ERR küsis Lauri Lugnalt intervjuud kohe, kui sai selgeks, et pikaaegne siseministeeriumi kantsler on valitud uue juhina EAS-i ja KredExit ühendama. Lugna möönis siis, et teeb kantsleritöö kõrvalt juba ka esimesi koosolekuid uue ameti juhina, ent intervjuud veel anda ei tahtnud. Küll aga lubas ta selle oma teisel ametlikul tööpäeval esimesena ERR-ile anda.

Intervjuu õnnestus kommunikatsioonijuhil pressida alles teisipäeva varasesse õhtutundi. Kohtume EAS-i hoone hämarate ruumidega juhatuse korrusel, Lugna kabinetis, kust avaneb vaade tipptunni algust tunnistavale Tartu maanteele. Aega on antud täpselt pool tundi, sest Lugna tööpäev pole veel lõppenud. Pärast intervjuud kiirustab ta edasi Hobujaama tänavale, KredExi majja koosolekule. Kiirest töötempost annab aimu ka koosolekulauale jäänud pooleldi söödud kuiv einevõileib - Lugna lõunasöök, küllap esimese korruse kohvikust soetatud -, süüagi pole mahti. Sellele vaatamata on Lugna käepigistus jõuline ja üldine hoiak energiast ja rõõmust pakatav ning jutt kiire.

Intervjuu juures viibib kogu aja ka uue ühendorganisatsiooni kommunikatsiooniosakonna juht, senine KredExi kommunikatsioonijuht Joonas Kerge, kes aeg-ajalt toetab Lugnat faktiliste täpsustustega.

Kell on pool viis, tööpäev veel lõppemas pole. Kaua eile läks?

Eile oli selline lugu, et lõpetasin kolmveerand kuus veel siseministriga ja tulevase kantsleriga kohtumist, et lahti rääkida, mis mul seal (siseministeeriumis - toim) veel otsad jäid. Aga kui sa küsid niimoodi, et kaua eile läks, siis läks täna hommikul poole üheni. Kella kümnest hakkasin siis e-maile lugema, mis päeva jooksul olid liikunud edasi-tagasi. Ütleme, hästi põnev on, hästi põnev on. Hästi palju uut infot, mida peegeldada, rääkida lahti enda ootused, nagu ikka uude organisatsiooni minnes.

Ma saan aru, et see võileib, mis kell pool viis veel poolik on, tähistabki enam-vähem tööpäeva keskpaika?

(Muheldes.) Täna, jah, jäi lõuna natuke poolikuks.

Praegu, saan aru, on inimesed laiali kahes majas, siin Lasnamäe tänava majas ja Hobujaama tänava majas. Või on neid veel kuskil?

Jaa, me oleme New Yorgis, me oleme Londonis, me oleme Stockholmis, me oleme Oslos ja me oleme ka Tartus ja Pärnus. Selles mõttes see EAS-i ja KredExi ühendorganisatsioon on lausa globaalne organisatsioon oma tegutsemisalalt. Tallinnas me täna oleme tõesti kahes kohas ja püüan enda aega ka jagada niimoodi, et kui on näost näkku kohtumised, siis ikkagi kohtume selles kohas, kus inimese alaline koht on, aga üks mis kindel: täna on inimesed ikkagi ekraanidel väga paljuski.

Kuigi ühest küljest räägitakse väga palju sellest, et kaugtöö on tulnud selleks, et jääda ja tingimata ei pea kontoris kohal käima, siis ilmselt töötajad ikkagi vajavad seda õlg õla kõrval tunnet ka, et nad tunnevad neid, kellega nad koos töötavad. Kas selles mõttes töötajate kokku kolimine Tallinna kahest majast on ikkagi üks prioriteete?

Jaa, sellega on tegelikult juba varasemalt siin tegeletud ja toimetatud. Ma ei ole veel detailset ülevaadet saanud, mis, kus ja kuidas, aga ma saan aru, et uude kohta kolimine on sellel aastal ees.

