Viimaste päevade elavnenud diskussioon Vene päritolu propagandakanalite keelamisest on jätnud eksliku mulje, et tegemist äärmiselt lihtsa toiminguga, milleks piisab ainult poliitilisest tahtest ja juhtme väljatõmbamisest. Esindatud on nii poolt- kui ka vastuargumendid ja erinevad osapooled kaitsevad kirglikult oma seisukohti.

Arutelu taandub küsimusele: kas keelata või mitte? Samal ajal ei ole selge, mida saaks sulgemisega saavutada ning kes ja millisel moel üldse saab kanaleid sulgeda. Aktsepteerime, et sõjalise ohu korral kaitseb meid kaitsevägi ja korrarikkumisele reageerib politsei. Arutelu näitab aga, et inimeste arusaam Eesti inforuumi kaitse vajadusest erineb suuresti.

Eesti peab kahtlemata oma inforuumi kaitsma. Kaitsta tuleb nii selle eest, et inforünded ei muutuks osaks hübriidsõjast, aga ka selle eest, et keegi, sh valitsev võim, ei hakkaks kergekäeliselt inforuumi kaitse sildi all piirama sõna- ja väljendusvabadust.

Seega vajab Eesti inforuumi tõhus kaitse laia ja erinevate asutuste kriitilist vaadet. Piisavat hoolsust järgimata on oht kahjustada demokraatliku riigi üht olulisemat väärtust, sõnavabadust. Iga vaba sõna piirang on sõltumatu riigiameti kaalutlusotsus, millel ei tohi olla mingit majanduslikku, poliitilist ja ametkondlikku survet.

Vaba sõna keelamine peab olema põhjendatud ja vajalik ning seda tuleks kasutada ainult äärmisel juhul. Riigikohtu praktika järgi tuleb sekkumise mõõdukuse üle otsustamiseks kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.

Vene propagandakanalites toimub muidugi riiklikult koordineeritud mõjutustegevus, kuid kas see on piisav nende kanalite keelamiseks, vajab täiendavat arutelu ja põhjalikku kaalumist.

TTJA roll

Juriidilised võimalused televisiooni- ja raadioteenuste inforünnete eest kaitsmiseks on koondatud tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametisse (TTJA), mis täidab Eestis meediaregulaatori ülesandeid.

Kui vihkamisele õhutamine meedias peaks toimuma, on meediaregulaatoril Eestis olemas seaduslikud alused vajadusel meediateenuste piiramiseks. Samal ajal peaks piiramine olema sellisel puhul viimane abinõu, olles eelnevalt ammendavalt ära kasutanud kõik teised vähempiiravad ja ennetavad meetmed.

Nüüd jõuamegi probleemi tuumküsimusteni: milline ja kelle otsustada on Eesti inforuumi valulävi ning millal vajab inforuum riiklikku kaitset?

Need on kaalukad küsimused ja need ei peaks olema kitsa ringi, veelgi enam, piirangu üle otsustava ametniku üksikotsused. Kindlasti tuleb selliste otsuste puhul kaaluda majandus-, välis-, kultuuri-, haridus- ja julgeolekupoliitilisi huve. Keelavad otsused peavad olema põhjalikult läbi kaalutud ning omama mitmete osapoolte teadmistel põhinevat ja moraalset autoriteeti.

Käimasolevas diskussioonis esitatud väide, et antud küsimuses on meediaregulaator otsustamatu ja passiivne, ei pea paika. Propagandakanalite tegevust ei ole seni piiratud teadlikult, sest õigus sõnavabadusele on olnud kaalukam kui õigustus piirangu kehtestamisele. Võimalik, et Venemaa rünnak Ukrainale või ulatuslik Eesti vastu suunatud (mõjutus)tegevus muudab ka senist arusaama.

Eriti oluline on, et TTJA ei jääks Eesti valuläve otsustamisel üksi. Õnneks on meediaregulaatori tähtsust Eestis just viimasel ajal märgatud ning koostöö erinevate riigiasutuste vahel on üha parem. Silmas peab pidama paljude riigiasutuste seotust meedia sisunõuete teemaga.

TTJA on meediaregulaatorina aktiivselt osalenud audiovisuaalmeedia direktiivi vastuvõtmisel ning vastavasisulistes rahvusvahelistes töögruppides, samuti suhelnud aktiivselt Eestis tegutsevate meediaettevõtetega ja olnud riigikogus meediateenuste seaduse üks peamisi eestkõnelejaid.

Meediaregulaatorina kontrollib TTJA praegu Eestis hästi eripalgeliste nõuete täitmist, sh seda, et meediasisu ei kahjustaks laste arengut, et reklaami poleks meediateenustes üle lubatu, samuti kontrollitakse mitmete teiste vormiliste nõuete täitmist.

Laiem meediaregulaatori ülesanne on seista hea selle eest, et televisiooni- ja raadioteenustes ei õhutataks vihkamist, ei kutsutaks õigusrikkumistele ega alavääristataks õiguskuulekat käitumist.

