Seega pole selge, millise pädeva organi epidemioloogilisest olukorrast lähtuvale otsusele tuginedes on leitud, et kõigis Tallinna koolides tuleb õpe ümber korraldada nii, et õpilased ei või osaleda kontaktõppes.

Viiruse leviku olukorrale ega selle alusel ennustatavale haiglakoormusele ei ole pädev andma hinnangut koolidirektor ega kooli pidaja, rõhutab õiguskantsler. Koroonaviiruse epideemilise leviku tõttu tekkinud ohu üle otsustab terviseamet, võttes aluseks epidemioloogilised, laboratoorsed ja kliinilised andmed, nagu näeb ette nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS). Selle järgi võib kooli näiteks ajutiselt sulgeda või koolis liikumist piirata üksnes terviseamet või valitsus, kuid millist õppevormi seejuures rakendatakse (näiteks kaugõpe), saab otsustada kool.

Pelgalt asjaolu, et koroonaviirusega nakatunute arv on tõusnud, ei anna koolidele õigust rakendada kaugõpet. Nakkushaiguse tõrje puhul tuleb arvestada, et seadus lubab kehtestada üksnes neid piiranguid, mis on nakkuse leviku tõkestamiseks vältimatult vajalikud. Sama tuleneb ka põhiseadusega kehtestatud piirangu proportsionaalsuse nõudest. Hinnata tuleb nii iga piirangut eraldi kui ka kõiki samaaegselt seatud piiranguid kogumis. Meetmetel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumisest johtuva haiglakoormuse vähenemisega. Just haiglakoormuse kontrollimine on peale vaktsiinide kõikidele kättesaadavaks muutmist piirangute peaeesmärk, rõhutab õiguskantsler.

Võrreldes möödunud sügisega on olukord oluliselt muutunud. Tänaseks on ligikaudu 57 protsenti elanikkonnast vaktsineerimiskuuri läbinud, sh 66 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Viirusevastased antikehad on hinnanguliselt 70–80 protsendil elanikkonnast. Vaktsineeritud on ka õpilased alates 12. eluaastast. Samal ajal tuleb silmas pidada, et kooliealised lapsed ei kuulu üldjuhul Covid-19 riskigruppi, st nende riskid raske haigusvormi kujunemiseks ja haiglaravi vajamiseks on väikesed, nagu näitab Eesti ametlik haiglaravi statistika. Seetõttu vajab põhjendamist, miks on peetud Tallinnas vajalikuks viia distantsõppele just 4.–8. klasside õpilased, samas nooremad lapsed, keda ei saa vaktsineerida, võivad kontaktõppes edasi käia.

Õiguskantsleri seisukohast on kaugõpe tervisekaitse meetmena põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi põhimõtteliselt lubatud, ent ainult siis, kui tegelik epidemioloogiline olukord selle meetme kasutamist õigustab. Seejuures saab kool tervisekaitsemeetme rakendamise aluseks võtta üksnes konkreetse kooli faktilise olukorra, mh andmed vaktsineeritud ja läbipõdenud inimeste osakaalu õpilaste ja õpetajate seas.

Olgugi, et vaktsineerimine on tõhus ennekõike just haigussümptomitega avaldunud koroonaviirusnakkuse ning haigusest põhjustatud raskete haigusvormide, haiglaravi ning surmade ärahoidmisel, on arvestataval hulgal teadusandmeid ka selle kohta, et vaktsineerimine aitab vähendada viiruse levikut. Seega, praegused otsesed ja kaudsed teadusandmed lubavad järeldada, et vaktsineerimine vähendab nakatumise, nakkuse leviku ja haigestumise riske. Kui koolis on probleem õpetajate koroonasse haigestumisega, siis siin tuleb arvestada, et koolijuht õpetaja tööandjana peab lähtuvalt tehtud riskianalüüsist võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed, et nakatumist vähendada. Õpetajate puudust koolis ei ole lubatud lahendada viisil, et õpilased jäävad ilma kontaktõppest, mis on riigikogu vastu võetud seaduse kohaselt esmane ja põhiline õppeviis üldhariduskoolis, selgitab Madise.

Distantsõppe rakendamisel tuleb tagada sama õppekvaliteet mis kontaktõppes. Koroonaviiruse leviku tingimustes toimunud distantsõpe on seni olnud probleemne. Muu hulgas on õpiraskustega õpilaste arv õpetajate hinnangul peaaegu kahekordistunud, õpet ei ole kogetud sama tõhusana võrreldes kontaktõppena, eriti vanemates klassides. Seega ei saa välistada, et koolide pikaajaline ja massiline distantsõppele suunamine piirab tegelikkuses õpilaste põhiõigust kvaliteetsele haridusele. Põhiõiguse piiramine peab olema aga vajalik ja proportsionaalne.

See ei tähenda, et haiglakoormuse kontrollimise eesmärgil koroonaviiruse leviku tõkestamiseks poleks võimalik distantsõpet üheski koolis rakendada. Seaduse alusel saab selleks pädev organ otsustada liikumispiirangu kehtestamise kõikides või mõnes konkreetses koolis. Seega, kui mõnes koolis on epidemioloogiline olukord terviseameti hinnangul selline, et liikumispiirang tuleb kehtestada, siis seda on võimalik teha koolipõhiselt. Terviseameti otsuse alusel saab kool otsustada sobiva tervisekaitsemeetme rakendamise üle, näiteks suunata kõik või osa õpilasi distantsõppele. Otsuse õiguspärasuse eest vastutab kool.