Kindlasti tuleb arvesse võtta ka kaugtöö teemad, aga ka ei ole ju võõras töökeskkonna põhised teemad, kus igaühel ei pruugi oma alalist kohta olla, aga ma ei tea, mis põhimõtted siin on hetkel ettevalmistamisel olnud. Aga juba puhtalt selle kahe päeva pinnalt ütlen küll, et see on ikka täiesti teine tera, kui sa näed inimest füüsiliselt, kuidas ta reageerib, kui sa räägid temaga. Ekraani pealt sa üht-teist näed, aga sealt ei saa kogu miimikat kätte, aga kommunikatsioon, suhtlus on väga palju ikkagi miimikas.

Kuhu siis töötajad Tallinnas kokku kolivad?

Ma olen aru saanud, et Ülemiste on see koht. On vist nii?

Joonas Kerge täpsustab kõrvalt, et uus kontor rajatakse Ülemiste City'sse rajatava Alma Toominga ärimajja, mille ehitustööd peaksid lõppema novembris. EAS-i ja KresExi ühendasutus hakkab rentima tosina korrusega hoone kolme korrust.

Kui palju praegu EAS-i ja KredExi peale töötajaid kokku on ja kui palju neid näiteks aasta lõpuks võiks olla?

See number sõltub sellest, kas lugeda KredExi tütarettevõtted ka sisse või välja. Emaorganisatsioonide puhul opereerime numbriga ligi 400 inimest, pluss veel tütred juurde. See on see suurusjärk. Värbamised on ka käimas, mingid ametikohad on vabaks jäänud. Inimeste arv on alati muutuv suurus.

Aga kas eesmärk on seda personali pigem kokku tõmmata või pigem paisutada?

Ei üht ega teist. Me oleme selles faasis, kus vaatame järgmise kuue kuu jooksul organisatsiooni olemusele otsa, taasmõtestame strateegia, tähenduse, kes me ise oleme, mis väärtust me pakume, mõtleme läbi, mis on meie missioon, visioon, mis meid ühendab inimestena, inimlike väärtustena. Sealt edasi vaatame üle oma teenused - kellele pakume, mida pakume, kas me midagi peaksime rohkem pakkuma, kas me midagi peaksime muutma oma pakkumuses. Alles siis jõuame selleni, kas meil on vaja täiendavat ressurssi või mitte. Natuke liiga vara, et öelda, kas vähendame või kasvame.

Kui ühe organisatsiooni alt soojustatakse elamute fassaade ja turundatakse riiki näiteks Rootsis, siis millised need ühised visioonid ja missioonid saavad üldse olla?

(Ohkab, mõttepaus.) Kui me küsime, et kas seda on vaja teha või mitte - eks ole, soojustada fassaadi, ja teisalt Eesti eksportijatel aidata sihtturgudel tegutseda, siis vastus on arusaadavalt ju jaa. Kõik riigid teevad ju seda.

Riigi kõiki funktsioone võib olla vaja, aga seda kõike ei tehta tingimata ühe organisatsiooni alt.

Jaa, ja seetõttu oleme täna sõnastanud ka selliselt, et ülesanded, mis meile on pandud teha, neid teeme parimal kujul ja viisil, selliselt, et meie kliendid oleksid rahul sellega, ja ühtlasi me samaaegselt vaatame otsa, et kuidas ja milliseid muudatusi teha ja pakkuda välja ka nõukogule tulevikus. Täna me teeme neid asju, mis me teeme, ja teeme seda hästi edasi. Tõepoolest, olen nõus, et teenuste ampluaa on suur ja lai, seetõttu tulebki targalt mõelda, kuidas tulevikus edasi minna.

Kas on veel mingit ühist nimetajat kõikidele nendele tegevustele peale eurotoetuste, mis on ju teie põhiline funktsioon, ehkki mitte ainus?

Mina ei ole kunagi teinud väga vahet, kas see on euroraha või on see riigi maksumaksja raha. See on vahendid, mis on meile kasutada ükskõik millise riigiasutusena.