TTJA kui meediaregulaatori laiapõhjalist rolli näitab tema allumine valitsuse struktuuris küll juriidiliselt ühele ministrile, kuid poliitilise vastutusvaldkonna poolest on sõnaõigus ajalooliselt alati olnud hoopis kultuuriministril.

Oleme püüdnud tegutseda avalikkuse eest märkamatult, kuid teinud sisulist ja tõsist tööd ehk oleme püüdnud tegutseda põhimõttel, et hea meediaregulaator on nagu hea jalgpallikohtunik, keda vaataja ei pane platsil tähelegi, kuid samal ajal on mäng nauditav ja reegleid järgiv.

Eesti valulävi

Keerulisem on tõmmata sisuline piir, mil tegemist pole enam lihtsalt arvamuse ja mõtete (sh ka ebapopulaarsete) vaba väljendamisega, vaid vaenu ja vihkamise õhutamise ning riigi julgeoleku süstemaatilise õõnestamisega.

Vene telekanalite teemal käiv diskussioon on hea algus Eesti valuläve mõtestamiseks. Siinkohal tuleb arvestada kogu Eestis avaldatava sisuga, olenemata info edastamise kanalist. Telekanalite poolt edastatav sisu on suure pusle väike tükk, sest tihtipeale on piiratud sisu edasi kättesaadav internetis ja sotsiaalmeedias, kirjutavas pressis ning erinevates meediumides (taskuhäälingud, blogid jms).

Igasuguse piirangu aluseks peab esiteks olema selgelt defineeritud ohuolukord. Näiteks ajaloo alternatiivsed käsitlused, peavoolust erineva arvamuse levitamine meedias, valitsuse kirumine ning negatiivsete hinnangute andmine sündmustele, otsustele ja ka inimestele on osa sõnavabadusest.

Valulävi võib näiteks olla ületatud juhul, kui julgeolekuasutused edastavad meediaregulaatorile selgelt defineeritud ohuolukorra, mis seisneb Eesti vastu suunatud infooperatsioonis või see on osa vaenlase poolt korraldatud hübriidrünnakust. Aga ka selliseid olukordi tuleb kaaluda, põhjendada ja selgitada enne, kui TTJA langetab sõltumatu otsuse meediateenust piirata või mitte.

Kuid, kust maalt siis saab meie valulävi ületatud? See on küsimus, millele peaksime vastuse leidma.

Keelamine ei ole imerohi

Probleemide lahendamine algab eesmärgistatud ja tõhusast ennetustööst. Ühiskondlikke muutusi saab ellu viia eeskätt läbi inimeste harimise ja nõustamise, mitte läbi karistamise.

See tähendab suuremat tähelepanu suunamist meediaharidusele, et arendada inimeste oskusi kuuldut ja nähtut kriitiliselt analüüsida. Eesti meediamaastik peaks olema piisavalt mitmekesine, et kõik ühiskonna grupid, sh venekeelne elanikkond, leiaksid sobivat ja meelepärast kodumaist sisu.

Minu hinnangul on Eesti meediamajad ja kanalite taasedastamist pakkuvad operaatorid (Telia, Elisa, STV) piisavalt vastutustundlikud ja mõistavad Eesti riiklikke huve.

Esimeseks eelistatud alternatiiviks riiklikule sekkumisele on – nagu järelevalvepraktikas kõikides valdkondades – asjassepuutuvate ettevõtjate enda sisemine kontroll. Selles osas saab TTJA meediaregulaatorina järjepidevalt ja tõhusalt ettevõtjat nõustada ja juhendada, kuidas meedia sisunõudeid paremini täita. TTJA näeb, et hädavajalik on suurendada ETV+ rahastust ning tugevdamist vajaks ka meediaregulaatori võimekus.

Kriitiliselt tasub otsa vaadata ka seadusandlikele võimalustele. Osa proaktiivsusest võib olla ka telekanali taasedastamiseks meediaregulaatorilt loa saamine. See võimaldaks meediaregulaatoril enne kanali vaatajale kättesaadavaks tegemist hinnata selle kanali mõjusid inforuumile. Sarnast teed on mindud näiteks Lätis.

Loa andmise käigus oleks meediaregulaatoril vaja arvamust teiselt riigiasutuselt, mis saab anda enda kompetentse hinnangu kanali sobivuse kohta. Lisaks väärib kaalumist diskussioonis kõlanud ettepanek, et operaatorid võiksid nn propagandakanalid teha tasulisteks noppekanaliteks. Siin on seadusandjale kindlasti üks kaalumise koht, kas vajaksime ka Eestis sarnast lähenemist. Samuti oleks vajalik seadusandlikult paremini sisustada inforuumi kaitset tervikuna.

Kokkuvõtvalt märgin, et meediaregulaator on Eestis olemas ja seaduslikud alused meediasisu piiramiseks piisavad. TTJA on vajadusel valmis ka piiranguid rakendama. Ent piiramine ei ole võluvits. Sestap tasub rõhku panna just proaktiivsetele tegevustele, millega saame Eestis ennetada telekanalite keelamist.