Muinsuskaitseamet alustas juulis menetlust, et arvata kultuurimälestiste seast välja 275 sõjahauda. Seni kahekordse kaitse all olnud sõjahaudu kaitseb edaspidi üksnes sõjahaudade kaitse seadus, muinsuskaitse nendega enam ei tegele.

Rahvusvahelise muinsuskaitse eksperte ühendava organisatsiooni ICOMOS Eesti Komitee leiab, et hetkel on okupatsioonimonumentide ja Teise maailmasõja traagilise pärandi teema väga tundlik ja nõuab väga korrektset ja põhjendatud lähenemist.

"Ettepanekus sisaldub nimekiri 275 mälestisega, mis koosneb 273 väidetavast sõjahauast ja matmispaigast ning kahest kunstimälestisest. Nimekiri sellisel kujul on põhjendamata ning selles sisalduvate matmispaikade ja monumentide erisused on lahti seletamata. Väärtuste ja topeltkaitse analüüs eelnõu juures puudub ning nimekiri võib sellest johtuvalt lugeda vigaseks ja puudulikuks," leiab ICOMOS Eesti president Ave Paulus kirjas muinsuskaitseameti peadirektorile Liisa Pakostale.

Paulus kirjutab ka, et nimekirja enda koostamine sellisel kujul on põhjendamata ning selles sisalduvate matmispaikade ja monumentide erisused on lahti seletamata.

"Nimekirja koostamiseks peaks kõigepealt teadma täpselt ajaloolisi kalmistuid, sõjahaudu ja matmispaiku ning Nõukogude sõjamälestusmärke. Teadaolevalt pole aga neist isegi arvulist ülevaadet. Vastavate alusuuringute ja inventuuride puudumise tõttu ei ole võimalik teada, millised matmispaigad üldse on topeltkaitse all."

Pauluse sõnul on nimekirjas mitu mälestistena kaitstud sõjahauda ja matmispaika, mis juba asuvad mälestisena kaitstud ajaloolisel kalmistul ning on tõepoolest topeltkaitse all.

"Kuid on ka eraldiasuvaid sõjahaudu ja matmispaiku, mis praegu ongi kaitstud iseseisva mälestisena ning millel topeltkaitse MuKS tähenduses puudub. Nende sõjahaudade ja matmispaikade (nt mälestis nr 10, ingeri pagulaste kalmistu Põllkülas; mälestis nr 23, "Eestirannal" hukkunute kalmistu Prangli saarel) kavatsetav väljaarvamine lõpetaks nende üle igasuguse riikliku kaitse."

Samas on jäänud käsitlemata palju sõjahaudu ja matmispaiku, mis juba asuvad mälestisena kaitstud ajaloolistel kalmistutel. Miks ühed sellised sõjahauad ja matmispaigad on arvatud nimekirja ja teised on jäänud välja, pole Pauluse sõnul eelnõus selgitatud.

"Samuti on jäetud käsitlemata haudadelt eemaldatavate tähiste ja muude matmispaikades asuvate sõjamonumentide edasine saatus. Pärandi olemus eeldaks, et tähiste jm musealiseerimine või muu lahendus, oleks siiski reglementeeritud ja dokumenteeritud."

Pauluse hinnangul tuleb sõjahaudade ja terroriohvrite hukkamiskohtade puhul kindlasti arvestada ka Eestile rahvusvahelistest lepingutest ja kokkulepetest võetud kohustustega, mille rikkumine kahjustab Eesti kui õigusriigi mainet.

"Terroriohvrite hukkamiskohad on seotud Teise maailmasõja traagilise pärandiga, sh juudi kogukonna suhtes. Nimekirjas on lisaks Nõukogude pärandile näiteks ka Saksa kalmistuid ja vangilaagreid."

Kahe kunstimälestisest monumendi puhul ei ole sõjahaudade kaitse seadus Pauluse kinnitusel aga üldse asjasse puutuv.

"Nii mälestis reg-nr 6280 "Tehumardi memoriaal, R. Kuld, M. Varik, A. Murdma, 1966 (dolomiit)" kui ka mälestis reg-nr 6281 Saaremaal Tagaveres "Monument II maailmasõjas hukkunud sõduritele, M. Mõtus, 1978 (dolomiit)" mälestisena ei ole tegu ei haudade ega matmispaikadega ning seetõttu ei saa nende mälestiseks olemist eelnõus välja toodud põhjendusel lõpetada."

Kokkuvõtvalt on ICOMOS Eesti komitee seisukohal, et 275 mälestise kaitse lõpetamisega ilma asjakohaste ekspertarvamusteta ning avaliku menetluseta ei tohi anda signaali, et mälestisi – ajaloolisi haudu ja nõukogudeaegseid tähiseid maastikus – võib kiirkorras ilma aruteluta teisaldada või hävitada.

"Muinsuskaitse roll on teha just teadlikke valikuid ajaloo tunnismärkide säilitamisest nii avalikus ruumis kui ka muuseumides. Palume eelnõu tagasi võtta. Kaitse lõpetamise ettepanekud ja protsess tuleb viia läbi iga mälestist eraldi käsitledes, asjakohaselt, eelnevate uuringute ja ekspertiiside toel, kaaludes alternatiivseid võimalusi, kaasates puudutatud isikuid ja järgides häid menetlustavasid," leiab ICOMOS Eesti president.

