Euroopa Liit on andnud liikmesriikide parlamentidele tööriista, mille kaudu tagada, et otsused tehakse liidu elanikele võimalikult lähedal. Seda selleks, et kaitsta nende ja ettevõtjate huve kõige paremini ning võtta arvesse kohalikke eripärasid.

Valdkondades, kus tegutseda võivad nii EL kui ka liikmesriik ise, peab EL eraldi näitama, et EL tasandil otsustamine toob tõhusama tulemuse. Teisiti öeldes saab liit tegutseda vaid siis, kui meede vastab lähimus- ehk subsidiaarsuspõhimõttele. Sellise töökorralduse eesmärk on vältida, et liit võtab liiga aktiivse rolli küsimustes, kus liikmesriikidel on õigus ja võimekus ise otsustada.

Lissaboni lepingu lisaprotokolliga 2 loodi rahvusparlamentidele menetlus, millega kontrollida, et Euroopa Komisjon ja seadusandja (Euroopa Parlament ja nõukogu) lähimuspõhimõttest kinni peavad ja kurjale teele ei lähe. Siit tõusetub ka riigikogu moraalne kohustus vähemalt kaaluda, kas neile saadetud eelnõu nendele nõuetele vastab. Kui tekib veendumus, et küsimuse peaks lahendama kohalikul tasandil meie seadusandja, võimaldab liidu õigus anda oma hääled "kollasele kaardile".

Liikmesriikidel on võimalus anda Euroopa eelnõule kollane kaart

Menetlus on iseenesest lihtne. Europarlament ja komisjon saadavad oma eelnõud liikmesriikidele tutvumiseks. Rahvusparlamentidel on seejärel kaheksa nädalat, et esitada põhjendatud arvamus, miks eelnõu nende hinnangul lähimuspõhimõttele ei vasta. Selleks, et tekiks "kollane kaart", peab sellisele järeldusele jõudma vähemalt kolmandik liikmesriikidest.

Iga riigi arvamus on selles protsessis võrdse kaaluga. Võrdsus tagatakse sellega, et ühekojalistel parlamentidel nagu riigikogul on kaks häält. Kahekojaliste parlamentide puhul on kummalgi kojal üks hääl.

Kollane kaart kohustab Euroopa institutsiooni oma eelnõud üle vaatama ja liikmesriikide seisukohti arvestama. Viimane ei tähenda küll kohustust eelnõust loobuda või seda muuta, aga eelnõule truuks jäämist tuleb põhjendada.

Praktikas jääb "kollane kaart" pigem harulduseks. Seni on parlamendid kollaseid kaarte andnud vaid üksikutel kordadel. Neist ühel juhul loobus Euroopa Komisjon ka eelnõust. Riigikogu tegi ajalugu 2013. aastal näidates hambaid aastaaruandeid puudutavate reeglite muutmisele, kuid jäi oma seisukohas üksi. Teine kord, kui riigikogu "kollasele kaardile" ka oma hääled andis, päädis Euroopa Komisjoni eelnõust loobumisega. Nii jättis Euroopa Liit kehtestamata lisanõuded lähetatud töötajate töötasule.

Kollase kaardi menetlus rohepöörde käigus

Euroopa Liidus kesksel kohal olev kliimastrateegia ning selle elluviimine mõjutab edaspidi kogu majandust ja igaühte. Avalikkuses kütavad kirgi ettenähtavad ja ettenägematud hinnatõusud. Nii esitas Allar Jõks mitmeid küsimusi sealhulgas selle kohta, kelle kanda peavad jääma tekkivad kulud.

Tšehhi parlament leidis, et kliimareformi raames koostatud saastekvootide direktiivi muutmise eelnõu rikub lähimuspõhimõtet. Küsimusi tekitas näiteks süsinikumaksude süsteem ja nende rakendamine väljastpoolt EL-i saabuvale kaubale nagu näiteks teras, ehitusmaterjalid ja energia.

Paketis räägitakse ka fondi loomisest aitamaks madalama sissetulekutega inimesi, mis viitab arusaamale, et lisakulude valu jõuab eriti vahetult nõrgemate ühiskonnagruppideni. Kui kolmandik liikmesriikide parlamendikodadest oleksid sama arvamust väljendanud, oleksid Euroopa institutsioonid pidanud eelnõu üle vaatama. Seda ei juhtunud.

See ülevaatamine oleks võinud tähendada, et liidu seadusandja muudab oma pakutud eelnõud, arvestades liikmesriikide ettepanekuid. Alternatiivselt võiks selline ülevaatamine viia isegi selleni, et Euroopa seadusandja ei jätka eelnõu menetlemist ning töötab välja raamistiku, mis jätab rohkem ruumi liikmesriigi tasandil otsuste vastuvõtmiseks ja aitab paremini arvestada kohalikke huve.

Lõpuks on võimalik, et ka teised liikmesriigid peale Tšehhi kontrollisid põhjalikult Euroopa Liidu eelnõu kooskõla lähimuspõhimõttega, ent jõudsid järeldusele, et Euroopa Liidu sekkumine on tõhusam ning jätsid seetõttu oma hääle kollase kaardi menetluseks andmata. Teisalt võib olla, et ülejäänud parlamendid jäid hoopis mugavalt pealtvaatajaks ega sekkunud kliimareformi elluviimisesse.

Rohepööre võibki olla heaks näiteks selle kohta, et EL-i tasandil ühiselt tegutsedes saadakse tõhusam tulemus, kui liikmesriigiti eraldi toimetades. Jääb lootus, et paketi väljatöötamisel on eestlased täie tähelepanelikkusega Brüsseli koridorides asja juures ega jää passiivselt kõrvalt vaatama, kuidas suuremad riigid oma huve edendavad.

Kui väiksemad liikmesriigid valvsuse minetavad, võib rohepööre muutuda positiivsest unistusest eestlaste rahvusliku vaesumise paketiks. Riigikogult ootame aga valvsust ja julgust õigel hetkel ka kollane kaart lauale panna.