Katrina ja Marit tõid lapsed ilmale niigi keerulisel ajal, kuid sattusid koos perega keset juriidilist farssi – et mõlemad lapsed sündisid väljaspool tervishoiuteenuse osutaja vaatevälja, keeldutakse neid nüüd arvele võtmast ettekäändega, et ei saa olla kindel, kas laps on ikka nende oma.

"Pealtnägijale" teadaolevalt on Eestis viimastel aastatel veel pool tosinat sellist kurioosset juhtumit. Kui teemasse süveneda, siis on kummalise vastasseisu taga justkui head eesmärgid. Riik laiemalt ja meditsiinisüsteem kitsamalt püüavad sellise jäiga käitumisega pärssida assisteerimata kodusünnitusi, mis võivad olla ohtlikud, aga see omakorda tekitab absurdseid probleeme.

"Pealtnägija" uuris lähemalt Katrina ja Mariti lugusid. Kumbki naine pole esmasünnitaja – mõlemal on tegu neljanda lapsega. Oluline on, et mõlema sünnitus algas ootamatult ja kulges kiiresti. Tallinnast 65 kilomeetri kaugusel Harju-Ristis elava Katrina tuhud algasid 21. septembri ööl sel ajal, kui külas oli sõbranna Külli.

"Sõitsin õhtul külla, lobisesime ja kuna oli teada, et rasedus on juba viimases otsas, siis Katrina ka oli kodus, et kusagile välja ei lähe. Ja algaski sünnitegevus," meenutas Külli.

"Võtsin otsuse mitte kuskile minna ja et olen siinsamas kodus ja las sünnib siin ära ja kui ükskord jalad alla endale saan, siis lähen näitan ennast Tallinnas ette," rääkis Katrina. Sünnituse juures olid nii sõbranna kui ka abikaasa.

"Teise pressiga ta tuli juba välja, see tähendab, et see oli väga-väga kiire. Kuskil Keila ringi peal ei oleks tahtnud sünnitada. /.../ Kõik läks hästi selles suhtes, et usaldasin oma keha, oma beebit ja seda laskumist ja kõik oli väga-väga ilus," meenutas Katrina.

Viimsi ja Maardu vahel elava Raineri ja Mariti (pere soovib teema tundlikkuse tõttu jääda anonüümseks - toim.) neljas pereliige sündis kodus 4. oktoobri varajastel tundidel, sest lapsel oli ilmaletulekuga nii kiire, et ei jõutud ette võtta 40-minutulist sõitu haiglasse.

"Ta sündis äkksünnituse tulemusena, nii et me parima tahtmise juures ei jõudnud haiglasse ja kuna meie kolmas laps oli sündinud juba praktiliselt autosse, siis me mõtlesime, et nii on turvalisem nii lapsele kui ka mulle, kui me jääme koju," rääkis Marit.

"Me saime ideaalselt hakkama ja me saime väga hästi hakkama ka pärast sündi, laps oli heas toonuses, mina tundsin end hästi, me olime rahulikud, laps sõi, magas oma esimese une ja me ei pidanud üldse vajalikuks kiirabi kutsuda. Kõik oli nii armas ja rahulik," kirjeldas Marit.

Et tegu oli mõlema jaoks mitmenda sünniga ja enesetunne asjaosalistel hea, ei kutsunud kumbki pere kiirabi. Katrina helistas pärast sünnitust Ida-Tallinna keskhaiglasse, kus ta rasedana arvel oli ja viimati päev varem ultrahelis käis. 

"Ütlesin, et nüüd juhtus selline asi, et mul sündis öösel beebi ära, ma praegu hetkel olen nõrk, aga kui ma taastun, siis ma tuleks ja näitaks beebi ette, et mida ma tegema pean, ega ma ausalt öeldes ei tahaks tulla. Ja siis sealt öeldi, et 24 tunni jooksul peate kindlasti kohe tulema, et me vaatame teid üle. Ma küsisin veel, et kas platsenta tuleb kaasa võtta, nad ütlesid, et ei pea," meenutas Katrina.

