"Ringvaates" rääkisid oma missioonist kapralid Kaarel Kadarik ja Siim Bachmann. Nende peamine ülesanne oli aidata piirile traattõket rajada.

Kadarik kinnitas, et nad läksid Poola piirile vabatahtlikkuse alusel. "Eks kriis kestab edasi. Selles kaasa lüüa ja anda oma abi kriisi lahendusel on päris suur ja äge vastutus," sõnas ta.

Bachmann selgitas, et enne minekut tuletasid kaitseväelased meelde kõik, mida nad olid ajateenistuses teinud, said ülevaate Poola olukorrast ning sellest, kuidas ise ohuolukorras käituda.

Kadarik tõdes, et siiski oli enne piirile minemist võrdlemisi palju segadust. "Ei olnud seda selgust, kuhu, mida me tegema läheme. Tasapisi kohapeal saime aru, mis olukord on ja saime sellele reageerida," ütles ta.

"Selgus hakkas tasapisi kohale jõudma, päevade kaupa said aru, mis su ülesanded on, kuidas rollis hakkama saad, milline on päevakava," rääkis Kadarik.

Nii Kadarik kui ka Bachmann kinnitasid, et ohutunnet neil minnes ei olnud ning seda otsima nad ka ei läinud.

"Ma arvan, et keegi ohtu sinna otsima ei läinud. Pigem tuge ja abi pakkuma," sõnas Kadarik.

"Ei olnud endal ka ohutunnet peal. Me teadsime, et see tsoon, kuhu läheme, on nagunii madala aktiivsusega. See ei olnud murekoht," lisas Bachmann.

Päris konfliktiolukorraga Kadarik ja Bachmann piiril kokku ei puutunud. "Migrante me ei näinud kordagi, aga Valgevene sõdurite patrulli nägime üle jõe," sõnas Bachmann.

"Olime piirilähedasel alal, kus aktiivsus oli. Töö selle nimel, et ei oleks piiriületusi, toimus kogu aeg," lisas Kadarik.

Kadarik ja Bachmann on vajadusel valmis uuesti vabatahtlikuna appi minema. "Kutsevalmidus jääb alati alles," märkis Kadarik.

"Kui mitte kohe, aga tulevikus tuleks veel kutse, siis ma oleks valmis kaaluma seda kindlasti," sõnas Bachmann.

Jaanuaris läheb Poola piirile appi veel 70 Eesti kaitseväelast.