Pikalt on arhitektide, linna- ja transpordiplaneeriate tasemel Eestis ja eriti Tallinnas mõeldud liikluse asemel liikuvusest. Linnavalitsuses kaasamiskohtumisi korraldades mäletan värvikalt üht peatänava teemalist kohtumist, millel abilinnapea Kalle Klandorf ja arhitekt ning rattastrateegia üks autoritest Tõnis Savi maailmavaateliste erimeelsuste tõttu piltlikult öeldes karvupidi kokku läksid.

Linnades autode vähendamisest

Ilmselt on selle ajaga võrreldes vajalikest arengutest hakatud paremini aru saama, sest alles hiljuti mainis Pärnu maantee ümberehitamise vajadusest rääkides abilinnapea Vladimir Svet multimodulaalsust. Kahjuks küll veidi veidralt seda ühistranspordile kitsendades, kuid siiski. 

Peagi möödub aasta kohalikest valimistest. Nende valimiste tulemusel teevad Keskerakonnaga Tallinnas nüüd koostööd sotsiaaldemokraadid. Uut verd toodi pealinna valitsemisse linnaplaneerimise ja ettevõtluse abilinnapeade näol. Väga olulised suunad, mille puhul on hea meel, et need kohad võimalikest variantidest uute inimeste täita on.

Tallinna keskkonna valdkonna abilinnapeana põrkusin kabinetiistungitel tihti just neis ameteis kolleegidega, kes tõrkusid oluliselt rohelisemate valikute kasuks otsustamast. Olgu selleks saja päikesepargi rajamine linnale kuuluvate hoonete katustel või Peatänava projekt. 

Rohelise abilinnapeana oleksin olnud väga rahul, kui toona oleks Novikovi traditsioonilise autotranspordi keskse mõtlemise asemel linnaplaneerimise ametit esindanud Madle Lippuse kogemustega inimene. Kuid viimastel nädalatel on Tallinna sotsidelt tulnud lausa mitu järjestikust mõtet midagi linnas ära keelata. 

Abilinnapea Joosep Vimm, kellega koos alles eelmise aasta suvel superministeeriumi ees Elroni jalgratta pileti kehtestamise vastu protestisime, on nüüd võtnud suunaks öist tõuksitamist piirama hakata. Erakond, mis enne valimisi reklaamis oma öölinnapead ja öiseid busse, on reaalsete lahenduste pakkumise asemel asunud vabadusi piirama. 

Bolt tähistas hiljuti oma kümnenda tegevusaasta täitumist ja sel puhul tuletati meelde, mille eest on võideldud: linnades autode vähendamise eest. Minu meelest on probleem tõsine ning Martin ja Markus Villigu lähenemine igati asjakohane ehk tekitada renditurg, mis on lihtsam, kiirem ja odavam kui isikliku auto omamine. Ettevõtjad nägid probleemi ja asusid seda lahendama. Kui poliitik näeb probleemi ja asub seda lahendama, siis ta teeb seda keeldude ja käskudega.

On tekkinud ka idee teatud piirkonnas keelata ka enam kui 20-aastaste autodega sõitmist kuigi müra- ja õhureostuse probleem, mida ilmselt lahendada üritatakse, on ülelinnaline. Probleem on nii tõsine, et kohati peavad linlased lausa mitmekordselt üle normi olevat müra kannatama. 

Liiklusmüra tekitab tallinlastele kroonilisi haigusi, mille kulu on vähemalt 126,5 miljonit eurot aasta kohta. Aga kui ka kogu linnas keelata 20-aastaste ja vanemate sõidukite kasutamine, siis müra sellest kahjuks ei vähene, sest uued autod tulevad mühinal asemele.

Liiga suurele hulgale inimestele, eriti neile, kes tulevad kaugemalt, pole ühistransport siiani tõsiseltvõetav alternatiiv ja seni kuni seda alternatiivi ei pakuta, on keeruline muutust tuua.

Keelame reostamise, mitte liikumise

Tallinnas ringi liikudes võib pea igal sammul kohata vedelevaid konisid, mis lõpuks ka merre jõuavad. Ja kuigi topsiringluse näol on ühekorranõudele ammu alternatiiv olemas, on tanklate ja kiirtoidukettide plasttopsid meie linnaruumi ja rohealasid endiselt reostamas. Miks me ei kuule, et mõni poliitik oleks teinud ettepaneku nende müüki piirama hakata? Kasu sellest tõuseks ilmselt mitte ainult keskkonnale, vaid ka paljude inimeste tervisele. 

Enne kui asuda inimeste liikumisvõimalusi piirangutega pitsitama on linnavalitsuse ülesanne tagada linlastele elementaarseid avalikke liikuvusteenuseid nagu päris (mitte joonistatud) jalgrattateed koos rattaga sõitmist toetava taristuga jalgrattaparklate kujul, ööpäevaringset ühistransporti, mis kas tasulisel või tasuta kujul on kvaliteetne, aga ka madalamat sõidukiirust toetavat linnaruumi, mis aitaks vähendada tõsiste liiklusõnnetuste hulka ja samal ajal julgustaks proovima ka teisi võimalusi liikumiseks.

Iga vajaduse jaoks peab leiduma linnas autole alternatiiv. See ongi transpordiviiside mitmekesistamise mõte. Kõige selle juures ei tohiks unustada ka jalakäijat, sest see, mis lõpuks multimodaalsuse kokku seob, ongi kondimootor.

Aga kui soov midagi keelata on nii suur, siis võtke ette õhku reostavad ja müratekitavad lehepuhurid ja ilutulestik. Nendega on asi selge, need ei meeldi peaaegu mitte kellelegi.