Tõnu Viik: miks üliõpilased meelt avaldavad?

Tõnu Viik
Tõnu Viik Autor/allikas: Raul Mee / TLÜ

Riigikogus toimus 9. detsembril olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused" arutelu. Sama päeva hommikul kogunesid Toompeale meelt avaldama ja kõnekoosolekut pidama üliõpilased ja Eesti ülikoolide töötajad. Miks nad seda tegid ja mis ülikoolides siis toimub, sellest kirjutab Tõnu Viik.

Võrreldes inflatsiooni ja teiste sektorite palgatõusuga on Eesti ülikoolide rahastamine olnud viimastel aastatel langustrendis. See asjaolu on avalikkusele laialt teada, sellele teemale on osutanud mitmed sõnavõtud meedias ja ka rektorite nõukogu pöördumine. Oluline on märkida, et rahastuse mahajäämus ei puuduta kõiki ülikoolide tegevusvaldkondi, vaid ainult ühte, aga siiski kõige olulisemat osa Eesti ülikoolide tegevusest: tasuta eestikeelset õpet.

Lisaks eestikeelsele õppetööle viivad ülikoolid läbi ingliskeelset õpet, mille eest on neil lubatud õppemaksu võtta. Teadustegevuse osas on Eestis jõutud kokkuleppele, et sellele eraldatakse üks protsent SKT-st. See jääb maha meile oma eluviisi ja majandusega eeskujuks olevate riikide panusest teadusesse, kuid on siiski oluliseks pöördeks paremusele võrreldes varasemate aastatega.

2013. aastal läks Eesti üle tasuta kõrgharidusele. Enne seda õppisid ühed üliõpilased tasuta ja teised tasulistel õppekohtadel. Ühes loengus olid koos need, kes oma hariduse eest maksid ja need, kellele see oli tasuta. Ülikoolid võitlesid omavahel ja lobistasid ministeeriumi, et endale rohkem nn riigieelarvelisi õppekohti saada.

See aeg on õnneks möödas. Tasuta kõrgharidusele üle minnes võttis riik endale kohustuse kompenseerida see raha, mis ülikoolidel alates 2013. aastast õppemaksude näol saamata jäi. Eesti kõrgharidus astus suure sammu edasi ning aastatel 2013-2016 läks elu Eesti ülikoolides ülesmäge.

Alates 2017. aastast hakkas aga eestikeelse kõrghariduse tarbeks mõeldud rahavoog kärbuma. Summa absoluutväärtus on küll tasapisi kasvanud, kuid aeglasemalt kui inflatsioon ja elu edenemine teistes Eesti elu valdkondades. Nüüd on õpetajate palk on kõrgem kui neil, kes õpetajaid õpetavad. Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides töötab umbes 700 lektorit, kelle palk jääb alla õpetajate keskmise palga.

Kui teadustöö- ja ingliskeelse õppe osas saavad ülikoolid ise oma positsioone parandada, siis eestikeelse õppe osas see nii ei ole, sest nende kulude katmise kohustuse on alates 2013. aastast riik enda peale võtnud. Sisuliselt andis tasuta õppele üleminekul toonane valitsus Eesti üliõpilastele ja avalikkusele lubaduse, mida hiljem ei ole täidetud.

Kõige kehvem aasta

2022. aasta tõotab tulla Eesti tasuta kõrghariduse lühikese ajaloo kõige kehvem aasta, sest riigi rahastus jääb esimest korda isegi alla selle taseme, mida on riigipoolse kohustusena nimetatud ülikoolidega sõlmitavates halduslepingutes, selleks on tarbijahinnaindeksi kasv.

Ma pean rektorina võtma ülikoolile kohustusi olukorras, kus teine lepingupool, riik oma kohustusi ei täida. Olukord õppejõudude palgatasemega on seda keerulisem, et kõige lähemates valdkondades nende kõrval – teadustöös ja koolihariduses – on palgad (meie kõigi rõõmuks) tõusnud.

Kõik ülaltoodud asjaolud on Eesti avalikkusele päris hästi teada, kuid nende tagajärjed on meile vähem selged.

Ülikoolielu seestpoolt vaadates võib näha, et ülikoolid tegelevad tasuta eestikeelse õppega aina vähem. Vähendatakse juurdepääsu eestikeelsele kõrgharidusele (vähendatakse õppekohti, vastuvõttu korraldatakse üle aasta, vähendatakse erialade arvu) ning väheneb valitavate õppeainete arv. Mis kõige olulisem: eestikeelse kõrghariduse kvaliteet langeb.

Kuna eestikeelne õpe on ainult üks väike tegur ülikoolide rahvusvahelisel hindamisel, siis selle tulemusi erinevates pingeridades eestikeelse õppe taandareng oluliselt ei mõjuta. Ülikoolide rahvusvahelised reitingud püsivad kõrgel tänu teadustöö ja rahvusvahelistumise tulemustele.

Kvaliteedi languse tingib asjaolu, et õppejõudude motivatsiooni jääb ajapikku vähemaks, sest andekamad õpetlased tahavad pigem pühendada teadustööle ja vähendavad seetõttu tegevusi, mis on suunatud üliõpilastele. Teisisõnu, õppejõud tegelevad vähem loengute ja seminaride ettevalmistamisega, annavad üliõpilastele vähem tagasisidet, kasutavad parema meelega eelmiste aastate materjale, sest uue, kõige kaasaegsema teadmise sissetoomine võtab rohkem aega.

