Rahvusvahelised raportid (nt World Economic Forum's Future of Jobs Report ja World Bank: Developing Skills in Youth to Solve the World's Most Complex Problems) ütlevad meile, et traditsiooniliste eksamite sooritamise võimekus ei tõesta end hilisemas elus prioriteetse toimetuleku oskusena.

Standardiseeritud eksamite tegemine õpetab eelkõige standardiseeritud eksamite tegemist ja kui oluliseks taolist oskust 21. sajandil elus hakkamasaamiseks lugeda võib?

Tänu saavutatule üleüldises digiarengus armastame end Eestis teadmuspõhise innovatsiooni riigina näha ning reklaamida. On viimane aeg teadmuspõhisusest hakata lähtuma ka meie haridussüsteemi kujundamisel.

Võrreldes 1990. aastate algusega on nii ühiskonnakorraldus kui ka ootused koolilõpetajale kardinaalselt muutunud, seega ei ole mõeldav rakendada noortele haridussüsteemis samu ootusi, mida toona. Peame mõtlema hoopis sellele, mis meie tulevikutegijaid siin ja praegu kõige paremal moel n-ö päriseluks ette valmistab.

Kuigi haridussüsteem kasutab laialdaselt standardiseeritud teste, mida on võrdlemisi lihtne ning soodne koostada, vajab tänane elluastuja hoopis teist laadi kompetentse. Näiteks allikatega töötamise oskust: allikakriitilisus; analüüsivõime, komplekssete küsimuste lahtimõtestamine, mitte lihtsalt koos töötamise oskus, vaid koostöövõimekus selle parimas tähenduses jms.

Endagi paari aasta tagusest õpetamiskogemusest põhikoolis võin öelda, et minu tollastel õpilastel puudus Google'i sihtotstarbelise kasutamise oskus. See näitab, et peame haridussüsteemis keskenduma teoreetiliste teadmiste omandamise kõrval ka praktiliste baasoskuste õpetamisele ja nende kahe omavahelisele toimimisele.

Kuidas suunata koole lastes ajakohastatud oskusi arendama?

Eestil on tegelikult võimalus näidata ülejäänud maailmale eeskuju hakates automaatselt reaalajas õpianalüütikat koguma. Sellest lähtuvalt on võimalik arendada ka tõendatult kasulikke tugisüsteeme õpetajatele laste ja noorte arengu toetamiseks. Faktilisel teadmiste kontrollil põhinevad kooli lõpueksamid seesugust eesmärki noore arengut silmas pidades ei täida.

Praeguses süsteemis puudub riigil võimekus hinnata, milline metodoloogiline lahendus töötaks meie laste puhul kõige paremini, sest standardiseeritud eksamid ei anna meile sellist teavet.

Kui liiguksime reaalajas kogutud suurandmete kasutamise suunas, saaksime selle alusel disainida sekkumisi vastavalt vajadusele. Ehk siis saaksid tähelepanu ka tegelikud probleemkohad nagu õpimetoodika puudulikkus ja vajadus õpet vastavalt õppijale personaliseerida.

Ideid eksamite korraldamiseks

Kujutleme olukorda, milles lapsed ja noored on teinud läbi aastate erinevaid projektitöid enda, kogukonna või mõne konkreetse sihtgrupi jaoks olulise probleemi lahendamiseks (PBL ehk problem-based-learning on projektõpe, mida näiteks maailmapank oma raportis hindab üheks parimaks 21. sajandi oskuste arendamise tööriistaks). Õpilaste tööde tulemusi esitletakse iga konkreetse tiimi liikmete poolt enda jaoks olulisele sihtgrupile, kellelt saadakse tehtud tööle ka tagasisidet.

Noorte tegevus on eesmärgistatud nende endi poolt. Eesmärkide täitmist või mittetäitmist ja põhjusi analüüsitakse tiimisiseselt ühes juhendajaga ehk õpetajaga (selleks peab ka õpetaja roll muutuma ning omandama team coachi ehk meeskonna juhendaja tunnusjooned).

Projektitöö juures on olulised kaasaegsete skaleeritavuse ja jätkusuutlikkuse põhimõtete rakendamine, mida kasutavad oma töös näiteks iduettevõtted. Ühtlasi pole oluline, et taoline "eksam" toimuks just mõne kooliastme lõpus, vaid põhineks vajadusel.

Väljakutsed, mida ei tasu tähelepanuta jätta

Reaalajas kogutud suurandmed on hariduse disainimisel jäänud praegu veel sisuliselt tähelepanuta. Haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel on mingil määral küll kvaliteetse õpianalüütika jaoks andmete kogumisega alustatud, kuid et seda päriselt õpetajate ja laste toetamiseks rakendada, vajame oluliselt jõulisemaid piloote, mis aitaksid meil liikuda teooriast praktikasse.

E-õpe on juba ammu Eesti koolide reaalsus, mille keskkondades tekib mõjuval hulgal andmeid, kuid õigusruumis esineb jätkuvalt lünki, mis takistavad andmete sisukat koondamist ja uurimist. Haridus- ja teadusministeerium on selle küsimusega juba mõned aastad tegelenud ning loodetavasti jõutakse peagi ka lahendusteni.

On aeg viia meie haridussüsteem vastavusse ootustega, mis muutunud ühiskonnakorraldusega kaasas käivad. Selleks ei ole mitte ainult teoreetilised teadmised, vaid eelkõige õpitu rakendamise oskus reaalsetes situatsioonides, reaalsete inimestega.