EAS-i ja KredExi ühendasutuse peamine eesmärk on aidata kaasa sellele, et Eesti ettevõtete tootlikkus kasvaks aastaks 2035 110 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Me oleme päris hästi seda kasvu teinud viimased 10-15 aastat ja kauemgi veel. Oluline on, et me riigina stimuleerima just neid muutusi aset leidma, mis viiks meid selleni. Kui vaadata globaalset pilti, on arusaadav, et energiakandjate hinand kasvavad järmise kümnendi jooksul, samuti tööjõuga seotud sisendid. Peamiselt aitame kaasa ja suund on sinna, et ettevõtete loodavad tooted ja teenused oleksid suurema lisandväärtusega. Et me ei teeks seda lihtsat tööd, vaid me suudaksime rohkem mõttega tööd siia sisse tuua.

Tahtmata seda eesmärki maha teha, aga see jutt on olnud siin majas juba 10-15 aastat tagasi.

Aga kas see on vale jutt?

Ei-ei, aga kas seda eesmärki ei ole siis saavutatud vahepeal?

Ja kui me veelkord vaatame nendele näitajatele, mida minevikust näeme võrreldes Euroopa Liidu 27 riigiga, siis väga paljudes on tootlikkus hoopis vahepeal vähenenud, välja arvatud mõned suuremad erandid Iirimaa näol näiteks. Eestimaa puhul on näha selget kasvutrendi, selle üle on mul väga hea meel. See tähendab, et need inimesed, kes siin majas on töötanud, on teinud head tööd. Loomulikult, ennekõike majanduse toimet hoiavad üleval ettevõtted ja ettevõtjad. Riigi poolt vaadatuna on meie roll: a) nõustada, b) rahastada, kus on vaja rahalist tuge, c) turundada; turundada riiki ja turundada võimalust äri teha siin, Eestis.

Üldjuhul vajavad riigi abi need ettevõtted, kelle puhul esineb mingi turutõrge. Aga kas selliseid ettevõtteid on vaja üldse toetada, kes näiteks pangast laenu ei saa? Millist turutõrget me sellega lahendame? On nad ikkagi elujõulised pärast seda?

`KredExi poolelt on pankadel omanike poolt ette antud mingid riskihinnangud ja reeglistikud. Riigi roll on mõnes mõttes võtta rohkem riski, kui võib-olla pangad ise tahaksid võtta. See ongi see koht, kus riik tuleb appi. Kas see on midagi ainulaadset, mida Eesti teeb? Ei ole.

Endagi varasemast tööst olen näinud kohti, kus erinevad riigid justnimelt loovad finantsinstrumentidega selliseid eeliseid oma ettevõtetele. Kui Eesti seda ei teeks, siis me riigina lihtsalt jätaksime oma ettevõtted ja ettevõtjad, aga ka töötajad ilma nendest võimalustest head palka saada.

Euroopa Liidu toetuste määr kahaneb sedamööda, mida tugevamaks riigi enda majandus muutub. Kas siis, kui teie EL-i eelarve kahaneb, peaks riik omalt poolt rohkem panustama, et toetuste eelarve summa summarum oleks endises mahus? Või ongi okei, et eelarve jääb väiksemaks, toetused vähenevad?

See sõltub väga palju sellest, millises globaalses konkurentsiseisus me oleme. Kui teised riigid jätkuvalt seda teevad ja panevad riigi omavahendeid rohkem sisse, just ettevõtluse nõustamise, rahastamise, turundamise tegevustesse, siis arusaadavalt me peaksime sama tegema.

Loogilises süsteemis vaadates on see tõepoolest nii, et kui meil läheb paremini, siis on ilmselge, et me suudame majandusena olla tootlikumad ja ilmselgelt me oleme siis ka kestlikumad ja tulemuslikumad. Seetõttu võib seal see olukord tekkida. Aga vaadates seda, kui kiired just tehnoloogiasektori muutused on ja kui palju need mõjutavad toimet kui sellist ettevõtete poolt, siis ilmselgelt on vaja siin koos tegutseda. Riigi roll ei ole ainult turutõrkeid likvideerida, vaid riigi roll on võtta ka riske ja julgustada tegutsema.