Mida vähem aega üliõpilastele ja õppetööle kulutada, seda rohkem jääb aega teadustööks, aga võimalused on avatud eelkõige just teadustöö vallas. Paljud siirduvad välismaale.

See kõik viib meid tasapisi olukorrani, kus eestikeelne õppetegevus on aina marginaalsem osa ülikooli tegevusest. Valitsuse plaan panna ülikoolid õppetöö alarahastamise tingimustes rohkem ettevõtlusega koostööd tegema süvendab probleemi mõne kraadi võrra veelgi. Veel üks seltskond ülikoolis töötavaid õpetlasi liigub eurorahade abil üliõpilastest ja õppetööst eemale.

Alarahastamise tagajärg 

Mis on ülikoolides toimuva õppetöö alarahastamise tagajärg? On see ainult üliõpilaste ja nende valikuvõimaluste probleem, või tähendab see tagasilööki ka ühiskonnale tervikuna?

Kui me usume, et hea kõrgharidus aitab meil saavutada selliseid eesmärke nagu tõenduspõhise ja teadusliku mõtlemise levimine ühiskonnas, üleminek targale majandusele ja sidusamale ühiskonnale, siis peaks see ikkagi meie kõigi probleem olema. Kui me seda ei usu, siis muidugi vahet pole, ning me võime jätta kõrghariduse alarahastamise ja sellega seotud õppekvaliteedi languse teema esialgu ainult üliõpilaste ja ülikoolide probleemiks.

Kui aga kõrghariduse rahastamine jääb inflatsiooni ja muu elu edenemisega võrreldes jätkuvasse langusesse ka pikemas perspektiivis, siis peame me ennast ka väljaspool kõrgharidussfääri hakkama ette valmistama hoopis sügavamateks muutusteks.

Paarikümne aasta pärast tuleb võib-olla valmis olla selleks, et eriarsti jutule minnes tuleb temaga suhelda kas inglise või vene keeles. Sest vastava eriala õpetus on eesti keeles nii nigelalt korraldatud, et kui mõni eestlane seda isegi õppida tahaks, ei saa meditsiiniasutus lubada endale sellise haridusega inimese töölevõtmist. Või siis saavad ülikoolid pakkuda rahuldavat õppekvaliteeti aina väiksemal hulgal erialadel ning on õnneasi, kas just see konkreetne eriala on ülikoolidesse alles jäänud või mitte.

Samal põhjusel võib juhtuda, et ka sillaehituse tehnoloogilistest lahendustest või uutest energiatootmise võimalustest hakkame me pigem inglise- kui eesti keeles rääkima. Ja kui meid veel mõni pandeemia peaks tabama, siis räägime sellegi ohjamise meetmetest inglise keeles, sest meil lihtsalt ei ole erialaspetsialiste, kes võiksid eesti keeles toimiva teadusnõukoja moodustada.

Siit järgmise sammuna hakkavad koolides matemaatika- ja füüsika tunnid samuti inglise keeles toimuma, esialgu rohkem ingliskeelseid digiõppevahendeid kasutades ja hiljem ka ingliskeelsete õpetajate käe all. Mitte sellepärast, et kool seda sooviks, vaid sellepärast, et eesti keelt rääkivaid õpetajaid ei ole kusagilt saada. Ning ülikoolides ei ole inimesi, kes neid õpetajaid eesti keeles koolitaks.

Algul tuleb selliseid keeleauke meie ühiskondlikus elus ette vähem, hiljem rohkem. Kui tahta eesti keelt kasutada riigi asjaajamise keelena, siis on vaja, et eestikeelset teadusterminoloogiat ja eestikeelset asjatundmist piisavalt paljudes valdkondades arendada. Kui me jääme eesti keele juurde ainult eesti keelt, kultuuri ja ajalugu käsitledes, on aina vähematel inimestel põhjust seda suhtlusvahendina kasutada ja seda oma lastele õpetada.

Paraku on tegemist pikaajaliste tendentsidega, mille korrigeerimist võib alati järgmisesse aastasse või aastakümnesse lükata. Alates 2017. aastast on meie valitsused seda ka teinud. Üliõpilased ja ülikoolide töötajad olid Toompeal selleks, et neid ülikoolide ees seisvaid probleeme laiemalt teadvustaks.

Ühte tuleb veel silmas pidada. Isegi juhul kui arvata, et lahendus kõrghariduse rahastamisele seisneb üleminekus tasulisele või osaliselt tasulisele õppele, võtab selle juurutamine aastaid.

Kui näiteks kahe aastaga suudetaks luua vastav seadusandlik baas ja selle administratiivne tugi, siis siit edasi võtaks selle täiemahuline käivitamine bakalaureuseastmes kolm aastat. Kuni selle ajani õpib ülikoolides terve põlvkond noori, kelle haridusteele on jäänud ka koroonaviirusest tingitud pandeemia. Selle põlvkonna jaoks ei oleks tasulisele õppele üleminek mingi lahendus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: