Vene väejuhatus unistas, et Kiievi ümbrusest tõmmatakse välja ründeüksused (sealhulgas Pihkva 76. ründedessantdiviisi viimased järele jäänud üksused) suunatakse mujale ning maha jäävad väeosad peavad siis maksimaalselt kaitsma seni saavutatud positsioone ja siduma Ukraina üksuseid, et neid ei saaks mujale üle viia.

Läks teisiti. Esimeses faasis õnnestus ilmselt kõige väärtuslikumad üksused vähemalt osaliselt välja tõmmata, aga sealt edasi suruvad ukrainlased korralikult peale. Vene lahkuvaid kolonne rünnatakse, taandumine on kohati muutunud põgenemiseks ja maha jäetakse suurtes kogustes tehnikat. Lisaks ähvardab mitmeid Vene üksusi kotti jäämine, kuid need ei ole märkimisväärselt suured väeosad.

Kokkuvõttes lõppes Ukraina üksuste kurnamissõda sellel rindel selge võiduga. Kiievi oblast puhastatakse ilmselt lõplikult nädalavahetuse jooksul, Tšernihivi ja Sumõ oblastiga läheb kauem. Sõja lõpptulemuse seisukohalt ei olegi see enam nii oluline.

Läbimurret saavutatud ei ole

Vene juhtkonna soov vältida Kiievi ümbruses kujunevat sõjalist katastroofi õnnestus osaliselt. Osa vägesid õnnestus välja tõmmata, kuid suure lahingvõime kaotuse hinnaga. Vaevalt, et lahkunud vägedest enam suuri võitlejaid on. Harkivi vahetust ümbrusest Vene väejuhatus kindlasti taanduda ei kavatse, kuid Ukraina surve vaikselt toimib.

Lõuna pool Izjumi juures on venelased olnud viimase kahe päeva jooksul edukamad: on suudetud edasi liikuda, kuid väga suurte kaotuste hinnaga ning läbimurret saavutatud ei ole.

Donbassi rindel käib pidevalt äge tulevahetus, aga Vene ründeüksustel edu ei ole ja aktiivsus on selgelt madalam, kui oli lõppeva nädala esimesel poolel. Mariupoli lahingutes on samuti intensiivsus madalam. Ilmselt peab Vene pool ootama täiendust, et rünnakut jätkata. Sellepärast ilmselt lubati ka ühel evakuatsioonikonvoil linnast lahkuda.

Lõunarindel pressib Ukraina vaikselt peale Hersoni oblasti suunal. Kui seal edu jätkub, jäävad Vene üksused Aasovi mere rannikul väga ebamugavasse olukorda. Seepärast üritab Venemaa ka vasturünnakuid.

Reedene rünnak Belgorodi kütusehoidlale ja taandumine Põhja-Ukrainast, lisaks teated uutest relvatarnetest Ukrainale jätavad Venemaast halva mulje. Selle korvamiseks korraldati reedel hulk raketirünnakuid Ukraina taristule. Selge eesmärgiga takistada Ukraina üksuste transporti Donbassi rindele.

Selleks, et siduda Ukraina üksuseid, hakati aktiivselt manööverdama ka Transnistrias paiknevate üksustega ning imiteerima rünnakukavatsust Tegelikkuses seal paiknevad üksused iseseisvalt midagi korda saata ei suudaks.

Eeldada võib ka aktiivset manööverdamist Valgevene territooriumil ja õhulööke seal paiknevatelt Vene üksustelt. Eesmärk on taas siduda Ukraina väeosi ja takistada logistikat. Valgevene oma maavägedega enam sõtta ilmselt ei astu. Ukraina peab nüüd mõtlema, kuidas pärssida Vene üksuste tegevusvabadust Valgevenes. Avalik oma lipu all ründamine oleks Ukrainale veel ohtlik, aga on muidki võimalusi.

Venemaa suurim väljakutse

Edasist sündmuste kulgu hakkavad määrama mitmed tegurid. On täiesti selge, et Venemaa juhtkond panustab kitsalt Donbassi hõivamisele, et näidata Ukraina sõjalist lüüasaamist. Selleks soovitakse esialgu tungida peale Izjumi suunalt lõunasse, vallutada Severodonetsk Luhanskis ning soovitavalt võtta ülejäänud Ukraina kontingent Donbassis kotti. Selleks tuleb lõunas vallutada ka Mariupol ja liikuda lõunast ümber Donbassi väegrupeeringu. See ei ole muidugi mitte kellegi jaoks üllatus.

Praeguse seisuga ei ole see Vene üksustele jõukohane. Selleks tuleb koondada kõik olemasolevad jõud, mis võtab aega vähemalt järgmise nädala lõpuni, väga osavalt tegutsedes järgmise nädala keskpaigani. Venemaa senine logistika näitab küll midagi muud.

Ka sellest jääb pigem väheks, tulemuse saavutamiseks on vaja rohkem aega ja reserve, et Ukraina üksused välja kurnata. Selleks kuulutati Venemaal välja reservistide õppekogunemine vahemikus 4. aprill kuni 23. mai. See on varjatud mobilisatsioon, mille käigus saaks formeerida ka lahingukõlbulikke üksusi, mille kvaliteet muidugi kaheldav. Ja Venemaa annab märku, et ta oleks justkui valmis pidama pikemat sõda.

Venemaa suurim väljakutse lisaks logistikale on üksuste võitlusvõime ja motivatsioon. Paberil näeb see sõjavägi uhke välja ja ehmatab ka meie lääne kolleege. Tegelik kvaliteet ja komplekteeritus on madalamad.

