Kui lugesin pühapäeval ERR-i portaalist uudist kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamise kohta, samuti kaplaniteenistuse lõppemisest kaitseväes praegusel kujul, siis oli esmane reaktsioon, et tegu on libauudisega. Et aga polnud 1. aprill ning portaaliks ERR, siis tuli see lähenemisnurk kõrvale jätta ja seda kõike püüda tõena võtta. Murettekitava ja kahetsusväärse tõena, mille üle on tänaseks väljendanud nördimust kiriku ja riigi esindajad.

Loodan väga, et kumbki nendest ettepanekutest ei jõua kunagi kaitseministeeriumisse või kui jõuabki, siis jätkub kaitseministril riigimehelikkust otsusteks, mis toetuvad kainele mõistusele ning Eesti kaitsetahte ja -võime tugevdamisele.

Kaitseväe orkestri ja kaplanite tegevuse jätkamise vajalikkus ei ole kitsalt minu kui vaimuliku ja sotsiaalministeeriumi peakaplani arusaam ja lootus, vaid paljude Eesti inimeste seisukoht, mille ignoreerimiseks puudub kaitseväe juhtkonnal moraalne õigus.

Mis on kaitseväe selliste ettepanekute taga? Raske on uskuda, et küsimus on pelgalt rahas, kuivõrd riigikaitse kontekstis on tegu suhteliselt tagasihoidlike summadega, vähemalt kümne kaplani palgakulude osas. Seda enam, et vastuvõetud riigi eelarvestrateegia pole kivisse raiutud ning on igati ootuspärane, et aasta teine pool toob sellesse korrektuure.

Tuleb nõustuda Urmas Paetiga, et ajaloos on vaid okupatsioonivõimud saanud hakkama kaitseväe orkestri likvideerimisega. Teadupärast isegi Vabadussõja vaesel ajal oli Eesti sõjaväel oma orkester ja kaplanid.

Pidamata ennast asjatundjaks kaitseväe muusika alal, arvan küll, et kahju teravik ei asetu ainult suurepäraste orkestrantide töökaotusele ja dirigent Peeter Saani elutööle, vaid kaitsetahte ja võitlusmoraali langemisele, samuti kaitseväe nähtavuse vähenemisele. Võimalik, et lausa meie omariikluse ühe sümboli kaole. Ilma irooniata – selleks peab olema julgust, et sirutada käsi Eesti riigi sümbolväärtusega institutsioonide järele.

Ei saa välistada, et kaitsevägi ootabki avalikku diskussiooni, et miks ikkagi oodatakse neilt kärpeid, kui neid justkui ei pidanud tulema. Sellega täiesti nõus, kuid, et juba ette anda hundipass nii orkestrantidele kui ka kaplanitele, siis sellist tegevust on raske ratsionaalselt hoomata.

Kaplanite teema on mulle märksa tuttavam, kuna olen ka ise 1990. aastate alguses andnud vabatahtlikuna panuse Eesti Kaitseväe kaplaniteenistuse ülesehitamisele Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonis. Meie seast lahkunud kindral Johannes Kerdi selgeks nägemuseks ja südamesooviks oli, et Eesti Kaitsevägi saaks endale kaplanid.

Ma ei tea, kas tal oli tol ajal juba infot, kuidas NATO-s asjad käivad või oli see tulevase kindrali sisemine intuitsioon ja äratundmine, et nii nagu Eesti vajab oma kaitseväge, vajab kaitsevägi ka kaplaneid.

Saaksin ehk asjade käigust paremini aru, kui kaitseväe kaplanid ei oleks suutlikud täitma oma ülesandeid või oleksid suhtunud nendesse kuidagi lohakalt. Küsisin Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) presidendilt Andres Põderilt, kas EKN on saanud kasvõi ühe kaebuse kaplanite tegevuse või ametiülesannete täitmise osas. Vastus oli eitav. Vastupidi, kaplanite töö on leidnud tunnustust ja olen isegi saanud palju positiivset  tagasisidet nii ajateenijatelt kui ka professionaalsetelt kaitseväelastelt.

