Tallinna Jakob Westholmi 10. klassi õpilasel Kärt Plaki ootused enne riigikaitselaagrit olid kõrgel, abituriendid kirjeldasid kolmepäevast laagrit ägedana, kus kõik kannavad vormi ja on võimalik päris relvadest lasta. Tegelikkus kujunes hoopis teistsuguseks.

 "Ma ootasin, et meil oleks rohkem tegevust ja toimuks rohkem asju, sest see venis. Paljud, kes ei ole riigikaitse suunast, ei pidanud seda vajalikuks ja mõtlesid, miks nad seal on. Meil ei olnud vorme ka ja see tundus rohkem nagu matkavärk, kõik olid oma riietega metsas. Meil oli eraldi riigikaitse suund, mis oli kurb, et me ei saanud vorme. Ma loodan, et järgmised kümnendikud saavad paremini," meenutas neiu riigikaitselaagrit.

Ka lühenes algselt kolmepäevasena toimuma pidanud laager kahepäevaseks ja viimasel päeval lõpetati laager tugeva vihma tõttu varakult ära. Miks vihm laagrile punkti pani, jääb riigikaitse suuna valinud Kärdile siiani arusaamatuks.

Kui õpilasi nörritab, et lubatud varustusest said nad vaid telkmantli ja katkise seljakoti, siis riigikaitseõpetaja Margit Leerimaad häirib, et kaitseliit ei saa talle pandud ülesandega hakkama. Näiteks kogu laagriks vajaliku varustuse – katlad, telgid, magamiskotid – pidi andma kaitseliit.

"Näiteks meie kool ei saanud ühtegi toetust kaitseliidult, organiseerimise seda ise ja meid toetas inventariga erasektor," rääkis Mustamäe ja Pae gümnaasiumi riigikaitseõpetaja.

Leerimaa sõnul ei tohi laager enam olla koolist kaugemal kui 100 kilomeetrit, mistõttu tuli loobuda tavapärasest laagripaigast Hiiumaal. Kurioossel kombel läks kodulähedane laager hoopis kallimaks, sest kui Tahkuna militaarmuuseumis on paljud asjad olemas, nagu näiteks vesi, siis nüüd tuli need ekstra tuua. Kuna kaitseliit veepaaki ei andnud, tuli eelmise nädalavahetuse 320 lapsega laagrisse tellida igaühele viieliitrine veekanister, et nad saaksid end pesta.

Ka tekkis tänavu probleeme sellega, et kaitseliidu laagris pidi laste eest vastutama õpetaja, mistõttu nii mõnigi pedagoog polnud sellega nõus.

Et senine laagrite korraldamine muutub, oli teada juba kahe aasta eest, kui uut süsteemi riigikaitseõpetajatele tutvustati. Leerimaa sõnul oli toona juttu "võtmed kätte" lahendusest.

Eelmisel aasta aprillis Õpetajate Lehes ilmunud artiklis kirjeldas kaitseministeeriumi ametnik seda nii: "Ta (õpetaja – toim.) peab kaitseliidule edastama soovi, et tema õpilased tuleksid laagrisse, ütlema, kui palju neid on, ja aja, millal laager õppetöösse sobitub. Lapsed pannakse kooli juures välivormidesse, nad sõidavad laagrisse ja direktoril on rõõm minna lapsi laagrisse vaatama või pärast need rõõmsad lapsed tagasi saada."

Hiljem said õpetajad teada, et "võtmed kätte" lahendusest on loobutud. Ikkagi õpetaja ise peab programmi koostama, Kaitseliit kinnitab selle, aitab tegevusi läbi viia ja tagab varustuse. Leerimaa peab seda lahendust mõistlikuks, ainult nagu näitab tema kogemus, see mudel ei toimi. Tema hinnangul on põhipõhjuseks tõik, et kaitseliidu väljaõppe tsükkel kattub riigikaitselaagrite omaga.

"Samas on puudu selline inimene, kes jälgib, et laagrid kõik päris ühel ajal ei toimuks. Ma saan aru, et Põhja maakaitseringkonnale on pandud kogu vastutus teha Tallinna ja Põhja-Eesti koolidega neid laagreid, sulle on antud ajavahemik, samas on sulle mõeldud õppused," selgitas ta.

Leerimaal on kahju, et riigikaitselaager on lühenenud seniselt 35 tunnilt 25 tunnile ja ära on jäetud laskmisharjutus, mis vanasti meelitas õpilasi laagrisse.

"Riigikaitse on ju see, mis annab motivatsiooni, on sissejuhatus ajateenistusse. Kui ära lõhkuda kõik see, mis õpilastele pakub rõõmu ja tegutsemistahet, siis ei ole meil tulevikku," tõdeb õpetaja.

Kaitseliit pole kaebusi saanud

Kaitseliidu kirjalikus vastuses seisab, et kuna sellises mastaabis korraldatakse laagreid esimest aastat, siis ilmselt ei ole kõik asjad paika loksunud ning tekitavad seni kehtinud laagrite läbiviimiste erinevuste tõttu teravamaid nurki soovide ja tegelikkuse vahel.

Laagrite kehva korralduse kohta ei ole kaitseliiduni ühtegi kirjalikku nurinat jõudnud. Senine läbiviijate ja õpilaste tagasiside on olnud rahulolev.

Ka kaitseressursside ameti peadirektori kohusetäitja Anu Rannaveski sõnul ei ole nemad saanud kirjalikke kaebusi, aga üht-teist on ka nende kõrvu jõudnud.

"Meie õpilaste varustus ei ole enam väga heal tasemel," tunnistas ta. Varustus on muretsetud aastaid tagasi, osa varustuselemente on purunenud, lõhki läinud, kadunud. "Järgmine aasta me üle poole miljoni euro saame selleks, et õpilaste varustust uuendada," lubas ta.

Rannaveski kinnitusel tagab kaitseliit laagri läbiviimiseks vajalikud vahendid, varustuse, toitlustuse, aga ka instruktorid. Laskmisest loobuti turvalisuse kaalutlustel ja kuna see toimub teisel ajal, on ka laager lühem.

Rannaveski sõnul on loomulik, et laste eest vastutab laagris õpetaja, mitte kaitseliit. "Õpetaja siiski vastutab oma laste eest, kellega ta sinna laagrisse on tulnud. Lõpptulemusel vastutab kool selle eest, et tema lapsed tuleksid tervena tagasi, olgu see ekskursioon või laager.  Seetõttu on see leping seal olemas," selgitas ta.

Kui riigikaitseõpetajatele jääb toimiva süsteemi muutmine arusaamatuks, siis Rannaveski kinnitusel oli seda vaja, sest varem olid laagrid väga erineva taseme ja pikkusega, mõni kestis päeva, teine nädala. Ka varieerusid tegevused laagriti väga palju. Kuna lõviosa riigikaitseõpetajatest on kas kaitseliidu või kaitseväe taustaga, ei oleks tohtinud muudatusest suurt segadust tekitada.

"Need õpetajad, kellel võib-olla ei olnud otsest seost kaitseväe ja kaitseliiduga, kellel oli keeruline neid laagreid korraldada, et neil oleks see kõik kuidagi lihtsam ja oleks ühtlaselt korraldatud. See on teine põhjus," lisas ta.