Venelastel on lollide ja lolluse kohta palju toredaid ütlemisi. Üks neist väidab, et kui lolliga vaidlema hakata, siis on lolle juba kaks. Venemaa telekanalite keelamine Eesti kaabellevi operaatorite pakettides oleks tüüpiline näide topeltlollusest.

Esiteks pole Eesti Nõukogude liit ja isegi mitte Venemaa, kus inimeste meelsust käskude ja keeldudega mõjutada püütakse ning teiseks võib keelamise tulemus olla oodatule risti vastupidine.

Oletame, et homme kaovad kaabellevist RTR, Pervõi kanal, NTV ja veel kümmekond telekanalit, mille uudiste ja poliitiliste kommentaaride sisu ei pruugi meile meeldida. Ja kas seepeale hakkab kohalik venekeelne televaataja kohe õhinal Kanal 2 ja ETV-d vaatama? Loomulikult mitte.

Inimese maitset, maailmavaadet, ajalootunnetust ja aastakümnetega juurdunud väärtusi sõrmenipsuga ei muuda ja mida rohkem sa keelama hakkad, seda maitsvamaks keelatud vili muutub.

Kaabellevifirmade mängumaal tallajad peaksid teadma sedagi, et Venemaa telekanalid pole juba ammu pelgalt kaabeltelevisiooni teema. Ja ma ei räägi siin ainult Narvast, kus paarkümmend Vene telekanalit tavalise toa- või katuseantenniga telekasse jooksevad ja isegi mitte satelliittelevisioonist, mida naaberriigi telekanalite vaatamiseks agaralt kasutatakse. Igal võrguühendusega nutiteleka omanikul on võimalus vaadata Vene televisiooni originaalprogramme internetist, kaabel on teisejärguline.

Nii et mina jätaksin valiku tegemise televaatajale, millist kanalit ta parajasti kaablist vaadata soovib. Kasvõi juba seepärast et kaabeltelevisiooni menüüs on olemas ka Eesti telekanalid. Kui me aga venekeelse meediatarbija Trikolori taevakanaleid või internetitelevisiooni vaatama kupatame, mida me siis sellega võitsime ja keda karistasime?

Ma olen täiesti nõus, et arvestatav osa Venemaa riigitelevisiooni saadetest, eeskätt igaõhtused poliitilised väitlussaated on jäle saast, mida terve mõistusega inimene üle paari minuti vaadata ei suuda. Ja ega ei peagi. Televaatajal on alati võimalus puldil nuppu vajutada ja ebameeldivast vaatepildist loobuda.

Mida aga peaks ette võtma Eesti riigivõim, mille esindajad end Solovjovide ja Kisseljovide sõnavõttudest solvatuna tunnevad? On kaks teed.

Esimene ja kõige kergem on minna naabrite sissetallatud rada pidi. Muuta tarbijakaitse ja tehnilise järelevalveamet Venemaa Roskomnadzori laadseks karistussalgaks, keelata, trahvida ja piirata nii palju kui võimalik, kuulutada Solovjovid-Kisseljovid välisagentideks, nad kohtusse kaevata ja püüda arestida nende Euroopas asuvat kinnisvara... ja toita sellega veelgi rohkem Vene propagandamasinat, sest ega midagi muud sellega saavutada pole võimalik.

Teine ja raskem, kuid targem tee on pakkuda vene televaatajale mingitki mõistlikku alternatiivi. Kuigi selleks on meil alati liiga vähe raha ja venekeelset meediaressurssi ehk tarku inimesi ja karismaatilisi poliitikuid, kes vene televaatajaga nende emakeeles suhelda julgeksid. Seda tarkust jääb meil iga aastaga aina vähemaks.