Omal ajal pandi EAS kokku viiest asutusest, üks neist oli riigi turundusega tegelev turismiarenduskeskus. Nüüd, kui ka KredEx lisandus, kas ei ole ohtu, et turismiarenduskeskus on selles organisatsioonis liiga väike vend olukorras, kus turismi osakaal on kasvanud, turistide arvud on kasvanud, kui jätta kõrvale koroonaaeg, kus järjest olulisemaks peaksid muutuma Pärnu lennujaam ja Tartu lennujaam? Äkki peaks turismiarenduskeskus olema omaetteasutus, turismiagentuur?

Ma olen kuulnud seda nalja, et milliste klientidega mis kellaajast keegi tegeleb. Üks üksus tegeleb nende klientidega, kes päevasel ajal tulevad Eestisse, teine nendega, kes tulevad õhtusel ajal. Aga jättes selle metafoori kõrvale, siis minu meelest on ühendasutuses turismil väga oluline koht. Need ideed, eesmärgid, mis täna on vormumas riigi strateegiasse ja peatselt valitsusse liikumas, on just siit majast alguse saanud.

Kui ma mõtlen ka nende finantsinstrumentide peale, mida KredExi poolelt on pakkuda, siis ma arvan, et tulevikus me näeme veelgi suuremat teineteise täiendamist n-ö ühest aknast, ka turismisektori arengu toetamist. Ma arvan, et turism on pigem heas fookuses ja olles täna saanud juba esmase ülevaate turismiüksuse töödest-tegemistest, siis seal on fookus just, kuidas võimendada kogu sektorit, digitaliseerumist rohkem ära kasutama ja rohkem platvormipõhiselt lähenema. Seal on head algatused ja ma ei tunne, et see sealt ära kaoks.

Eestil on väga palju pakkuda. Muidu me räägime tihti digiteemast - Eesti kui digikuvandiga riik -, siis turismis on meil fookuses puhas loodus, õhk ja äriturismi arendus.

Hea, et me digiteemadeni jõudsime. Kas e-residentsus, mida EAS on arendanud, praegusel kujul õigustab ennast? Kas seda peaks veelgi arendama, kas seda peaks arendama EAS-i alt, või tuleks tunnistada, et siin on ikkagi palju probleeme ja peaks nendega ka tegelema?

Seda, et e-residentsus on nii kasu ja tulu toonud Eestile, kui ka teisest küljest seal on teemasid, millega tuleb tegelda ja seal on riske sees, on algusest peale teada olnud selle programmi käivitamisel. Ma arvan, et selle seost just majanduse toimega on oluline silmas pidada. Sihtturgudel, kus me e-residentsust turundame, peaksime silmas pidama kogu aeg seda eesmärki, et läbi meie erinevate toodete ja teenuste, sealhulgas e-residentsuse, tuua Eesti ettevõtetesse rohkem innovatiivsust, digitaliseeritust, kestlikkust, teadmismahukust. Hea, kui on lihtsalt ettevõtteid, aga peame sihtima, et saaksime just selliseid e-residentide loodud ettevõtteid, mis toovad Eesti majandusse suuremat teadmismahukust. See on see fookuskoht.

Kuidas seda sisulisemaks saada? Praegu on e-residentideks nimetatud piltlikult kõik välismaalased, kes korra jala üle Eesti piiri on tõstnud.

Kui korra tõmmata natuke kaugemasse perspektiivi, siis 10-15 aasta pärast, võib-olla juba ka varem, oleme ilmselt olukorras, kus e-residentsus omaette enam konkurentsieelis ei ole. Praegu näeme, et teised riigi on juba sama teenust hakanud pakkuma. Covidi-sertifikaatide mõju on tekitamas seda, et riigid tajuvad, kui oluline on elektrooniline identiteet ja selle abil riigi ja erateenustele ligipääs.