Kaitseväe kaplanatuuri ei saa likvideerida – kaitseväe juhataja ettepanek seda aga sisuliselt tähendab –, sest selleks puudub vajalik õigusruum. Sellele on osundanud Urmas Reinsalu, viidates valitsuse ja EKN-i vahel sõlmitud  ühishuvide protokollile 17. oktoobrist 2002, mille all seisavad toonase peaministri Siim Kallase ja EKN-i presidendi Einar Soone allkirjad.

Sellele lisandub kindlasti usuvabaduse realiseerimise põhiseaduslik pretensioon, mis kehtib ka kaitseväe kohta. Raske on ette kujutada, kuidas kavatsetakse korraldada kristlaste või teistesse religioossetesse rühmadesse kuuluvate kaitseväelaste usulist teenimist, mille eest on seni vastutanud kaplanid. Küsimus pole milleski, mida võib teha või tegemata jätta, küsimus on Eesti Vabariigi põhiseaduses ja selle täitmises.

Hüpoteetiliselt võiks ju kaitsevägi erinevatelt konfessioonidelt kaplaniteenust sisse osta, kuid iseküsimus on selle projekti põhjendatuses, kuluefektiivsuses ja üldisemas mõttes ka võimalikkuses, millele on viidanud peapiiskop Urmas Viilma. Mõeldamatu on teha igapäevast kaplanitööd vabatahtlikkuse alusel või jätta see vaimulike-reserviste hooleks.

Iseäranis õnnetu on ettepaneku ajastus, sest kogu ühiskond seisab silmitsi vaimse tervise halvenemisega ning just nüüd otsustab kaitsevägi oma ajateenijad ja personali jätta vaimse toeta.

Ei ole mõtet rääkida, et las teevad kaplanite töö ära sotsiaaltöötajad ja psühholoogid. Nad teevad kindlasti hästi oma tööd, kuid nad ei saa teha kaplanite tööd. Samamoodi ei saa kaplanid teha psühholoogide või sotsiaaltöötajate tööd.

On üldkehtiv ja teaduspõhine arusaam inimese sotsiaalsetest, psühholoogilistest ja vaimulikest vajadustest, millel rajaneb nii Euroopa kui ka ülejäänud progressiivse maailma inimkäsitlus ja sellest tulenevad inimesele tervikliku abi andmise põhimõtted.

Sellel alusel toimivad kaplanatuurid politsei- ja piirivalveametis, kinnipidamiskohtades, samuti ravi- ja hoolekandeasutustes. Miks me siis arvame, et kaitsevägi saaks kuidagi teist jalga astuda? Töö spetsiifika võib erineda, kuid aluspõhimõtted on samad.

Loodan tõesti, et ühes või teises menetlusetapis tõmmatakse nendele õnnetutele ettepanekutele pidurit. Kui peaks küsimus olema rahas, siis usun, et riik selle ka leiab, seda enam, et vaatame lootusrikkalt koroonaviiruse taandumisele ja majanduskasvu taastumisele.

Ka valitsuse ja EELK valitsuse ühiskomisjoni istungil leidsid taunimist kaitseväe juhataja kärpeettepanekud ühes tähelepanu juhtimisega võimalikele ohtudele, mida nende ettepanekute teokssaamine võib kaasa tuua. Samal ajal kõlas äärmiselt sümpaatsena siseminister Kristian Jaani kõrge hinnang PPA kaplanite tegevusele ühes kinnitusega nende tegevuse jätkamisele.

Kindralleitnant Martin Heremi ees seisab konkreetne valik, kas minna ajalukku kaitseväe juhina, kes on likvideerinud kaitseväe orkestri ja kaplanaadi, või juhina, kes vaatamata ajutistele majanduslikele raskustele on suutnud säilitada Eesti jaoks  sümbolväärtusega institutsioonid, kindlustades ja suurendades sellega Eesti võitlusmoraali ja kaitsevõimet.