Mõned riigid on kogu koroonakriisi aja järjekindlalt hoidunud laialdase testimisvõrgustiku ülesehitamisest, näiteks Poola. Paljudele oli suvel arusaamatu, kuidas küll Poolas on nakatumisnäit hüppeliselt parem naaberriikidest.

Poola kodanikud pääsesid sel suvel näiteks Soome ilma igasuguste lisatingimusteta, sest täitsid edukalt Soome kehtestatud ülirangeid kriteeriume. Põhjus oli lihtlabane – Poola testimistase miljoni inimese kohta oli Euroopa madalamaid. Soome ametnikud muidugi sellele "pisiasjale" tähelepanu ei pööranud.

Ka Eesti ja Soome ametlike nakatumisnäitajate võrdlus on nüüdseks muutunud üsna sisutuks, sest Soomes kehtib alates 1. oktoobrist reegel, et täielikult vaktsineeritud inimesi pole mõistlik enam testida. Vaktsineeritud inimene peab jääma koju, nagu iga teise viirushaiguste puhul. Loobutud on ka igapäevaste nakatumisnäitajate avaldamisest.

"Põhimõtteliselt täielikult vaktsineeritud inimene ei vaja testimist, kui tal on tavalised viirushaiguse tunnused, nagu näiteks peavalu, palavik või nohu. Küll on oluline, et inimesed ei läheks selliste sümptomite korral ei kooli ega tööle, vaid jääksid koju. Juhul kui haigusnäitajad halvenevad, tuleb ühendust võtta arstiga," selgitas selle nädala alguses Soome Terviseameti peaarst Otto Helve. 

Põhjanaabrite juures on oktoobrikuus testimisstrateegia reeglite radikaalse ümberkujundamise tagajärjel toimunud koroonaviiruse analüüsiproovide järsk langus. Kui näiteks septembri esimesel nädalal võeti 172 196 analüüsi, siis möödunud nädalal tehti teste 64 605. Ehk vahe on peaaegu kolmekordne.

Kuidas on see mõjunud nakatunute arvule? Septembri esimesel nädalal tuvastati kolm korda laiahaardelisema testimisega 3596 koroonapositiivset, möödunud nädalal aga 3195. Seega võimaldab igati korrektne ametlik statistika väita, et viiruse levik oli oktoobris võrreldes septembri algusega umbes 10 protsenti madalam.

Hoopis teine pilt avaneb, kui vaadata koroonasurmade arvu ja haiglaravi vajadust.

Septembri esimesel nädalal suri Soomes koroonaviiruse tõttu 14, möödunud nädalal aga 34 inimest. Haiglaravi vajavate koroonahaigete arv on olnud viimastel nädalatel järsus tõusus ja võrreldes septembri algusega kolmekordistunud. Õnneks mitte sama kõrgele tasemele kui Eestis.

Mida võime sellest järeldada? Kindlasti on Soomes koroonaviiruse levik oluliselt laialdasem, kui nähtub igapäevastatistikast. Soomes on kogu elanikkonnast saanud kaks vaktsiinidoosi 68 protsenti inimestest.

Kuigi viimastel nädalatel on ka Soomes vaktsineerimishoog raugemas, siis neid, keda üldse testitakse, jääb uue käsuliini rakendamisel iga päevaga üha vähemaks. Sisuliselt testitakse vaid kolmandikku elanikkonnast.

Teine iseloomulik näide on Rumeenia, kus ametlik nakatumisnäit 100 000 inimese kohta on 27. oktoobri andmetel 1067, ööpäevaga tehti 19,5 miljoni elanikuga riigis 25 350 PCR-testi (ja 53 356 antigeeni kiirtesti).

Võrdluseks – Eestis tehti möödunud ööpäeva jooksul 10 155 PCR-testi, kusjuures Eesti elanike arv on 15 korda Rumeeniast väiksem. Ööpäevaga suri Rumeenia haiglates ametlikult 520 koroonahaiget, võrdluses Eesti rahvaarvuga oleks see ligi 35 inimest. Ehk tegelik pilt on palju julmem, kui ametlik nakatumisnäit kinnitab.  

