Mu laps saab lähipäevil 12-aastaseks. Seni pole riik talle sünnipäeva puhul kingitust teinud, aga tänavu küll. Ja veel millise kingi. Nimelt otsustas valitsus neljapäeval, et esmaspäevast peavad koroonapassi esitama ka 12-aastased (tänavu oktoobris saab 12-aastaseks 1241 last).  Kui koroonapassi pole, on nõutav meediku tehtud tasuline test. Meie puhul, kes me elame väljaspool pealinna, tähendab see paarikümnekilomeetrist sõitu Tallinna, sest kodulinnas testida ei saa.

Kui juuli keskel küsisin terviseministrilt, et kui ollakse mures madala vaktsineerimistempo pärast, siis miks Eestis ei kehti koroonapassi nõue nagu Skandinaavias ja Lõuna-Euroopas.

Toona öeldi mulle, et selline nõue pole proportsionaalne. Paar kuud hiljem aga peetakse igati põhjendatuks nõuda vaktsineerimistunnistust lapselt, kellel pole reaalselt olnud võimalust end lasta kaitsepookida.

Kaalusime lapse vaktsineerimist pikalt ja otsustasime selle siiski ette võtta, kuigi lähikondsed on vaktsineeritud ja mõnel juba tõhustusdooski käes. Kui koolivaheajal uurisin vaktsineerimisvõimaluste kohta, siis öeldi mulle, et 11-aastaseid ei vaktsineerita, isegi kui neil on sünnipäevast mõni päev puudu.

Aga isegi kui sünnipäeva hommikul esimese asjana süst ära teha, siis kehtiva koroonapassi saamiseks kulub vähemalt paar kuud, sest lapsi võib kaitsepookida vaid kahedoosiliste vaktsiinidega, lisaks tuleb pärast teist süsti oodata paar nädalat täisvaktsineerituse staatuse saamist. Kusjuures eelduslikult peab sel ajal ta end kolm korda nädalas koolis testima.

Kindlasti on Eestis lapsi, kes koolikohustust ei täida, aga üldiselt viiendikud ja kuuendikud pole veel ranitsat nurka visanud ja tunnist poppi ei tee.

Vaatasin augustis hämminguga pealt, kuidas paar tuttavat sotsiaalmeedias radikaliseerusid, kui algas jutt laste massilisest koolides vaktsineerimisest. Nüüd saan neist aru, sest ka minus tekitas valitsuse otsus trotsi.

Ma tõesti ei saa aru olukorrast, kus mu laps võib käia kodust kilomeetri kaugusel asuvas ujulas treeningutel, aga nädalavahetusel perega samasse kohta ujuma minna ei saa, ilma et selleks tuleks ette võtta paarikümne kilomeetri pikkune retk pealinna testima.

Jah, ma tean, milline on olukord Eesti haiglates ja ma ei üllatu, kui varsti pannakse kinni kõik needki kohad, kus praegu koroonapassi nõutakse. Aga ma jätkuvalt ei saa aru, miks kimbutatakse algajaid teismelisi, selmet vaktsineerimata eakatele sõnaselgelt välja öelda: lähiajal on teil reaalne oht jääda ravita.

Koroonapandeemia ajal pandi haiglate jaoks paika kliinilise eetika tegevuspõhimõtted, mille järgi inimesi aidati. Toona oli olukord hull, aga nüüd on seis veelgi raskem.

Neid põhimõtteid ei ole veel uuendatud, kuid juba räägivad tohtrid ääri-veeri, et võib-olla lähiajal, kui tuleb valida, kas aidata vaktsineeritut ja mittevaktsineeritut, langeb kaalukauss selle kasuks, kes ise on enda heaks midagi teinud ehk vaktsineerinud. Ühest küljest tundub see ebaeetiline, aga samal ajal on see mõistetav, sest ütleb ju vanasõnagi, et hoia ennast ise, siis hoiab sind ka jumal.

PS. Selle nädala alguses oli haiglate n-ö keskmine koroonapatsient 69-aastane vaktsineerimata inimene.