Muinsuskaitseameti vastus

ICOMOS Eesti komitee saatis oma kirja 27. juulil, mille kultuuriministeerium avaldas oma dokumendiregistris 29. juulil. Muinsuskaitseamet vastas sellele kirjale 28. juulil, kuid muinsuskaitseameti dokumendiregistris on vastus salastatud 75 aastaks ehk 28. juulini aastal 2097.

Hiljem edastas muinsuskaitseamet ERR-ile ameti peadirektori Liisa Pakosta vastukirja ICOMOS Eesti komiteele, milles selgitatakse, et topeltkaitse lõpetamine on loomult tehniline muudatus, kuna otsustusõigusega riiklik kaitse, mis vastab ka rahvusvahelisele õigusele, jääb alles.

Kirja kokkuvõttes märgitakse, et sõjahaudade kaitse seaduse alusel on kõik eelnõus toodud mälestiseks olevad hauad ja matmispaigad kantud sõjahaudade nimekirja, mistõttu on mälestiseks olemise lõpetamisel jätkuvalt tagatud nende igakülgne riiklik kaitse, mis on vastavuses ka rahvusvaheliste nõuete ja kokkulepetega. Seega eelnõu kehtestamisel ja mälestiseks olemise lõpetamisel ei kao haudade ja matmispaikade riiklik kaitse.

"Saame lisada, et kuna riigikantselei juurde on loodud monumentide hindamisala töörühm, millesse on kaasatud muuhulgas ajaloo-, muinsuskaitse-, kunstiteadus- ja skulptuurialane erikompetents, siis käsitletakse ka pärandihalduse küsimusi senisest laiemalt, sealhulgas ka seni mälestiseks mitte olnud haudadel ning haudadest sõltumatutel monumentidel. Kinnitame, et eelnõu on koostatud kooskõlas ettenähtud õigusnormidega, kaasates puudutatud isikuid ja järgides häid menetlustavasid, mistõttu puudub põhjus eelnõu tagasi võtmiseks."

Vastukirjas selgitatakse lähemalt, et topeltkaitse kehtimisega kaasneb omanikele mitmeid kitsendusi, mis piiravad kinnisomandi vaba kasutamist.

"Piirangud, sh avalik-õiguslikud kitsendused, peavad olema põhjendatud ja proportsionaalsed ning ülemäärane riiklik sekkumine kinnisomandi kasutamisse ei ole lubatav. Olukord, kus erinevad kitsendused tulenevad erinevatest õigusaktidest, ei ole kooskõlas ka õigusselguse ja arusaadavuse põhimõttega. Seega on eelnõu koostamisel lähtutud kehtivatest seadustest ning see on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega."

Muinsuskaitseamet vastas ka etteheitele, et eelnõus toodud nimekiri on põhjendamata, sh matmispaikade ja monumentide erisused lahti seletamata.

"Eelnõu koostamisel ja nimekirja koostamisel on lähtutud põhimõttest, et see sisaldab vaid neid haudu ja matmispaiku, mis on kantud sõjahaudade nimekirja ja omavad seeläbi riiklikku kaitset vastavalt sõjahaudade kaitse seadusele. Tõdeme, et eelnõu avalikustamisele suunatud versioonis ei olnud eraldiseisvalt välja toodud haua või matmispaiga numbrit sõjahaudade registris, kuid oleme eelnõu vastavalt täiendanud, lisades nimekirjas olevate haudade ja matmispaikade juurde ka nende numbri sõjahaudade registris. Kuna eelnõu eesmärgiks on eelkõige topeltkaitse lõpetamine, tagades samas kõigi haudade ja matmispaikade riikliku kaitse vastavalt rahvusvahelisele õigusele, ei sisalda eelnõus toodud nimekiri haudu ja matmispaiku, mida sõjahaudade nimekirja ega registrisse kantud ei ole."

Lisaks selgitab muinsuskaitseamet, et sõjahaudade kaitse seaduse regulatsioon ei erista, kas sõjahaudade nimekirja kantud mälestise puhul on tegemist ajaloo-, kunsti- või mõne muu mälestise liigiga. Samuti ei näe sõjahaudade kaitse seadus ette erisusi alusel, kas haud või matmispaik asub kalmistul või mitte. Nagu eelpool kirjeldatud, ei ole ühestki sõjahauaks tunnistatud hauast säilmete ümbermatmisel ega hauatähiste teisaldamisel vajalik ameti luba, küll aga on neile kõigile tagatud riiklik kaitse sõjahaudade kaitse seaduse alusel."

Lisaks kinnitab muinsuskaitseamet, et eelnõu on kooskõlas nii rahvusvahelise õigusega kui ka Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välislepingutega, kuna riiklik kaitse sõjahaudadele on igakülgselt tagatud.

ICOMOS on 1965. aastal loodud rahvusvaheline muinsuskaitse eksperte ühendav organisatsioon. ICOMOS Eesti Komitee loodi 1993. aastal.