Testimisest rääkides pole mõtet mainida sääraseid riike nagu Venemaa, Türgi või Valgevene, kus lisaks vähesele testimisele on autoritaarsed režiimid alati valmis tulemusi "paremaks kohendama".

Aga miks see peaks meile korda minema, kuidas teistes riikides koroonaviirust fikseerida püütakse?

Esmalt kindlasti seepärast, et niigi kaootiline rahvusvaheline võrdluspilt koroonaviiruse tegelikust levikust on veelgi segasem, isegi Euroopa naaberriike ei saa omavahel võrrelda.

Mingisuguse kindluse ilmselt annab haiglaravi vajaduse ja koroonasse suremuse näitajate võrdlemine. Aga nagu nüüd teame, siis ka Rootsi möödunud talve rekordilised koroonasurmad tulid just hiigelsuurtest hooldekodudest, kuhu viirus pääses tapatalgutele. Seega peitub saatan nagu ikka detailides.

Kindlasti pole vaja praeguses kriitilises olukorras, kus viirus kaheldamatult Eestis laialdaselt levib ja haiglad on raskustes, langetada PCR-testimise lävendit vaid seetõttu, et Eestit ja teisi Balti riike rahvusvahelises pildis paremini näidata. See oleks lihtsalt küüniline.

Küll on vaja pärast akuutse kriisi ületamist tõsiselt küsida, kas senise rahapõletamise jätkamine on ikka vajalik? Me ei saa ju iga nohu, kurguvalu ega peavalu põhjust hakata laboris analüüse andes kindlaks tegema. Aga just nii me jätkuvalt teeme ja paistab, et raporteerime tuimalt ka edaspidi superkõrgetest näitajatest, kusjuures teiste riikide tegelikud näitajad võivad olla palju hullemad, aga erinev testimisstrateegia saeb nende tabelid madalamateks.

Näiteks Saksamaal testitakse ainult kindlate haigustunnustega inimesi. Meil saab iga lennukilt saabuja tasuta testimisvõimaluse lennujaama esimesel korrusel.

Probleem on kaheldamatult Eesti riigi ja meie inimeste maines, sest ligi kaks aastat on läänemaailmas inimestele pähe taotud üht kindlat ohu peegeldajat: nakatumisnäitu 100 000 elaniku kohta. Seda teavad paljud inimesed une pealt. 

Juba suvel ütles teadusnõukoja liige Andero Uusberg, et kolmandas laines pole nakatumisnäit kõige olulisem. Aga ka oktoobrikuus saabuvad mitmetelt erameedia klikiootuses toimetuselt igal jumala ennelõunal minu mobiiltelefonile kiirteated, mis algavad nakatumisnäitude raporteerimisega.

Ei Soome, Saksa ega Itaalia turistid peagi teadma eri riikide koroonatabeleid ja nende tagamaid, kuid nad oskavad lugeda nakatumisnäitu, sest see on olnud siiani kõige tähtsam. See on näidistulp, tahame seda või mitte.

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus kasutab muidugi keerulisemaid maatrikseid nakatumisnäidu arvutamiseks, aga Balti riikidesse reisimise hoidumise soovituse andis keskus lõpuks ikkagi nakatumisnäitu arvestades. Ja sellest tavaturistile piisab, et Eestisse tulek igaks juhuks edasi lükata ja meie turismisektor loeb taas kahjude kalkulaatorit.

Aga veelgi olulisem on tegelikult siseriiklik otsustusprotsess säärase rahvusvahelise kõverpeegli survel. Meie kõrged näidud võrreldes teiste riikidega tekitavad loomulikult hirmu, paanikat ja sunnivad tegema otsuseid, mis tagantjärele vaadates pole olnud kuidagi mõistlikud.

Kuigi koroonaviiruse ajastul on raha lugemine ebapopulaarne tegevus, siis ikkagi küsin: kas kümnete ja kümnete miljonite eurode kulutamine testidele on ikka mõistlik, selle asemel, et panustada see raha näiteks vaktsineerimise edendamisse? Või ventilatsioonisüsteemide parandamisse või meditsiinipersonali juurdekoolitamisele?

Selle üle võiks vähemalt mõelda, enne kui joosta kiitma Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti "mehist ja otsustavat" sammu koolide sulgemisel, sest nakatumisnäit on taas meie peadest kõrgemal.