Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonnas õpetatakse arstitudengitele lähtuma üldisest põhimõttest, et kui ravitaktika jääb samaks, sõltumata analüüsi või uuringu vastusest, siis seda analüüsi ei ole mõtet teha.

Koroonaviiruse PCR-meetodil masstestimisel on praeguseks haigustekitaja kindlakstegemisest ja ravi- ja käitumisjuhiste andmisest tähtsamaks saanud ühiskonnaelus osalemist võimaldava läbipõdemistõendi saamine. Kas see on mõistlik tervishoiuressursi kasutus ning kas on alternatiivseid viise omikroni laine üle elada?

Toon näite päriselust. Ühe jõulueelse päeva pealelõunal tekkis minu kodus tehtud Covid-19 kiirtestile teine punakaslilla triip. Köha, nohu, palavikku ega muid haigusnähte mul ei olnud, testitriip täiesti ootamatu üllatus aga ei olnud.

Viis päeva enne minu positiivset tulemust naasis pereliige Suurbritanniast, kus omikroni laine oli juba väga kõrgele tõusnud. Vastutustundlikult testis ta end lennujaama testimispunktis ning järgmisel päeval teatas kõnerobot positiivsest testitulemusest. Haigus ise endast sümptomitega märku ei andnudki.

Järgnes sõbralik nõustav telefonikõne terviseametist, milles öeldi, et on kahtlus omikroni variandile ja paluti vaktsineeritud lähikontaktsetel olla ettevaatlik ning võimalusel piirata liikumist. Isoleerusime ka kodus üksteisest nii palju kui võimalik ja tegime iga päev kiirtesti.

Kui minu kiirtest positiivseks muutus, ei olnud kahtlust, et viirus on kodus saadud ja tegemist on koroonaviiruse omikroni tüvega. Iga muu haigestumise puhul oleksin andnud sellest e-kirjaga teada perearstile ja tervishoiuvaatest oleks kogu juhtum sellega ka piirdunud. Olen vaktsineeritud, haigusnähtusid minul õnneks ei tekkinudki, arstilt abi ma ei vajanud.

Koroonaviiruse puhul aga käisin järgmisel päeval PCR-testiks proovi andmas. Seda ei olnud vaja saamaks teada, mis viirusega tegu on, kiirtesti teine triip ja omikroniga nakatunu lähikontaktse staatus olid selle info juba andnud. Ravi- ja käitumissoovitusi testitulemus ei muutnud. Testi oli vaja vaid selleks, et tervise infosüsteemi jääks märge nakkusest ning saaksin vajadusel QR-koodiga tõendi genereerida.

Samamoodi teevad praegu iga päev PCR-testi mitu tuhat inimest, kellel kiirtest on juba positiivse tulemuse on andnud. Kliinilist lisaväärtust arstiabi vaatest need kiirtesti üle kinnitavad PCR-id ei anna, aga rahaline kulu nädalas on üle miljoni euro. Lisaks aitavad kinnitustestid kaasa testimisjärjekorra pikenemisele, sest sama aega ei ole võimalik kasutada kellegi testimiseks, kelle puhul test on meditsiiniliselt vajalik.

Mitte kõik riigid ei pea vajalikuks kõiki koroonajuhtumeid PCR-testiga kinnitada. Soome terviseamet andis juba sügisel suunise, et köha-nohu-palavikuga kulgevate ülemiste hingamisteede haiguse korral peaksid testima eelkõige riskirühmad, lapseootel naised ja tervishoiu-ja hoolekandetöötajad, teistelt oodati ettevaatlikkust ja vastutustundlikkust kontaktidest hoidumisega kuni haigusnähtude möödumiseni.

Jaanuari keskel kasvas Soomes haigestumine ning Soome terviseamet täiendas suunist, prioritiseerides testimisel just ülaltoodud rühmi ja lisas, et üldiselt tervetel inimestel, kelle sümptomid on leebed ja üldseisund hea, ei ole vaja testima minna, kuid vajalik oleks vähemalt viis päeva hoiduda perevälistest kontaktidest.

Anti soovitus teha kodus kiirtest, mille positiivset tulemust ei ole üldjuhul vaja tervishoiusüsteemis üle kinnitada. Negatiivse kiirtesti tulemuse korral soovitati siiski hoiduda kontaktidest kuni viimastest haigusnähtudest on möödunud kaks päeva.

Soome suunised ei ole kindlasti märk koroonaviirusele alla vandumisest, kuigi osa kergeid nakkusjuhtumeid jääb niimoodi tervishoiusüsteemis registreerimata. Soome suunised eesmärgistavad eelkõige mõistlikku aja- ja rahakasutust: mitte kasutada tervishoiuressurssi testimiseks juhtudel, kus see kliiniliselt vajalik ei ole.

Meilgi on vajalik diagnoosimis- ja testimisjuhised kiiresti ajakohastada. Koroonapandeemia alguses kasutasime me diagnoosimist kliinilise pildi ja epidemioloogilise seose alusel: kui peres oli juba PCR-iga positiivsena testitud inimene, siis teise pereliikme samade kaebustega haigestumise korral oli testimatagi arusaadav, millega tegu.

PCR-testimise laienedes sai ainsaks diagnoosi aluseks positiivne PCR-test. Praeguseks on juba mõnda aega olemas kodus tehtavad kiirtestid, mille positiivset tulemust saaks ilma üle PCR-itamata arvestada vähemalt teadaolevate lähikontaktsete pereliikmete puhul.

Ühe ilma kliinilise vajaduseta tehtud PCR-testi maksumuse eest saaks riik soetada üle kümne kiirtesti, mida tasuta kasutamiseks anda. Positiivne kiirtesti tulemus peaks andma aluse ka tõendit genereerida, seni kuni tõendid veel kasutuses on.

Üks osa koroonaga toimetulekus on mitte kinnistuda pandeemia esimesel aastal kasutusele võetud reeglitesse ja olla avatud muutustele kiiresti muutuvas olukorras.

Maris Jesse on töötanud Tervise Arengu Instituudi peadirektori ja sotsiaalministeeriumi terviseala asekantslerina.