Teie ametisse asumise päeval kirjutas üks planeedi tuleviku pärast muretseja Twitteris: "Tööstuselobiministeerium jätkab samas vaimus".  Räägite  ministeeriumis tööstuste jutupunkte nagu teie rohelised oponendid väidavad? 

Seda on ise seestpoolt vaadates väga raske hinnata, eks seda peab ikkagi avalikkus hindama. Aga ma kohtun kõigiga, nii looduskaitsjatega kui ka nendega, kes loodusressursse tarbivad või nendele lisandväärtust annavad. Ja ma püüan leida tasakaalu kaitsmise ja tarbimise vahel, et elu saaks edasi minna aga loodus oleks hoitud.

Olete ministriametis rohelise erakonna esindajatega kohtunud? 

Ministri ajal veel ei ole, ma kohtusin nendega siis, kui ma olin riigikogus  keskkonnakomisjoni esimees. Ja nüüd järgmine nädal vist mul keegi on tulemas.  Nii on mul vähemalt kalendris kirjas. Eks kohtumised on ikka soovide järgi. 

Kas  ministriametis on teile selgemaks saanud, kas kliimamuutused on inimtekkelised või ei ole?

Ei, selge on see, et inimestel on mingisugune mõju. Ja vaidlusi käib ju siin põhiliselt inimese mõju suuruse üle. Ja kui kiiresti me suudame olukorda muuta. 

Näiteks kui süsinikuheite saame nulli, okei, aga mis see kliimaga siis teeb? Kas soojenemine jätkub veel vaid 50 aastat või 100 aastat või kohe hakkab minema nüüd jahedamaks? Seda teadmist meil ei ole. Aga selge see, et inimene on kliimamutustesse mingi jälje jätnud. 

Kas ministeeriumis pole teile tõesti näidatud raporteid, et näete, et CO2 õhkupaiskamisel ja metsade raiumisel on väga selge negatiivne mõju atmosfäärile?   

Eks neid raporteid on igasuguseid. Pigem on küsimus analüüsis. Uuringuid on väga palju, nad on väga eriilmelised ja nende pealt tuleb siis teha see kaalutletud otsus. Ja otsustada, kuidas me päriselt edasi läheme. 

Eriti metsade puhul on see väga keeruline teema.

Eelmine keskkonnaminister Tõnis Mölder tunnistas, et Euroopa komisjoni poolt Eestile pandud CO2 sidumisvõimekuse sihtarv on 2,5 miljonit tonni.  Möldri sõnul on see selgelt meile üle jõu käiv,  praegu on see 0,7 miljonit tonni. Seega metsaraiet tulebki  jõuliselt vähendada?

Varem on meie sidumisvõimekus kõikunud, kuid praegu on see tõesti 0,7 miljonit tonni. Ja see tundub meie tänases põllumajanduse olukorras üsna optimaalne. 

Jah, me suudaks paremini, aga me ei suuda nagu selliste mõistlike meetoditega seda teha neli korda paremini! 

1,8 miljonit tonni rohkem süsiniku sidumist on teoreetiliselt võimalik, kuid sellega kaasnevad meie tänases olukorras väga  karmid  sotsiaalmajanduslikud mõjud.

Mis siis näiteks kümne aasta pärast juhtub? 

Enne seda on väga raske ennustada. Kõigi nende Euroopast tulevate reeglitega on ju mitmeid võimalusi. Esmalt me siis niiöelda nui neljaks püüame selle kuidagi ära teha ikkagi ja võtame seal valu enda peale.

Teine võimalus on alati see kinni maksta, kui me ei suuda  süsiniku nii palju siduda. Siis me peame hakkama kvooti ostma. Täna  on kvoodi hind on seal kuskil  80 eurot tonni kohta, eks arvutage ise [praeguse kvoodihinna juures peaks Eesti maksma 144 miljonit eurot aastas].  

Süsinikusidumise kohustust saab jagada mitme sektori maakasutuse vahel, lisaks metsale on ju ka põllumaa ja turbaväljad. Täna ennustada kümne aasta perspektiivi ei ole mõistlik.