E-residentsus kui asi iseeneses kaotab konkurentsieelist ilmselgelt nii kümne aasta perspektiivis. Seetõttu on hästi oluline teha siia külge täiendavat väärtuspakkumist ja mõelda, misasi see on. Kas see on seotud maksudega, on see seotud just digitaalsete teenustega, mida me Eesti riigina pakume, mis on see, mis on ekstra? Kui on lihtsalt e-residentsus, enda digitaalne autentimine, siis me saame aru, et see toode liiga kaugele meid ei vii.

Mis sellest e-Eesti showroom'ist Ülemiste City's saab? Kas jätate selle alles või teete selle kuidagi ringi?

(Naerdes.) Sa küsid nii detailseid küsimusi, ma pean tunnistama, et selle 16 tunniga ma ei ole selliseid asju jõudnud veel mõelda, aga olles seal showroom'is palju kordi käinud, olen ma veendunud, et see on väga hea asi. Nad on suutnud liikuda sellesse, et nad koolitavad Eesti kõneisikuid riigiasutustest, ettevõtetest Eesti lugu rääkima. Ehk see tegelikult pole ainult füüsiline ruum, vaid nad viivad neid ruume üle maailma, globaalselt kogu aeg laiali läbi selle, et nad annavad nippe, trikke, kuidas Eesti lugu paremini kõnelda. Seda mitte ainult Eesti välisesinduste poolt, aga ka rahvadiplomaatiana.

Kui kaua on veel õigustatud toetuste jagamiseks sellise suure, eraldi organisatsiooni pidamine ja kas see võiks mingist hetkest liikuda näiteks rahandusministeeriumi mingiks osakonnaks?

(Ohkab.) Toetuste jagamine ei ole ju eesmärk omaette. Vaja on mõtestada läbi, mis efekti me soovime saavutada, mida stimuleerida ja kus aidata, turutõrget lahendada. Seetõttu on vaja pidevaid kontakte - silmad lahti, kõrvad lahti hoida, mis on ettevõtete vajadused. KredExi ja EAS-i organisatsioon sellisena on Eesti ettevõtetega igapäevaseid kokkupuuteid omav. Just eile, kui saatsin kogu majale oma mõtteid ja tutvustust, siis ma ühe asjana seal just kirjeldasin, et meil on võimalus seda indikatsiooni palju varem kokku korjata ja teha muutusi iseenda töödes-tegemistes või teha ettepanekuid ministeeriumites muutusteks. See on miski, mida oleme juba varasemalt teinud, aga mida tahame veelgi suuremalt tulevikus jätkata.

Eestis on palju toetuste jagajaid.

Tuleks nad koondada kõik ühe katuse alla?

Ma ei ütle seda, et seda peaks kohe tegema. Targalt tasuks vaadata, milliseid muutuseid väikeses riigis oleks veel vaja teha kauges tulevikus. Täna me oleme keskendunud selgelt läbimõtestamisele, kuidas me KredExi ja EAS-iga saame luua täiendavat väärtust oma klientidele, aga ma arvan, et viie või kümne aasta pärast ei pruugi see pilt selline olla. Nii nagu ka 10-15 aastat tagasi arvati, et tulevad muutused tulevikus.

Millal me saame rääkida selle organisatsiooni kindlatest visioonidest ja missioonidest?

Me oleme alustanud selle protsessiga ja me oleme enda jaoks sõnastanud, et jaanipäevaks on meil esmane visand tervikust olemas, kus oleme esialgselt läbi mõtestanud uue organisatsiooni tähenduse, missiooni, visiooni, väärtused, juhtimispõhimõtted, kultuuri, teenused - kellele, mida, mis tingimustel pakume ja kas me peame tegema mingeid muudatusi oma struktuuris. Selline ambitsioonikas siht meil on, pingutame selle nimel iga nädal. Organisatsiooni ei tohi hoida ka liiga kaua muutuste analüüsis. Ei ole tervislik. Aga teistpidi tuleb võtta ka piisavalt aega, et läbi mõelda, läbi arutada, ja teha seda mitte juhatuses, vaid koos inimestega. See on minu jaoks hästi-hästi oluline.

