Poola piiri ääres Rava Ruskas põlevad kangelaste mälestuseks teedel küünlad. Lvivis mängitakse malet. Ka Kiievis on inimesi tänavatel rohkem näha kui kuu aega tagasi, ent pealinn on jätkuvalt imelikult tühi. Kohvikutes ei ole toiduvalik nii suur kui Lvivis. 

Ukrainlasi häirib, et lääs on hakanud ootama, et nad Venemaaga mingile kompromissile läheks.

"Räägitakse 23. veebruarist, 24. veebruarist, mil Vene  väed sisse tungisid, et pöörduda tagasi nende piiride juurde, kuid see ei tähendaks meie suveräänsuse tagasisaamist, meie territoriaalset terviklikkust. Ukrainlased teavad, mille eest nad sõdivad. Me võitleme oma territooriumi eest, me võitleme oma kodumaa eest, meil on selge arusaam, et me peame nad siit täielikult välja lööma. Omavahel võivad teha kompromisse ainult lääs ja Venemaa, et mätsida kinni see sõda ja aidata Putinil võita," rääkis poliitikaanalüüsi keskuse Prizm juht Hennadi Maksak.

Ka riigi teise otsa, itta, 40 kilomeetri kaugusele Venemaa piirist, Harkivisse on hakanud inimesed tagasi pöörduma, sest Vene väed on linna tagant kaugemale Vene piiri poole tõrjutud, kuid suurtükituld on kuulda pidevalt ja raketirünnakud toimuvad jätkuvalt.

"Kõige raskem oli olukord siis, kui linna kohal lendas Vene lennuvägi, enne seda, kui meie õhukaitse normaalselt tööle hakkas. Siis oli siin väga raske olla, lennukite möirgamine, pidev rakettide plahvatamine, see oli väga raske," lausus Harkivi linnanõukogu liige Dmitro Bulakh.

Harkivis asub Ukraina kõige kõrgem lipumast, 101 meetrit kõrge, ja lipp seal otsas on lehvinud ka kõige raskematel aegadel.

Kuid linn paistab silma ka suure hulga Nõukogude monumentide ja sümboolikaga, mis mõjuvad selle sõja taustal grotesksetena.

"Linnanõukogu hoones on ka väga palju sellist värki. See hoone ehitati Nõukogude ajal ja neid pole ära koristatud, kahjuks. Mina olin üks neist, kes pooldas nende maha võtmist, kui see küsimus üles kerkis. Aga kõik tiksus edasi nagu ikka. Võtmefiguurid võeti siiski maha: Lenini mälestusmärk 2014. aastal ja palju muud. Muudeti tänavate nimesid väga palju, ma arvan, et seoses selle sõjaga see kõik võetakse maha ja kõik Vene tänavanimed muudetakse  meie linnas ära. See on Ukraina dekoloniseerimise lõplik etapp," lausus Bulakh.

Harkivi metroo töötab taas esimesi päevi. Seal elasid inimesed kuid.

Sõda on sundinud erinevatesse paatidesse ka siin- ja sealpool piiri elavad pered. Nagu igas sadamas, võib ka igast kriisikoldest leida mõne eestlase.

"Minu mehel on sugulased Venemaal ja esimestel sõjapäevadel ta helistas oma sugulastele sinna, et mis nüüd toimub. Ja nemad, kuidas nüüd öelda, on ajupestud, ütlesid, nii ongi vaja, lõpuks te saite, teil on kõik natsistid seal, neid on vaja hävitada. Meil ei ole siin absoluutselt mingeid natsiste ega midagi. Aga nemad ütlesid, et kaheksa aastat te põmmutasite seda Donbassi, nüüd saate teie ka pihta. Nüüd on sõja algusest möödas kolm kuud ja ta lihtsalt ei suhtle nende sugulastega. Neil on võimatu omavahel rääkida. Ja nii on väga paljudel, ei suhelda oma sugulastega Venemaal," rääkis Harkivis elav Ljudmilla Orlova.

Zaporožžjas senimaani palju venemeelseid

Harkivist 250 kilomeetrit lõunas, Zaporožžjas, on Vene väed linnast 40 kilomeetri kaugusel. Aeg-ajalt tabab linna rakette, õhuhäire ei häiri kedagi. Linnas on päris palju venemeelseid.

"Jah, siin on väga palju venemeelseid, enamus neist on pensionärid. Nad tahavad, et tuleks tagasi Nõukogude Liit. Ja sellest on väga kahju. Aga loodame, et noorem põlvkond jääb peale," lausus Kiievist pärit ajateenija Valeri.

Zaporožžjas on ka väga palju Mariupolist põgenenud inimesi.

"Ma olen Mariupolist pärit.  Maja pääses purustustest, juhuslikult pääses, lihtsalt tänav on nii kitsas, et mitte mingisugune militaartehnika sealt läbi sõitma ei mahtunud, maja jäi ellu. Aga naabermajade purustused on väga suured. Ma otsustasin oma perega ära juba ammu enne seda, kui sealt lahkusin, et kui seal hakkab lehvima Ukraina lipp, ainult siis ma pöördun sinna tagasi. See on minu jaoks põhimõtteline küsimus," lausus Mariupolist pagenud Sergei.