25. märtsil oli küüditamise aastapäev. 1949. aastaks oli Nõukogude okupatsioon Eestis kestnud viis aastat. Füüsilise represseerimise kõrval oli võimust võtnud vaimne terror, mis avaldus mõistagi ka haridussüsteemis.

Võib ainult imetleda neid õpetajaid, koolijuhte ja haridustegelasi, kes suutsid neil aegadel alles hoida ja edasi viia vaba Eesti tugevat haridustraditsiooni. Punapropaganda lööklausete kiuste püüti ka oma asja ajada.

Tagantjärele võib küsida, kas see, mis toimus nõukogude ajal, mil õppekavad ja õpikud tuli uuele ideoloogiale vastavaks sättida, oli hariduskolonialism?

Tõenäoliselt võib küsimusele vastata jaatavalt. Ja kohe seejärel tasub küsida: kas see, mis on toimunud taasiseseisvunud Eesti haridusmaastikul, ei meenuta nii mõneski aspektis samuti hariduskolonialismi?

Eelmise aasta lõpus ilmus Tallinna Ülikoolil kogumik "Haridusmõte", kus Rain Mikseri ja Ivor Goodsoni artiklis on muuhulgas analüüsitud mõistet "hariduskolonialism". Seda defineeritakse olukorrana, mil "teadlikult või teadmatusest, vabatahtlikult või välisel survel jäetakse omamaine rahvuslik hariduspärand oluliste haridusküsimuste käsitlemisel tähelepanuta või käsitletakse seda ühekülgselt, lähtudes ebapiisavalt põhjendatud väliseeskujudest."

Kui pisut süveneda sellesse, mis on toimunud viimastel aastatel meie haridussüsteemis ja mis seoses uue haridusstrateegiaga on teoksil praegu, siis vastab see päris täpselt hariduskolonialismi määratlusele.

Johannes Käisi, Hilda Taba, Peeter Põllu ja teiste meie haridussuuruste põhjalikud haridusalased tööd on unustatud või "vanana" kõrvale jäetud. Seevastu on kriitikavabalt üle võetud nn läänelikud õppemallid, meie kohalikke eripärasid arvestamata.

Arusaamatu järjekindlusega ollakse uhked meie maailma esimese hariduse üle ja samal ajal lammutatakse otse hullumeelse jõuga sedasama ennast tõestanud haridustraditsiooni, mis meid nii kaugele on viinud. Sealjuures tuleb nõustuda ka teise olulise väitega eelviidatud artiklist, mis märgib, et enamik muutusi, mida levitatakse kui puhtalt hariduslikke, on tegelikult algatatud poliitilistel ja ideoloogilistel põhjustel.

Eriliselt jäi artiklist silma aga lõik, mille sooviksin siinkohal tervikuna tsiteerida. Jutt käib pedagoogikateadlase Richard Tabulawa uurimustest.

"Tabulawa hinnangul väärib tähelepanu, et maailma juhtivate tööstusriikide rahastatavad arengufondid hakkasid Ida-Euroopa maade hariduse vastu huvi tundma nimelt 1989. aastal, seoses nõukogude bloki ja Berliini müüri kui selle sümboli langemisega. [---] Seega ei ole teatud haridusideede ja -põhimõtete levitamine ning rahastamine sugugi eelkõige pedagoogiline, nagu üldjuhul väidetakse, vaid pigem poliitiline algatus. [---] nõukogude bloki langemisega avanes võimalus täita ideoloogiline vaakum endistes sotsialismimaades neoliberalismi ideedega.
Täpsema näitena niisuguste juhtivatest lääneriikidest ülekantavate ideede kohta keskendub Tabulawa "õpilas-" või "õppijakesksele" pedagoogikale. [---] "Õppijakesksus" on üks olulisimaid märksõnu ka praegustes Eesti haridusmuutuste algatustes, eeskätt "muutunud õpikäsituse" raames."

Kriitikavaba just nagu moodsa mõtlemise ülevõtmine on kuritegelik ka seetõttu, et taasiseseisvunud Eestis korraldatud haridusreformide toimimise ja tagajärgede kohta ei ole põhjalikke teadusuuringuid ega analüüse tehtud.

Paistab nii, et kõige tähtsam on raporteerida järjekordsest "uuendusmeelsest" muudatusest. See, et süsteem on siiani vastu pidanud ja suudab ikka veel meie haridust heal tasemel hoida, näitab, kui pööraselt tugev on olnud meie algne haridustraditsioon.

Seetõttu tahaks soovitada haridusametnikele: võtke korraks aeg maha ja kasutage kodukontori päevi omamaiste haridusteoreetikute lugemiseks. Hiljem aga võtke aega ja rääkige omamaiste hariduspraktikute ehk tublide õpetajatega. Ärge muutke iga uut koolipõlvkonda mõne järjekordse utoopilise projekti katsejäneseks, olgu selleks siis "muutunud õpikäsitus" koos klasside kaotamisega või vene-eesti segakoolide ellukutsumine.

Miks mitte lõpetada ühe Peeter Põllu mõttega aastast 1929, mis kõlas nii: "Oleme "Euroopasse minnes", nagu sellest 25 aasta eest kõnelema hakati, kaotanud palju oma põlistest elu alustest ja oleme selle asemel sealt toonud ühes mitmesuguste paremustega rohkesti pahesid, mida pimedas arusaamatuses tihti ülistatakse suure edu saavutustena."

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.