Haigla sünnitõendit ei andnud

Mõlemas peres toimus seaduse mõistes assisteerimata kodusünnitus. See tähendab, et kõrval ei viibinud tervishoiuteenuse osutaja nagu kodusünnitusele spetsialiseerunud ämmaemand või kiirabi. 

Assisteerimata kodusünnitus ei ole seadusega kuidagi vastuolus, samuti ei ole kuskil kirjas, et sünnitama peab tingimata haiglas või alati peab kutsuma kiirabi.  Küll aga on oluline, et uue inimese registreerimiseks vajaliku paberi ehk meditsiinilise sünnitõendi saab anda ainult meditsiiniteenuse osutaja.

Ida-Tallinna keskhaigla esindaja vastas kirjalikult, et kindlasti ei anna haigla soovitust jääda rahulikult ööpäevaks koju toimunud äkksünnituse või ootamatu kodusünnituse korral.

"Ma olin nagu poole kõrvaga kuulnud, et ilmselt peaks minema haiglasse, sest see oli ainuke koht, kust võiks saada meditsiinilise sünnitõendi. Ja kui me olime vähegi taastunud, siis me võtsimegi lapse ja platsenta ja sõitsime haiglasse," ütles Marit.

"Läksime siis abikaasaga ühel hetkel, õhtusel ajal ka, ma teadsime, et siis on valvearst ja on rahulikum, ei ole suurt järjekorda. Oli väga rahulik õhtul minna ja uksehoidja tuli vastu, tegi ukse lahti lukust. Tema vaatas, et oi noored, teil on laps ära sündinud, palju õnne. Me olime värsked õnnelikud vanemad, väga õnnelikud selle üle, aga kui edasi läksime, siis saime sellist, ma ütleks, räiget sõimu, et kuidas me nii vastutustundetud lapsevanemad oleme," kirjeldas Katrina.

Mõlemad naised läksid veel samal päeval umbes 12 tundi pärast sünnitust ennast ja last näitama Ida-Tallinna keskhaiglasse.

Haigla ei soovinud kaamera ees esineda ning jättis vaatamata palvetele vastamata ka suurele osale küsimustest, viidates muu hulgas delikaatsetele isikuandmetele.

Ämmaemandusjuht vastas kirjalikult, et kogu ala on siiani reguleerimata, haigla ei saa teha midagi, kuna polnud sünni tõendajaks, aga nende sõnul pidanuks pered siiski kohe välja kutsuma vähemasti kiirabi. Viimast kas või seetõttu, et mitmed kodusünnitused on halvasti lõppenud. Näiteks viimane assisteerimata kodusünnitus, mis lõppes beebi surmaga, leidis aset umbes samal ajal, kui ka loo peategelased ilmavalgust nägid.

Katrina ja Marit ning nende laste tervis oli korras ning tundus, et kõik laabub.

Mariti sõnul jäi haiglas mulje, et lapse registreerimisega probleeme ei tule. "Korduvalt öeldi, et nüüd on teil epikriis ja selle epikriisiga minge palun perekonnaseisuametisse või vallavalitsusse ja sellega väljastatakse teile isikukood, mis oli sulaselge vale," ütles Marit.

Mõlema ema jaoks koostati paberid, kuid ei väljastatud lastele meditsiinilist sünnitunnistust ja lapse isikukoodi. Kui Katrina puhul ei täpsustatud, kust ja kuidas isikukood tekib, siis Mariti epikriisis on selgelt kirjas, et selle annab vallavalitsus või perekonnaseisuamet. 

"Järgmisel päeval helistas mu mees vallavalitsusse ja siis tekkisid tõrked. Kohe oli aru saada, et selle epikriisiga ei ole midagi teha," sõnas Marit.

Katrina sai probleemist aimu kolm päeva hiljem lastearsti juures.

"Laps on ju nii väike, mul ei olnud talle isegi veel nimi välja mõeldud. Mulle keegi ei öelnud, kuhu poole ma pöörduma pean või et iseenesest mõistetav on, et haigla annab mingi akti või midagi, aga kui me hakkasime seda sellest hetkest jälgima, siis selguski, et meil ei olegi midagi, mille alusel seda last registreerida," rääkis Katrina.

Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna nõunik Karin Saan selgitas, et kuna lapsed sündisid kodus ja tervishoiuteenuse osutajad sünni juures ei viibinud ning kiirabi ei kutsutud, siis haigla leidis, et ei saa ema ja lapse omavahelist suhet tuvastada.

Seega asus haigla seisukohale, et kuna nemad sündi pealt ei näinud, ei saa nad olla kindlad, kust ja kellelt lapsed tegelikult tuli. Ja kuna ITK ei olnud nõus lapse päritolu tõestama, oli selleks veel vähem valmis ükski teine asutus. 

"Kui mina tean, et see on minu laps. Mulle ei esitatud ITK poolt kahtlustust, ei kutsutud sinna ju politseid, et see ei ole minu laps, mind vaadati üle, /.../ ta ju sulaselgelt nägi,  et jaa, tõepoolest, see on ka kirjas, et laps on tulnud minu seest ja mul on kõik puhas ja ilus. Miks mina pean tõestama, kas ta on või ei ole minu laps või kui ta ei ole minu laps, kelle laps ta on? Kas meil on siis kusagil mingisugused varastatud lapsed või?" rääkis Katrina.

"Ma saan aru, kui näiteks kaasa ei oleks lapsega kusagil arvel ja lihtsalt ilmuks ükspäev välja haiglasse, et näete, siin on minu laps, siis tundub kahtlane ja võiks minna kohtu poole ja veenduda, et ikka nii on. Aga antud olukorras ma ei mõista, kelle laps see siis saab olla või kuhu kadus siis kaasa seest laps. See on arusaamatu tõesti," ütles Rainer.

Ehkki ITK keeldus konkreetsete juhtumite detaile lahkamast, on aru saada, et taustal on viimasel ajal teravnenud konflikt kodusünnitamise teemal, mis on omaette pikem teema ja millest ka "Pealtnägija" on varem rääkinud. Kui veel enne koroonaaega toimus kodusünnitusi viimastel aastatel 60-100, siis eelmisel aastal oli neid juba ligi 124. Kui suurem osa neist on planeeritud, siis assisteerimata kodusünnitusi on aastas 30 ringis. Sel aastal on taaskord oodata uusi rekordeid. 

"Kui ma hakkasin telefoni teel asju ajama, erinevatele ametnikele helistama, siis meile kinnitati, /.../ näiteks kui ITK ehk siis Ida-Tallinna keskhaiglaga suhtlesime, siis öeldi mitmest kabinetist, et te oleks võinud varem mõelda selle peale, kui kodus sünnitate, et kust te selle saate, et see ei ole nende probleem. Meie ei ole nende teenuseid piisavalt kasutanud," meenutas Katrina.

"Kui see asi juhtub äkki, siis tavaliselt on see äkki ka sellele perele ja ilma kõhklemata kutsutakse tegelikult kiirabi, hakkamata üldse vaagima, kas nüüd on mingit ohtu ema või lapse tervisele või mitte. Tavaliselt sellistel juhtudel on see pere piisavalt ehmunud, kui on tegemist tõesti äkilise olukorraga, kus tegelikult see kodusünnitus ei olnud planeeritud. Selliste juhtumite puhul, kus tõepoolest pöördutakse mingeid pikki tunde või isegi päevi hiljem, jääb siiski mulje, et pigem ei ole olnud tegemist planeerimatu tegevusega," kommenteeris sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste.

Probleemi lahenduseks pakutakse DNA-testi tegemist

Katrina ja Mariti pered tunnevad ülekohut – nad olid tublid, said ise hakkama ja ei koormanud asjata kiirabi. Ja isegi kui nad oleksid süüdi selles, milles neid kahtlustatakse, ehk assisteerimata kodusünnituses, siis see ei ole seadusevastane. 

Ometi neid karistatakse sellega, et lapsed on jätkuvalt isikukoodita, mis tähendab, et neile pole saanud panna ametlikult nime, taotleda riiklikke sünnitoetusi, lasteaiajärjekorda või jääda kas või isapuhkusele. 

