Jätkuv koroonapandeemia ja praegune geopoliitiline olukord tuletavad meile kogu oma eheduses meelde, kuivõrd oluline on tagada riigi elanike varustatus toidu, vee, energia ja muu eluks vajalikuga kriisiolukordades. Eesti Maaülikool koos konsortsiumipartneritega koostas mahuka uuringu, et hinnata, kuidas Eestis tarneahelad töötavad.

Tervisekriisi alguses ei teadnud keegi täpselt, kuidas uus nakkushaigus levib ja milliseks kujuneb olukord riigis. Ebakindlus vallandas esmatarbekaupade ostupaanika ning näiteks poeriiulitel, kus olime harjunud nägema kõrgeid WC-paberi torne, valitses tühjus. Tarneahelad suutsid reageerida ning peagi taastus kaupade kättesaadavuses endine olukord. Kuid võtkem seda kui väärtuslikku õppetundi.

Tugev sõltuvus kaubandusest

Toona sai üsna kiiresti selgeks, et meil puudub ülevaade oma varudest. Kui palju on ladudes kummikindaid, kaitsemaske ja muud uues olukorras vajalikku? Nüüd saame anda hinnangu, et Eesti ega maailm ei olnud selliseks kriisiks valmis.

Meid paisati kiiresti olukorda, kus kaubad ja ka tööjõud kippusid piirangute tõttu takerduma. Uus reaalsus oli tootmiseks vajalike materjalide viibimine, aga ka logistika- ning transpordikulude mitmekordistumise, rääkimata toorme hinnast. Esmase nõudlus- ja pakkumisšoki kaja pole mõnel juhul siiani vaibunud. Näiteks kestab siiani kiibipuudus, mis mõjutab väga erinevaid väärtus- ja tarneahelaid.

Me ei ole veel läbinud üht tervet maailma ühendanud praktilist õppust – kuidas võidelda pandeemiaga –, kui käes on juba uus kriis. Ukrainas kujunenud olukord tõstatab vajaduse kriitiliselt läbi mõelda meie territoriaalkaitse põhimõtted ning sõltuvuse teiste riikide energiast, esmatarbekaupadest ja paljudest muudest eluks vajalikest sisenditest.

Uus on hästi unustatud vana, kuna vajalikud põhimõtted on tuttavad Eesti ajaloo pimedamast perioodist. See polnudki nii ammu, mil maapiirkondades elades oli vaja omada kodus toiduvaru, tikke, küünlaid, patareisid, transistorraadiot ja kütust.

Praegune mure seisneb aga selles, et nimetatud toodetest paljusid toodetakse Hiinas. Meil puudub isevarustamine isegi tuletikkudega, Viljandi tikuvabrik ei tööta juba kümnendat aastat.

Igaühe panus

Elanike kaitse huvides peab riik evima keskset ülevaadet, kui palju meil on erinevaid varusid ja kus need paiknevad. Varustuskindluse ja toimepidevuse tagamine algab igast inimesest, ettevõttest või organisatsioonist. Alles ulatuslike (mitmeid piirkondi või pikemaaegsete häiringute) katkestuste puhul sekkub riik oma mehhanismidega. Kuidas siis valmistuda hädaolukordades hakkama saamiseks?

Üritasime sellele küsimusele oma uuringus koostöös ettevõtjate ja erinevate ettevõtlussektorite esindajate ning ministeeriumitega lahendust leida. Selleks määratlesime võimalikud stsenaariumid, mille puhul tarneahelate toimimist uurida. Mängisime läbi olukordi, kuidas tagada toidutootmise toimepidevust ja varustuskindlust ulatusliku elektrikatkestuse, pandeemia ja loomataudi korral. Stsenaariume ühendas üks eesmärk, kindlustada eluks vajalike kaupade jõudmine tarbijateni.

Kriisides tuleb meil nii üksikisiku kui ka riigina tagada hakkamasaamine ja toimepidevus. Eesti kodumaine toiduainetega isevarustatuse tase on seejuures väga erinev. Näiteks teravilja ja teraviljatoodetega suudame end kenasti ära varustada, kuigi tootmiseks vajalike sisendite tarnekatkestused võivad varustatust mõjutada. Aedvilja puhul nagu ka mitmete teiste toiduainete osas sõltume liiga palju globaalsetest tarneahelatest.

Eesti põllumajandus sõltub 70 protsendi ulatuses Venemaalt tarnitavast mineraalväetisest, mille importi ohustavad heitlikud geopoliitilised olud. Võimaliku defitsiidi kõrval tõuseb ka hind, kuna mineraalväetiste tootmise oluline sisend on maagaas. Hinnatõusuks ja kättesaadavuse halvenemiseks tuleb niisiis juba praegu valmis olla. Varude hoidmise kulukuse tõttu väetiste reservid sisuliselt puuduvad.

Vajame rohkem alternatiive

Kallinevad energiakandjate hinnad panevad meid seniseid otsuseid ja eesmärke ümber hindama. Kas lükata edasi roheleppega seatud keskkonnaeesmärke? Missuguste bioloogilist päritolu väetistega saaks asendada Vene päritolu mineraalväetisi? Mõttekohti on teisigi.

Piiriülesed tarneahelad on efektiivsed ja toovad kasu seni, kuni need toimivad. Viimased aastad on näidanud, et tarneahelad pole kaugeltki iseenesest mõistetavad ning alternatiividele mõelda on viimane aeg.

Professor Rando Värnik on Eesti Maaülikooli maamajanduse õppetooli juht ja uuringu "Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis" vastutav täitja.