Te lähete Euroopa Komisjoni ütlema, et Eesti ei ole sellega lihtsalt nõus, et kümned tuhanded  töökohad kaovad?

Ei,  me ütleme, et see ei ole proportsionaalne [naerab].  

Kõik need reeglid peavad olema teostatavad ja seda lähmegi rääkima. Sest kui me hakkame jõuga muutusi tegema ja püüame tõesti sidumiskohustuse panna ainult metsandusele, siis see tähendaks kümnete tuhandete töökohtade kadu, see tähendab ka miljardites eurodes lisandväärtuse kadu, mis ei ole Eesti arengu seisukohalt jätkusuutlik ja mõistlik.

Kui palju peab metsa raiumist vahendama?

Kaks korda näiteks on rusikareegel, millest on räägitud. Kui me suudame seda kuidagi põllumajandusega paremini jagada siis võib-olla vähem. 

Meil on metsandusega seotud 60 tuhat töökohta, sidumiskohustuse täitmise järel  on  meil vaja 30 tuhandele inimesele leida mingisugune uus väljund,  pluss siis kogus ekspordivool, mis läheb tasakaalust välja. 

Teie ministri ametiaeg lõpeb, kui midagi vahepeal ei juhtu,  järgmiste riigikogu valimistega.  Seega teie ei ole see minister, kes peab minema metsatööstuse esindajate ette ütlema, nii poisid, oma saekaatrid võite vedada Valgevenesse või Aafrikasse, aga siin tuleb raiumine pooleli jätta…

Metsanduse arengukava arutelud käivad, ma väga loodan, et see arengukava projekt, mis siin eelmise aasta lõpus valmis, et see jõuab lõpuks ka riigikogusse.  Ja rahvasaadikud saavad otsustada ,kas me liigume selle kavaga edasi sellisel kujul. Kuni see arutelu käib, siis meil ei ole mõtet mingisuguseid drastilisi samme astuda.

Aga 2,5 miljoni tonni süsinikuheite sidumiskohustus võib ju lennutada selle arengukava sõna otseses mõttes metsa?  

Maakasutuses süsiniku sidumise suurendamiseks on ju veel teisi võimalusi.   

See võib lüüa hoopis ka põllumajandust, me ei tea, kuidas läheb. 

Selleks ongi vaja läbirääkimistel Eesti huvisid kaitsta, meie põllumajandus peab andma ju vähemalt nii palju toodangut, et me suudame oma rahva ise ära toita. 

Me ei soovi ka ju seda lahendust, et inimesed elavad ainult Tallinnas ja Tartus ja ülejäänud Eesti on ainult tühi reservaat süsiniku sidumiseks. 

Me ikkagi püüame leida seda tasakaalu niimoodi, et üle Eesti oleks võimalik elada ja me saaksime mõistlikult tarbida. Süsiniku sidumise osas tegelikult on ju Euroopa tasemel kokku lepitud, et parim hoidmise moodus ei ole mitte see puu seal metsas, vaid ikkagi pikaajalised tooted, näiteks puitmajad, mööbel. 

Kas Eestis leidub inimene, kes oskab öelda, palju kliimapaketi rakendamine Eestis umbkaudugi maksma läheb? 

Ei leidu.   

Aga meil on vähemalt üks hinnang tehtud. Eesti on selles suhtes on ikkagi teistest Euroopa Liidu riikidest erinev, me oleme püüdnud natukenegi tulevikku hinnata.

Kliimaneutraalsuseni jõudmine maksaks Eestile 17,3 miljardit eurot 30 aasta peale, nii leidis Stockholmi Keskkonnainsitituudi Tallinna Keskus oma 2019. aasta analüüsis. Nüüd on vahepeal ju otsustatud üleminekut veelgi kiirendada, mis tähendab, et kulud on suuremad? 

Enamus on seal erasektori investeeringud ja midagi oli seal avaliku sektori osa, selles uuringus on palju küsimärke, aga mingisugused suuna see annab.