Lisaks suurele ohvrite arvule ja sõja arusaamatutele eesmärkidele viib võitlusvõimet alla ka haavatute ja langenutega ümber käimine. Lahingust keeldujate arv on suurenenud, aga see ei ole veel epideemiliseks muutunud. Selles plaanis on Venemaa juhtkonnale reservistide õppekogunemine ja uus ajateenijate teenistusse kutsumine selge väljakutse.

Venemaa keskendub seniks Ukraina taristu pihta suunatud raketi- ja õhuväe rünnakutele ning suurtükiväe tulelöökidele Ukraina positsioonidele Harkivi ja Donbassi juures. Lõunas on nende suutlikkus praegu palju väiksem.

Ukraina poolel on nüüd avanenud väike ajaaken, et vältida kaotust eesootavas Donbassi lahingus. Nii nagu jäi ära teine suur ründelaine Kiievile.

Ukrainal on väga hea luure ja situatsiooniteadlikkus. Seega on neil ka eelis oma vägede siirdamisel Donbassi. Põhja-Ukraina vabastamisel tehtud videotest võib järeldada, et seda viivad läbi peamiselt territoriaalkaitse üksused. Ehk siis ukrainlaste põhijõud on juba mujale suundumas ja ennast täiendamas.

Ukrainal on väga tähtis saavutada järgneva viie-kuue päeva jooksul maksimaalset edu Harkivi juures ja lõunarindel. See võib juba ette muuta järgneva Donbassi lahingu venelastele väga ebasoodsaks.

Kõige olulisem on muidugi Ukraina üksuste varustamine. Kui Ukraina saab lähiajal uut relvastust ja varustust läänest ning suudab selle kohale viia ja kasutusele võtta, siis Vene üksustel on edu lootust väga vähe. Reservide mobilisatsioonis on Ukrainal kuuajaline eelis ja võitlejatest puudus ei ole. Soomusest on suur puudus ja õhuväe ründevõime on kõvasti kahanenud.

Õnneks Ukraina õhukaitse toimib ja Vene õhuvägi on märkimisväärses osas kaotanud opereerimisvõime. Lääneriikide abi on väga oluline, aga see jääb kogu aeg ca kaks nädala liiga hiljaks. Kehvavõitu otsustajad on läänes.

Venemaa jättis põhjarinde palju kiiremini maha, kui oletasin. Nüüd muutub olukord oluliselt. Tähtis on see, kui kiiresti suudab Venemaa oma üksused Donbassis koondada rünnakuks.

9. mai ja vaherahu

Vallutatud aladel on Vene struktuurid pannud toime väga suurel hulgal kõige rängemaid kuritegusid. Seda peaks nimetama juba genotsiidiks, ehk Ukraina rahva sihikindlaks hävitamiseks. Ukrainlased saavad suurepärasel aru, et kui nad alistuvad, siis Venemaa hävitab nad füüsiliselt. See on ka peamine põhjus, miks nad võitlevad lõpuni: see on ainus võimalus rahvana ellu jääda.

Rahvusvaheliselt saab see olema aga meeletu väljakutse, kuidas Venemaa poliitiline süsteem peatada ja süüdlased vastutusele võtta. Mitme Euroopa riigi senised reaktsioonid on sündmustele olnud loiud ja kõhklevad.

Selline käitumine motiveerib Venemaa juhte sõda jätkama. Nüüdseks peaks olema täiesti selge, et ainus viis sõda kiiresti lõpetada on Ukraina maksimaalselt relvastada. Lõpetada ise igasugune majanduslik läbikäimine Venemaaga ning hakata ka ise Venemaale sõjalist survet avaldama. Ei pea avalikult sõjaga ähvardama, aga surve avaldamiseks on võimalusi omajagu.

Euroopa on kaotamas ka initsiatiivi kommunikatsioonis. Ainsad, kes suudavad veel tempot hoida, on Ühendkuningriigi peaminister ja valitsus ning kuidagimoodi ka USA. Ülejäänud Euroopa on reageeriv ja uimasevõitu.

Venemaa tuleb pisitasa oma kommunikatsiooniga suurde pilti tagasi ning tundub, et tema ähvardused ja šantaaž juba osaliselt toimivad. Need ei ole suunatud niivõrd Ukrainale kui just Euroopale.

Praegu hakkab levima narratiiv, et Putinil on vaja enne 9. maid mingi võit ette näidata. Sellisel käsitlusel ei tohi lasta juurduda ning lisaks tuleb teha maksimum, et Venemaa mitte mingil juhul ei saaks rahuläbirääkimistele tulla võitja positsioonilt.

Muidugi sooviks Putin pidada 9. mail võiduparaadi ja ilmselt soovitakse sisendada lääne juhtidele, et aprilli jooksul Venemaa igal juhul sooritab võiduka ja ohvriterohke pealetungi. Ilmselt loodetakse lääne survele Ukraina suunas võtta vastu Venemaa vaherahu tingimused. Vaherahu oleks Venemaal taktikaliselt väga vaja, sest võitlevaid reserve on väga vähe alles jäänud.

On märke ka selle kohta, et Venemaa on hakanud aru saama, et kui üldse soovitakse Ukraina vastu sõjalist edu saavutada, tuleb pidada pikaajalist kurnamissõda. Selleks valmistumine võtab aega ja vaherahu oleks selleks hädavajalik.

Venemaa üritab järgneva nelja-viie päeva jooksul saada oma väed Ida- ja Lõuna-Ukrainas ründevõimeliseks. Võib-olla juhtub see alles järgmise nädala lõpuks. Kui Ukraina seda aega väga hästi ära kasutab, ei ole Venemaal olemasolevate vägedega kerge edu saavutada. Pigem edu ei saavutatagi, aga seda saab paremini hinnata eeloleva nädala teisel poolel.