Pealkiri on laenatud eesti uuemast, lõppriimilisest rahvalaulust, mida esitasid peamiselt mehed. Siiski on ka lõppriimilisi naistelaule, nõndasamuti roppe nagu võivad olla meestegi omad ("Ema ütles: "Miili""). Selles meestelaulus, mida mina silmas pean, järgnevadki pealkirjas tsiteeritud värsile nn katkestatud roppused. Värsi viimase sõna esisilp lubab tervikuna ebatsensuurset sõna, mis jääb aga tulemata, sest järgmine silp annab kõigiti viisaka sõna. Mitte siis "mu…", vaid "muistsel" jne.

Kui palju puutub lõppriimilise rahvalaulu keel Eesti Vabariigi presidendi valimisse? Palju, sest esiteks muutub strateegiline olukord Kesk-Idas võrreldamatult kiiremini ja traumaatilisemalt kui toimub riigipea valimine meil ja teiseks kasutatakse meil seejuures uskumatult ohtrasti väänatud lõpuga ehk üldse lõpetamata sõnu.

Kirjutatagu mida tahes, tänavused presidendivalimised toimuvad ikka senise korra järgi ja ta valitakse ära nende ülesannete täitmiseks, mis on maksva põhiseadusega talle seatud, mitte aga igasuguste soovunelmate või isiklike huvide rahuldamiseks.

Kui üksteisele vastukäivad need unelmad ja huvid võivad olla, sellest vaid üks näide. Kui presidendiks peaks valitama Jüri Ratas, siis kehtiva koalitsioonilepingu järgi tuleks riigikogu esimeheks valida keegi teine keskerakondlane või tuleb koalitsioonilepingut muuta või lasta moodustada uus koalitsioon.

Ma ei tea, võib-olla mõni tahabki iga hinna eest Jüri Ratase praegust ametikohta, kuigi peaks olema selge: inimene, kes seda kohta nii väga igatseb, ei ole kõikide lemmik ja järelikult võib tal olla arvestatav hulk mittemagavaid vastaseid. Miks peab nende väga töiste probleemide kallal jaurama ainult ositi välja öeldud sõnadega nagu kakeldakse kõrtsis? Kus see teie talupojamõistus on, lugupeetud potipõllumehed, uusmaasaajad ja suilised?

Milline on ses suhtes põhiseaduslik kord Kesk-Ida riikides? Afganistani Islamivabariik sai oma nüüdse põhiseaduse aastal 2004. Seal valitakse president viieks aastaks otse ja ühtlasi on ta ka valitsusjuht, kellele allub 25 ministrit parlamendi heakskiidu korral.

Vormiliselt annab niisugune õiguslik positsioon riigikorralduses Eesti mõistes tugeva mandaadi ja ulatusliku täidesaatva võimu, ent ühiskonnas, mis on nii lõhestatud nagu afgaanide juures see tegelikult on, see suurte otsuste korral ei toimi.

Afgaan ei ole rahvus, see on ühe piirkonna asukas, kuid sealpool Kaspiat elavad need asukad mitmes riigis ja on päritolult mitmejuurelised. 40 protsenti Afganistani elanikest moodustavad sunniitidest puštud, aga lõviosa neist elab hoopiski Pakistani Islamivabariigis. Puštud on idairaanlased.

Meil on kujunenud kombeks pidada sunniite mõõdukamateks võrreldes šiiitidega, aga see on halb komme, sest ta jätab võtmata arvesse, mis on islamis fundamentaalne ja mis on pragmaatiline ning millal on kasulikum olla leplikum ja millal tuleb olla radikaalne. Kui sa elad Allahi pilgu all idaturkide (näit. türkmeenid), hiinlaste, urdude ja hindude vahel nelja tuumariigi (Venemaa, Hiina, Pakistan ja India) keskel, siis määrab vastus küsimusele, kuidas vaese sugulasena rikaste vööruses toime tulla, su igapäevase elu enam-vähem kõiges.

Herodotose vaatekohalt elasid afgaani hõimude poolt haritaval maal barbarid, keda kreeka tsivilisatsioon ei painutanud. Brittidele oli Afganistan asumaa, millega nad toime ei tulnud. Sellega ei saanud hakkama ka Osmani impeeriumi pärijad. Nõukogude Liit kukkus sealsamas läbi koos iseendaga.

USA väed tõmmatakse välja mitte järk-järgult, vaid mitmeosalise sprindiga, sest sisse jääb väga suur hulk inimesi, kes on kohalike hulgas saanud USA ja NATO-pärase väljaõppe ning Ameerikasse viiakse mitte afgaani diasporaa, vaid kolooniatäis inimesi, keda Afganistanis ootaks väga kuri tulevik.

Mida siis nn lääs õigupoolest tahab? Kas seda, et afgaanid elaksid Narva moodi või et Afganistani Islamivabariigis vaadataks ringi sealmaal ajalooliselt välja kujunenud relvakasutamisõigus, mis olemise argipäevil tähendaks elanikkonna enamiku desarmeerimist või et afgaanide keskel ei kehtestataks avatud teokraatiat, ajatollah ees, mullad järel, president kõige lõpus?

Ma ei mõelnud eespool visandatud ülilühikest kiirkursust põrmugi kõrvalepõikeks peateelt teisele teele. Minu meelest ei ole presidendi otsevalimine mingi ideaal, vaid kõigest üks võimalus paljudest, mis aga peaasi, tänavu me presidenti otse valida ei saa. Mitte ühegi nipiga, olgu see kas talupoeglik või härralik, maaharijalik või linnavurle oma. Kooskõlastusring on liiga suur, erihuvide konflikt liiga sügav.

Nii või naa seatakse üle lihtsurelike peade Eestis võimude lahusust tasakaalustama inimene, kes peab olema äärmiselt dünaamiline nii riigi sees kui ka väljaspool seda. Tema võib jääda paigale vähemalt viieks aastaks, aga maamunal ei ole säärast tarka hommikumaalt, kes ütleks talle, kes kui kaua ja kui kõrge hinna eest püsib võimul meist idamal.

Islami fundamentalism ei küsi nii poolmaistest asjadest, vastupidi. Tänapäevane süstemaatiline usuteadus islamistliku dogmaatika põhjal tegeleb hoopis teiselaadiliste probleemidega kui neid püstitab kristlik demokraatia.

Mis need on? Näiteks küsimus, kui palju head võib teha jumal muhameedlikus maailmas ja milles see headus avaldub ja kuidas seda headust jagada inimestega, kes ei mõtle Allahile meelepäraselt. See ei ole metafüüsika. See on kaasaegse islamismi omapoolne katse anda keskaja sügise algupoolel sündinud humanismile uus sisu, mille tüvi on märksa jämedam kui asjaolu, kas president valitakse otse või kaude.

Vastavalt alustaksin ma arutlusi Afganistani tuleviku ümber tunduvalt varasemast ajast kui Nõukogude vägede invasioon idairaanlaste maile. "Tunduvalt varem" tähendab siinkohal hiljemalt 1960. aastaid. Halvad ajad hakkasid Kesk-Idas ja Kagu-Aasias peale sootuks varem, enam-vähem juba siis, kui Peterburi Venemaa pöördus itta.

Sedasi mõtiskledes paneksin ma küsimuse "kas Eesti Vabariik vajab presidenti?" teadlikult kõrvale, sest Eesti Vabariik pole suutnud hakkama saada sellegagi, et Arnold ja Ingrid Rüütel saaksid endile, oma perele ning raamatukogule koos arhiiviga elutööväärilise katusealuse.

Hüva, ärgu olgu mõisa häärberit, olgu kasvõi ilus park või kõigile avatud looduse õpperada Tähtvere servast Eerikale. Häärber ei saa olla avatud ühtviisi nii oodatud, kui sageli ka kutsumata külalistele. Ei ole seda muide iga parkki, isegi mitte Soomes. Kodu omamine on siiski igamehe õigus ja me jätaksime endist ülejäänud maailmale võrreldamatult parema mulje, kui Eestis see õigus ka kehtiks. Kelle või mille taga asi seisab?

Kooliaasta algab rutemini kui uus president saab valitud või Kersti Kaljulaid jätkab oma tööd. Nüüd avastatakse nagu ilmaimet, et koolilaps vajab õpetajat näost näkku, mitte telesilla teises otsas. Seni on ainuke põhimõtteliselt uus samm sel väga pikal teekonnal saada targemaks täiesti läbimõtlematu ettepanek, et väikese lapse vaimse arengu üle peaks otsustama ka perearst.

Mis siis, kui laps elab peres, kus vanemlikud õigused ja kohustused on jagatud? Mis siis, kui laps kasvabki ühe lapsevanemaga peres? Mis siis, kui laps on orb või kui ta kasvab kasuperes? Kas paneme lapse vaimset arengut testima ka esimese astme kohtunikud?

Kui keegi küsib minult, kus on siis väljapääs (ega mitte väljakäik), on vastus järgmine. Pole mingit põhjendatud piirangut, mis keelaks esitada motiveeritud ettepanekut kandidaadi suhtes presidendi ametikohale soovitavalt mitme riigikogu alalise komisjoni poolt ühiselt või ühise vektoriga. Kui koalitsioonileping võib olla siduv fraktsioonidele, siis riigikogu komisjonidele ta minu arvates siduv olla ei tohiks. Päritagu neilt või algatagu asi ise.