See pööre ongi äärmiselt kapitalimahukas. Me peame natukene oma harjumusi muutma ja see kõik läheb midagi maksma. Aga öelda täna, mis see maksab, polegi võimalik.  

See number on igal juhul vale, ükskõik mis siin välja öelda. Aga mida kauem venitame, seda kulukamaks rohepööre läheb. Kogu maailm liigub niikuinii selles suunas. Kui meie jääma oma selle vana tehnoloogia peale kinni, siis me ei ole enam konkurentsivõimelised.  

Miks riigikogu  Euroopa Liidu Asjade Komisjon pole suutnud "Eesmärk 55" Eesti seisukohti kinnitada? 

Ma ei oska öelda. 

Aga usun, et üle tüki aja riigikogu liikmed soovivad päriselt nende dokumentide sisse vaadata oma arvamuse kujundamiseks ja siis otsustada, kas valitsuse poolt pakutud tekst sobib, mida me läbirääkimisteks oleme soovinud või on seal vaja seisukohti muuta ja riigikogul on selleks rahvaesindusena täielik õigus. 

CO2 kvoodikauplemise süsteemi tahetakse laiendada kõikidele elamutele.   Kuidas tegelikus elus välja näeb?  

Kõiki detaile täna välja käia ei ole mõistlik, eks need  tulevad välja hiljem. Aga meil on 60 protsenti majapidamistest kaugküttel  ja seal kvoodikaubandust juba rakendatakse. 

Kui nüüd otsustatakse mitte-kaugkütjaid ka maksustada, eks maks tuleb ikka tootjate kaudu. Ega üksikinimesel ei olegi võimalik otsustada, milline on tema majapidamise kütmise süsinikujälg, seda saab teha ikkagi selle kütuse tootja. 

Me püüame siis survestada tootjaid ja maaletoojaid valima säästlikumaid lahendusi, kus süsinikujälg on väiksem.

Millal see rakendub?

Raske öelda, kõigepealt on vaja kokku leppida, kas üldse rakendub. Ja siis me hakkame läbi rääkima detailide üle, et kuidas me seda päriselt rakendame.

Aga te ei saa sinna järgmisel nädalal toimuval EL keskkonnaministrite kohtumisel läbirääkimiste laua taha minna, sest ELAK ei anna mandaati? 

Ma ei saa, sest ametlikku Eesti positsiooni pole. Aga saan rääkida sellest,  milline on mu enda tunnetus kuhupoole võiks liikuda.

Aga kui küsitakse Eesti seisukohta ja kuidas te hääletate, siis seda ma teha ei saa. Seda seisukohta ei ole.

Millal see tekib?

Ma ei oska öelda. Riigikogul on õigus arutada küsimusi täpselt nii kaua, kui nad õigeks peavad. 

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed ütlevad, et nad alles suhtlevad veel ministeeriumidega. Kas keskkonnaministeerium on ise kõik vajalikud ettepanekud esitanud, et rahvaesindajad saaksid otsustada?

Minu teada me oleme küll kõigile nendele küsimustele vastanud. 

Pigem on see probleem selles, et nad küsivad küsimusi, millele täna vastuseid ei ole, mis ongi tulevikus läbirääkimiste subjekt. Ja me ei tea ju, mis kokkuleppeni seal jõutakse. 

Täna detailides kokku leppida konkreetsed asjad, et mida me samm-sammult teeme aastani 2050, mis see maksma läheb, see ei ole võimalik!

Kas nüüd tagantjärgi vaadata, kas meie jah-sõna  Euroopa Liidu ülemkogul, kus otsutati leppida kokku kliimaneutraaluse eesmärk aastaks 2050, oli see õigustatud? Andsime lubaduse ja nüüd kahetseme? 

Ei. Eesti saab hakkama, kui me räägime üldisest 2050 aasta eesmärgist. Ja aastaks 2030 oleme vähendanud heidet võrreldes 1990. aastaga 70 protsenti.

