülle ja ta ei tahtnud, tõukas eemal. Ta ei olnud harjunud sellega, et keegi tuleb, ta oli harjunud ise. Ta oli seitsmekuune, aga ta tegeles oma probleemidega ise," meenutab isa Aleksander.

"Kui lastele üldiselt meeldib magama jääda ema-isa kaisus, siis temal midagi muud üle ei jäänud, ta pidi oma voodikeses iseennast seal lõbustama ja ise magama jääma," lisab ema Kati.

"Tal oli vaja aega üksi mängimiseks. See sundis nagu sammu tagasi, et seda ma ei oodanud," ütleb Aleksander.

Juriidilises mõttes ei ole Aleksander ja Kati poisi vanemad ning ema ei isoleeritud lapsest lõplikult. Kuni kohus otsust vaeb, saab Silveri bioloogiline ema poisiga kohtuda korra nädala. Tal on alles ka näiteks õigus teha lapse tervist puudutavaid otsuseid, mis on tekitanud kummalisi olukordi, kus ka näiteks arstid ei tea, kas arutada vaktsineerimisküsimusi teda kasvatava või ta sünnitanud emaga.

"Sellised tulevikuküsimused tekitavad palju pinget just selle hoolduspere vormis, kui ei tea, kas ta jääb meie juurde või mitte. Ma siiani ju kõhklen mingisugustes asjades, kas ma ostan nüüd suurema turvatooli või mitte, et mis siis nüüd tuleb see uudis või kuidas see vorm nüüd hakkab olema järgmised pool aastat või aasta või kümme aastat - me ei oska öelda," tõdeb Aleksander.

Silver on teatavas mõttes õigusvaakumis, aga teisalt siiski õnnelik, sest turvakodu enda taganttorkimisel leiti kohtuprotsessi ajaks talle asenduskodu. Põhjuseid, miks viivitused tekivad, on palju. Ühtepidi on kohtud ülekoormatud, aga teisalt ongi lapse eraldamine bioloogilisest emast või isast suurte tagajärgedega otsus, mida saab teha vaid ühe korra.

"Hooldusõiguse täielik äravõtmine on väga äärmuslik meede. Sa pead olema veendunud, et vanemad ei tulegi toime, et nad ei võta ennast kokku isegi siis, kui see abi on kõrval, spetsialistid toeks. Siis see on see koht, kus tuleb otsus teha," ütleb sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talituse nõunik Nadežda Leosk.

Tallinna lastekodu juhataja Meelis Kukk selgitab, et kui omavalitsus näeb, et vanem ei tule oma lapse kasvatamisega toime, siis ta peab hakkama kohtule selgitama, mida on tehtud selleks, et aidata lapse bioloogilist vanemat, et ta tuleks oma kohustustega toime.

"See on samamoodi pikk protsess," tõdeb Kukk.

"Kirjas on küll, et arvestama lapse parimate huvidega, aga tihtipeale see ei lähe päriselus niimoodi kokku," ütleb Kati, kellele tundub, et bioloogilise vanema huvid on seatud lapse omadest kõrgemale.

"Et narkomaanide pered ja palun väga - kohus otsustab, et ei, see on täitsa okei, saab hakkama, et küll olid positiivsed testid vahepeal, aga no äkki läheb paremaks," toob Aleksander näiteks.

Asjatundjate sõnul ongi kõige keerulisem küsimus, kust jookseb punane joon ehk mis hetkest kaaluvad bioloogilise vanema huvid üles lapse turvalisuse? Teine põhjus laste turvakodusse "unustamisel" on ka töökoormus ning bürokraatia. Vähemasti Tallinna turvakodus on koroona-aastal täheldatud vanemate juurest eraldatud laste hulga kasvu ja täituvuse piir on jõudnud maksimumi lähedale. 

"Siin eelmisel nädalal oli olukord, kus meile pakuti, et tuleb kolmekuune beebi koos oma õe või vennaga, kes on 1,5-aastane. Me ütlesime, et me ei saa vastu võtta, sest meil on lapsed veel haiged praegu. Kuhu me nad siis paneme? Me ei saa panna neid ka oma asenduskoduperedesse, sest et see lööb kogu selle pere elu ja dünaamika sassi ja, ja siis oligi olukord, et mida me siis teeme?" kirjeldab olukorda Tallinna lastekodu juhataja Meelis Kukk.

Lõpuks oli  lastekodu majandusjuhataja valmis võtma 1,5-aastase lapse enda koju ja personalijuht kolmekuuse lapse enda koju.

"Jah, oma koju, kuni meil läheb turvakodu karantiinist lahti," rõhutab Kukk.

Kolmas kitsaskoht on asendusperede nappus. On palju peresid, kes tahavad lapsendada, aga neid, kes on nõus võtma lapse, teda toitma-katma-kiinduma ning temast siis mingi aja pärast ehk lahti laskma, on suhteliselt vähe.

Silveri puhul toimis hoolduspere formaat neli kuud vaat et ideaalselt. Ta käis korra nädalas sünnikodus ja säilitas kontakti oma päritoluga, mille tähtsust lastekaitsjad peaaegu mantrana korrutavad. Ootamatult pöördus olukord halvaks aprilli keskel, kui bioloogiline ema ühel päeval hooldusperele last ei tagastanud.

"Saime kõne, et läheb natuke rohkem aega. Paluti natuke hiljem tulla, kuni siis lastekaitse helistas, et tegelikult peate tulema, sest siin on intsident, ja korjati siis joobega üles," meenutab Aleksander.

"Meie tulime lapsele järele, aga ema oli väga tugevas alkoholijoobes," lisab Kati.

"Tegelikult, mille peale ma ei taha mõelda, on see, et kui halvasti see oleks võinud lõppeda. Näiteks vanem jääb magama, laps käe all, läheb kolm tundi mööda või midagi, ja mis siis toimub? Et mis siis oleks juhtunud?" küsib Aleksander murelikult.

Silver saadeti traumapunkti, kus eluohtlikke tervisekahjustusi ei tuvastanud, aga 11-kuuse poisi näos olid tõsised marrastused ja hambast kild väljas. "Pealtnägija" külaskäigu hetkel oli jäänud vähem kui 24 tundi lõpliku kohtuotsuseni - kas tema emalt võetakse hooldusõigus täielikult ära või jätkub kasvatamine külakorda. Ehkki asendusvanemad on poissi kiindunud ja oleksid valmis ta ka lapsendama, ei kahetse nad viimast viit kuud, isegi kui otsus peaks neile ebasoodne tulema.

"See, mida meie siin abikaasaga tunneme, on tühine võrreldes sellega, et ikkagi laps on saanud endale kodu ja selle vajaliku keskkonna ja arengu. Isegi kui see otsus ei tule selline, nagu me tahame, siis vähemalt me võtame endaga selle kaasa, et me oleme teda aidanud," ütleb Kati.

"Ta ei mäletaks nagunii meid. Meie jääksime mäletama kindlasti," lisab Aleksander.

Kohus otsustas, et Silveri emalt tuleb vanemlikud õigused ära võtta. Ent see ei tähenda Aleksandri ja Kati jaoks automaatlselt adopteerimisotsust. Lapsendamine on eraldi protsess, milles hoolduspere vanematel on tõenäoliselt küll eelisõigus, ent ettepaneku, kelle perre poissi lapsendama hakata, saab teha ikkagi omavalitsus, kelle eestkostel laps uue kohtuotsuseni on. Seega Kati ja Aleksandri jaoks on see alles pool võitu.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: