Mõni aasta tagasi oli üks populaarsemaid väljapanekuid Meremuuseumi Lennusadamas näitus "Titanic: lugu, leiud, legendid", kus oli vaatamiseks välja pandud 150 Titanicu vraki kõrvalt pinnale toodud eset, sealhulgas hukkunud reisijate isiklikke asju.

Ekspeditsioonid sügavikku vajunud laevadele on üüratult kallid, mis tähendab, et äriplaan peab olema hästi läbi mõeldud, et kulud saaks tagasi teenitud ja kasumgi oleks korralik. Titanicu näituse puhul, mis mööda maailma muuseume on juba aastaid rännanud, pole kahtlustki, et selle eesmärk on teenida omanikele ja vahendajatele tulu. 

Titanicu näitust külastades olid tunded kahetised. Järeldasin, et ma ei oleks ilmselt valmis külastama parvlaeva Estonia vrakilt pärit esemete näitust. Esmalt, ajaline distants Titanicu hukkumise ja tänapäeva ning Estonia hukkumise ja praeguse hetke vahel on erinev.

Üks merehiiglastest uppus üle sajandi tagasi, teise hukkumine on vahetult meeles mul endal ja paljudel minu kaasaegsetel. Meie seas elavad inimesed, kes sellelt laevalt pääsesid ja palju neidki, kelle lähisugulased või head sõbrad ja tuttavad jäid Läänemere sügisestesse tormilainetesse.

Kui keegi sukelduks Estonia vrakile ükskõik kui ülla eesmärgiga ja muuhulgas võtaks vraki kõrvalt või lausa vraki seest midagi kaasa, mida hiljem raha eest näitusele panna, oleks see minu hinnangul moraalne libastumine. Estonia hukkumine on veel liiga värske.

Teistmoodi tunded valitsevad praegu Lennusadamas oleval näitusel, millega jutustatakse lugu Juminda merelahingu tragöödiast. See näitus on omas ajas ja kohas väärikalt asjakohane.

3,8 km sügavusel asuv Titanicu pooleks murdunud vrakk leiti 73 aastat pärast laeva hukkumist, 1. septembril 1985. aastal Ameerika-Prantsuse ühisekspeditsiooni käigus. Üks uurimisretke juhtidest, Robert Ballard ütles pärast uurimisretke lõppu, et nende meeskond ei toonud laevast üles ühtegi eset, sest nende hinnangul oleks see hauarööv.

Nüüdseks on mitmete teiste retkede käigus toodud siiski Titanicult ja selle lähedalt merepõhjast üles ligikaudu 6000 eset, mille muuseumid on tänulikult vastu võtnud. Osa esemeid on liikunud oksjonitel erakogudesse.

Titanicu vraki asupaika ei kaitse ükski ametlik hauarahu kokkulepe. Ometi pidas esimese vraki leidnud ekspeditsiooni korraldaja Titanicult millegi kaasa võtmist hauarööviks. Estonia vraki juurde on korraldatud mitu uurimisretke. Kõiki neid on põhjendatud vajaduse ja sooviga selgitada välja Estonia hukkumise tegelik põhjus ja tõde, sest seniste uurimistulemustega ei olda rahul.

Ka selle aasta juulis alanud uus uurimine Eesti Ohutusjuurdluse Keskuse ning Rootsi ja Soome vastavate ametiasutuste koostöös täidab eesmärki selgitada välja uusi asjaolusid Estonia hukuga seoses.

Kahjuks on aga just mitmed eraalgatuslikud ekspeditsioonid moondunud hiljem kommertsiks, sest saadud videokaadreid ja muud infot on pakendatud viisil, mis on aidanud seda materjali hiljem hästi müüa, et retke korraldajate kulusid katta ja ka tulu tuua. Oma osa sellest tulust on juba saanud ja saavad ka tulevikus mitmed meediamajad või voogedastusplatvormid, mis tegutsevad puhtalt kommertsalustel. 

Peagi on toimumas veel üks sarnane ekspeditsioon, millest hiljuti avalikkust teavitati. Margus Kurmi juhitav ja erasektori rahastatud uurimismeeskond kavandab Estonia vraki juures töid ja tegevusi, millega võidakse rikkuda Estonia hauarahu. Soovitakse siseneda ka laevarakki, eemaldada pinnast ja pinnale tõsta esemeid. Milliseid täpselt, seda me veel ei tea.

Kogu tegevust soovitakse ka filmida. Vajadusel saadetakse vraki juurde robotitele lisaks ka tuukrid. See, kas tegutsetakse ainult tõe huvides, et välja selgitada nii omaste kui ka avalikkuse tarvis Estonia hukkumise põhjus, või lisandub sellele ka kommertshuvi, mis teenib hiljem kuhja ja kasumiga tagasi ekspeditsiooni kulud, näitab aeg.

Minu jaoks tundub selle retke korraldamine moraalselt kaheldav ainuüksi seetõttu, et mööda püütakse hiilida mitme riigi vahel sõlmitud hauarahu kokkuleppest. Kui kavatsused oleksid ausad, ei otsitaks võimalusi juriidiliselt korrektseks (JOKK) skeemiks ega räägitaks ka Estonia vrakist kui hüljatud varast.

Hauarahu tuleb austada kõigil, ükskõik millised riigid selles ametlikult on kokku leppinud, kes on selle kokkuleppega hiljem liitunud või kas keegi on Estonia vraki omaks tunnistanud. 

Fakt on see, et selles paigas on sadade inimeste ühine haud ja rahupaik. Hauarahu austamine ei ole mitte ainult juriidiline, vaid ka moraalne küsimus. Hauarahu kaitseb samuti hauapaigast esemete kaasa võtmise keeld. Eriti puudutab see hukkunute isiklikke esemeid. Samal põhjusel võivad tundlikuks osutuda ka Estonia vraki siseruumides filmitavad videokaadrid.