See oli alles kolm kuud tagasi, mil Brüsselis NATO peakorteris kohtusid lähimad liitlased, kelle vahel valitses harmoonia. Vähemasti nii taheti muljet jäta. Ent samal ajal kurtis Saksamaa liidukantsler Angela Merkel suletud uste taga, et Afganistanist lahkumine toimub kiirustades ja Euroopa liitlasi arvestamata. Vaid kaks kuud hiljem Kabulist tulnud teated ja videokaadrid tõestasid tema ettenägelikust.

Euroopa juhid, suutmata ise midagi Afganistanis muuta, asusid taas rääkima strateegilisest autonoomiast. Mõnele näis lausa, et see on USA ja Euroopa suhete murdepunkt. Nii tumedates toonides see Brüsselist siiski ei paista.

"On selge, et transatlantiline suhe on pihta saanud. Aga kui vaadata megatrende, mis seda koostööd iseloomustavad erinevates teemades, siis me ei peaks suhtuma Afganistani kui otsustavasse muutusesse," rääkis mõttekoja CEPS teadusdirektor Steven Blockmans.

"Neid momente, kus tundub, et Euroopa ja Ameerika lähenemised on väga erinevad, on olnud päris palju. Kui me mõtleme näiteks teisele lahesõjale või Liibüa operatsioonile. Eriarvamusi ja lähenemisi, kuidas maailmas kriisilahenduses kõige mõistlikumalt tegutseda, on olnud. Ja ma arvan, et neid ümberhindamisi toimub siin- ja sealpool ookeani," kommenteeris Euroopa Parlamendi liige Sven Mikser.

Afganistanist lahkumine, aga ka hilisemad sammud annavad märku, et USA presidendi Joe Bideni poliitika on samuti America First ehk Ameerika Ennekõike. Seega Euroopa asemel keskendutakse aina enam väljakutsetele Aasias.

"See on Ameerika Ühendriikide kaitstud strateegiliste huvide ümberorienteerumine. See ei tähenda, et USA taganeb NATO artikkel viie kohustustest. See ei tähenda, et ta ei seisaks vastu Venemaale idatiival, kui ta ohtu peaks kujutama. Ja see ei tähenda, et transatlantilistel partneritel ei võiks koos olla ühist nägemust Vaikse ookeani Aasia osas, et kaitsta oma strateegilisi huve," rääkis Blockmans.

Kõik viimased USA presidendid on NATO liitlastega kohtudes nõudnud Euroopa kaitse-eelarve tõstmist. Mõni otsekohesemalt, mõni läbi lillede. Seega ongi Euroopa strateegiline autonoomia tegelikult nende huvides.

"Eurooplased peavad mõtlema enda turvalisusele. See ei tähenda, et Euroopa kaitsekoostööst rääkides tuleb NATO kõrvale jätta. Mõlemad saavad koos eksisteerida. Ma isegi ütleks, et mida paremini suudavad eurooplased kanda hoolt enda turvalisuse eest, seda parem on see NATO-le. Ma mõistan USA soovi rõhuda Euroopa strateegilisele autonoomiale. Seda toetatakse Washingtonis, sest mida enam suudavad eurooplased kaitsta piirkondi nagu Must meri ja Balti riigid ja tegeleda probleemidega Ukrainas ja Gruusias, seda enam saab USA mitte ainult toetada paremini eurooplasi, vaid keskenduda ka suurtele probleemidele, mis meie teel on järgmise kümne aasta jooksul," rääkis Saksamaa Marshalli fondi Brüsseli büroo vanemanalüütik Bruno Lete.

Euroopa strateegilise sõjalise võimekuse omamisel oleks võinud ka Afganistanist lahkumise protsess olla teistsugune.

"Kui me oleksime suutnud Bagrami lennuvälja turvata pärast ameeriklaste lahkumist, siis poleks meil võib-olla olnud sellist poliitilist kokkukukkumist Afganistanis. Me ju peaksime olema suutelised välja panema brigaadi või kaks, mis roteeruks. Ei, see (strateegiline autonoomia) tegelikult tugevdaks NATO-t, sest ta veenaks USA avalikkust, et Euroopa panustab piisavalt enda kaitsesse, ja teeb seeläbi tõenäolisemaks, et ameeriklased jätkavad oma rolli Euroopas," ütles Euroopa Parlamendi liige, endine Poola välisminister Radoslaw Sikorski.

Aga milline peaks olema kahe maailmajao lähenemine Hiinale, selles on Brüsseli analüütikud küll eri meelt.

"Kui kuulata USA poliitikuid, siis on mõneti nagu deja vu külma sõja retoorikaga, mis on nüüd seotud vastuseisule Hiinaga. See trummipõrin muutub aina väljemaks. Seda teed ei ole mõtet eurooplastel kollektiivselt järgida, et oma huve kaitsta. Me jagame sama mandrit ja naabruskonda Hiinaga ning ka Euroopa poolel on palju suurem sõltuvus kaubavahetusel Hiinaga kui USA-l. See peaks olema Euroopale põhipõhjus otsida "kolmandat teed" nende riikide vahel kaitsmaks enda huve," rääkis Blockmans.

"Hiina ei saa olema mitte ainult jõud Aasias. Juba täna näeme, et Hiina on samuti aktiivne Euroopas, ostes kokku infrastruktuuri. Oleme näinud Hiina ja Venemaa sõjaväeõppusi Ida-Vahemerel. Oleme näinud Hiina mereväe aluseid ka Läänemeres. Seega Hiina on vältimatu faktor Euroopa turvalisuses viie-kuue aasta pärast. Seega me ei pea mõtlema ainult oma suurest naabrist Venemaast, vaid ka kõigile uutele asjadele, mis meie poole teel on. Ja see sisaldab ka Hiinat," ütles Lete.