Kui suur teie ühendorganisatsiooni selle aasta eelarve on? Kui suure osa moodustavad sellest organisatsiooni ülalpidamiskulud ja kui suure toetused?

Eile õhtul, tahtes ise ka aru saada, vaatasin just, finantsjuht pani kaks tervikut (EAS-i ja KredExi eelarved - toim) kokku. Eile kella 11 paiku ma vaatasin seda, aga pea oli juba päris paks...

Joonas Kerge selgitab, et see töö on veel pooleli ning pole nii ühene, mistõttu ei saa selliseid numbreid välja tuua. Järgmisel päeval saadab ta e-kirja, et kahe organisatsiooni koondeelarve on veel konsolideerimisel ning kuna see on raamatupidamislikult keeruline, saab eelarvest anda ülevaate mõne kuu pärast.

Mis siis uue ühendorganisatsiooni nimeks kujuneb? Endised EAS-i töötajad ütlesid, et EASeX.

(Naerab.) Oh, terav!

Täna me oleme juriidilise nimega Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. "Innovatsiooni" sõna lisamine juriidilisse nimesse on hästi teadlik valik olnud omaniku poolt, et tuua esile innovatsiooni ja teadus-arendustöö temaatika. Küll oleme osana kuue kuu muutuste läbitöötamise protsessis sõnastanud ka brändi temaatika, kas ja milliseid muudatusi teha organisatsioonis. EIS on juba ära võetud - Eesti Interneti Sihtasutus on seda lühendit pikalt kasutanud. Seepärast me täna räägimegi EAS-i ja KredExi ühendasutusest.

See ei ole väga seksikas nimi.

Ei kõla, ja seepärast me olemegi sõnastanud, et janaipäevaks meil kindlasti see uus brändinimi on.

Palju siis brändimise peale raha kulub? Uued pastakad, logod, sildid ustel-akendel?

Ei ole selle peale nagu mõelnud.

Joonas Kerge ütleb, et üleminekuperioodi jooksul kasutatakse ära kõik vanade logode ja nimedega olemasolevad pastakad ja märkmikud, seni uusi ei tellita.

Lisan veel repliigi korras lõppu, et EAS-i näol on tegemist kõige suurema turundus- ja kommunikatsioonitöötajate arvuga riigiasutusega.

Või nii! Sellist infot mul ei olnud. Aga sõltub, kuidas turundust ja kommunikatsiooni mõtestada. Kui ma mõtlen välisministeeriumi peale, siis nemad ka ju räägivad ja mõtestavad Eesti lugu. Ma ei tea, kui palju neid seal tööl on.

Väga lihtsustatult öeldes, me asutus teeb kolme asja: ta nõustab, ta turundab, ta rahastab. Turundab riiki, turundab ettevõtteid, turundab töökohti, et siia Eestisse tuleks rohkem talente.

Siseministeerium on siiani kõvasti vastu töötanud sellele, et rohkem töötajaid sisse tuua. Nüüd tuleb hakata vastupidist lobistama?

Ma arvan, et seal on mõistmist ka väga palju olnud.

See on sõltunud ikka ministrist väga palju.

Keegi pole öelnud, et kõrge lisandväärtuse ja teadus-arendustegevusse suunduvaid inimesi ei peaks Eestisse tulema. Arutelu ja vaidluskohad on olnud, kui palju ja millisele palgatasemele peaks inimesi Eestisse tööle tulema. Ma arvan, et siin on lähikuudel mingid muutused tulemas.

Aga kas maasikakorjajad peaksid saama suviti Ukrainast siia tulla?

Kui meil on hooajatööd, siis arusaadavalt need hooajatööd tuleb ära teha. Teistmoodi ju ettevõtted toime ei tule.

Nii et jah?

Kui töö seisab, siis on vaja ju leida võimalus, et see töö ära teha jah.