Lõpuks teatati mõlemale perele lõpuks, et ainus variant probleem lahendada on minna kohtusse ja tõestada põlvnemist DNA-testi abil. 

"See näeb välja nagu karistus. Karistus selle eest, et ma ei ole olnud piisavalt aldis kasutama meditsiini võimalusi. Ma ei mõtle siin sünnitust, mis oli täiesti etteplaneerimata ja liiga kiire, et haiglasse jõuda, ma mõtlen kiirabi kutsumist. See ei näi kuidagi õiglane," ütles Marit.

"See on olnud nende valik. Nagu ma ütlesin, on võimalik turvaliselt sünnitada ka kodus, aga selleks peab seda tegevust ette planeerima," ütles Paluste.

Katrina ei soovi põhimõtteliselt kohtusse minna. "Ma ei taha seda põhimõtteliselt teha. Miks ma peaksin minema kohtusse tõendama, kas see on minu laps või mitte? See on minu laps. Tõestage, et ta ei ole minu oma. Kellel vaja on tõestust, see maksku siis kulud."

Vähemalt Mariti pere puhul teatas Viimsi vald, et nad on valmis perekonda aitama teha taotlus kohtule.

Haiglates on erinev praktika

Katrina ja Marit on nördinud, sest ühelt poolt on assisteerimata kodusünnitusi iga aasta mitukümmend ja alles viimasel ajal on hakatud sel moel kruvisid kinni keerama, teiselt poolt näivad seda tegevat just suured haiglad. Näiteks ripub Viljandi haigla kodulehel siiani info, et kui 24 tunni jooksul pärast lapse sündi haiglasse pöörduda, saab sealt ka isikukoodi ning ka "Pealtnägijale" teadaolevalt on seda juhtunud veel hiljuti.

"Tagantjärele mulle öeldi, et oleks võinud Rakvere haiglasse sõita või Viljandisse või kusagile teise Eesti otsa, et ei oleks võib-olla sellist probleemi tekkinud, aga me ei osanud seda üldse arvata, sest me teadsime, et see ei tohiks üldse probleem olla," sõnas Katrina.

"Eks sellel ole erinevaid põhjuseid, miks see praktika on natuke võib-olla erinevaks haiglati kujunenud ja sellepärast võib-olla ongi aeg äkki meelde tuletada need põhilised tõed ehk reeglid on õigusaktidest väga selged: meil kodusünnitus on võimalik, kasutades ämmaemanda abi, kes on vastava väljaõppe saanud. Ja me väga tahaks südamele panna kõikidele naistele, kes kindlalt sooviavad kodus sünnitada, palun konsulteerige ämmaemandaga, ärge planeerige kodus sünnitust, mille juures ühtegi tervishoiutöötajat ei viibi, see on väga suur risk nii emale kui ka lapsele," rääkis Paluste. 

Lõksu jäänud perede sõnul on see bürokraatlik tühikõne: kui neid kahtlustatakse, ega nad last kelleltki ei varastanud, siis samal ajal ei tunne keegi huvi, mis on saanud üheksa kuud nende kõhus kantud lastest, kellega nad ametlikult arvel olid. Seaduse järgi peab lapse hiljemalt kuu või kaks pärast sündi arvele võtma, aga ükski häirekell ei lähe automaatselt tööle. 

"Sellist rasedate naiste nii-öelda jälitamissüsteemi tõesti ei ole. Üldjuhul on tegemist täiskasvanud ja vastutustundlike inimestega, kes saavad aru, milline vastutus neil siiski on. Aga tõenäoliselt on siiski kõik need riigi poolt pakutavad toetused ja abimeetmed ju ikkagi sellised, mis eeldavad, et laps on registreeritud, nii et ma arvan, et seda vast siiski ei juhtu, et laps nüüd päriselt registreerimata jääb ja vanematel polegi huvi seda teha," kommenteeris Paluste.

"Kui kohalikule omavalitsusele on teatavaks saanud, et nende vallas või linnas elab mõni pere, kellel on laps, kelle sünd ei ole registreeritud, siis juba kohalik omavalitsus tegeleb sellega," sõnas Karin Saan.