Aga nüüd on küsimus, et seda tahetakse saada Euroopale tervikuna ja kõik riigid ei saa sellega nii hästi hakkama. Seega püütakse seda koormust jagada kuidagi nende peale, kellel see paremini välja tulnud. 

Aga see on ebaõiglane käitumine Eesti suhtes ja seda me tahamegi seal läbirääkimiste laua taga rääkida, et kuulge, et tehke ise ära. Igaüks ennekõike enda eest ja siis kõik ühiselt.

Kas  kliimaneutraalusele üleminek vajab riigikogus konkreetse seaduse vastuvõtmist?  Me ei saa ju toetuda ainult mõne audiitori hinnangule, kui ees on kaheldamatult hiiglaslikud  muutused?  

Kõik elumuutvad küsimused peavadki põhiseaduse järgi seadustes olema. 

Kas see nüüd peab olema üks konkreetne seadus või see on jagatud valdkondlikesse seadustesse? See on lihtsalt poliitilise otsustamise küsimus.  Täna on liigutud ikkagi niimoodi, et me mingit spetsiaalseadust ülemineku kohta ei tee. 

Me liigume läbi valdkondlike seaduste, kus siis kõiki neid vorme täpsustatakse, nii nagu meil kokkuleped tulevad. Selge on see, et seal on kõik ajas muutuv. 

Kas olete nõus oma kolleegi Taavi Aasaga, et kvoodikauplemise süsteemis tuleks selge hinnalagi kehtestada? Kas keskkonnaministeerium kui looduse eest seisja on sellega nõus?

Me ei ole seda ainult niimoodi arutanud. 

Ja siin on nagu veel kaks tahku, et kas me räägime nagu absoluutsest laest või me räägime laest näiteks eratarbijatele või Eesti tarbijatele? 

Eks Taavi Aas seda tahaks elektri hinnatõusu inimeste jaoks leevendada. Aga olen majandusministeeriumiga nõus, et meil on vaja motivaatoreid selleks, et investeeringud hakkaksid toimuma. Tundub, et täna nagu mingisugune liikumine vaikselt hakkab peale, viimased kümme aastat ei ole Eesti energeetikasse sisuliselt midagi investeerinud! 

Ja selle jaoks oli vaja tõesti nii hullu šokki?

No tundub niimoodi. Me ei ole veel kümme aastat mitte ühtegi tuulikut Eestis üles pannud sest me ei ole  omavahel kokkuleppele jõudnud. Kui me ei hakka ehitama, siis maksamegi ka edaspidi kallimat hinda.

Eesti SKT on ümardatult umbes 30 miljardit eurot.  Kui suur summa sellest peab minema kliimapöördesse?

Iga euro investeerimsiel peab nüüd küsima, kas see teeb meie keskkonda paremaks ja selles suhtes võib üldistatult öelda, et kõik peab sinna rohepöördesse minema.

Suurem osa peabki. Aga kas SKT-st peaks minema rohepöördele üks, kaks, kolm, neli, viis või 10 protsenti igal aastal? 

Tegelikult me seda ei tea või õigemini ainutl natuke teame. 

Üldiselt saame ju kõik aru, milline liigutus teeb nagu keskkonnale head ja milline ei tee. Igasugu otsuste juures me peame siis kaaluma, kas me läheme suurema ressursikasutuse poole või me püüame seda kuidagi vähendada? Kas meil ka kõike seda on vaja?   

Mulle jäi ebaselgeks, kas teie jaoks on lõpuks olulisem Eesti inimeste hea majanduslik käekäik või puhas keskkond koos planeedi tulevikuga? 

Mõlemad on olulised või ütleme, kõik on oluline. Ma arvan, et ma ei pea valima. 

Tegelikult ikkagi reaalses elus peate? Te olete ju ikkagi keskkonnaminister!

Ei, ma arvan, et ei pea valima. Tulebki leida tasakaal,  et majandus toimiks ja  loodus oleks kaitstud, me ei pea ühte ohverdama teisele.