Osad inimesed elavad Lõmanis veel keldrites ning teevad süüa lõkke peal, mis on ka ainus soojusallikas, sest keskkütet linnas enam ei ole.

"Lootsime, et elu normaliseerub, aga läks nii nagu läks. Alguses arvasime, et läheme keldrisse ainult mõneks päevaks, siis et kuuks ajaks ja siis see hakkas venima ja venima. Kannatame ja ootame, et normaalne elu taastuks," rääkis Nadežda.

Ta tõdes, et kuigi parasjagu nende pihta ei tulistata, siis käib tulistamine siiski lähedal. "Me ei tea, mis homme juhtub. Oleme juba kogenud, kui meie poolt tulistatakse, siis võib ka siia midagi kukkuda. Nii see käibki," sõnas Nadežda.

Praegu julgevad Lõmani elanikud vähemalt päeval väljas käia. Inimesed elavad tänu humanitaarabile ning loodavad, et sõda enam linna tagasi ei tule.

"Me istusime keldris, kuulsime plahvatusi. Kõrvalmajas sai üks tüdruk surma, meie majas hukkus ka üks tüdruk," ütles Evelina.

Sel aastal pidi Evelina minema viiendasse klassi. "Loodan kooli minna ja õppida seal nagu varem," sõnas ta.

Kooli Lõmanis aga enam ei ole. Sellele vaatamata ei taha Evelina vanaema Galina purustatud linnast lahkuda.

"Loodame ja ootame, et kõik saaks korda. Miks me peaksime siit lahkuma? Tütretütar sündis siin, elas siin kogu elu, käis lasteaias ja koolis. Miks me peaksime lahkuma?," rääkis ta.

Kogu Svetlana varast jäi alles ainult kass Vasja, aga ka Svetlana ei taha Lõmanist lahkuda.

"Kuhu ma lähen? See siin on minu maa. Ema pärandas mulle korteri. Ta töötas raudteel, liiprid, rööpad. Ema oli väikest kasvu, töötas kogu elu. Ma lootsin, et korter jääb mu lapselapsele, aga vaadake nüüd, mis minu korterist alles on jäänud," rääkis ta.

Lõmani äärelinna on tekkinud Vene sõjatehnika surnuaed. Seal on tankid, soomukid, on ka veokid, aga peamine eksponaat on Vene hävituslennuk või pigem see, mis on sellest alles jäänud. Lähtudes viisnurkadest lennuki kerel, pidi piloot olema tõeline äss. Nüüd aga saevad Ukraina sõjaväelased tema lennuki suveniirideks.

Lõmani kesktänaval on aga isetehtud memoriaal. Vineertahvlil on kirjas, et suve alguses sai seal surma Vene armee kapten Sergei Morilov. Ta oli demineerija, miin plahvatas tema käes. Tal jäi 34. eluaastast puudu mõni kuu.

"Siin see Vene sõdur demineeris, siis läks sinna demineerima ja sai surma seal nurga peal," rääkis Irina.

Kas memoriaal peaks sinna alles jääma, ta ei osanud kommenteerida. "Mind poliitika ei huvita. Ma tahan ainult, et oleks rahu, et oleks töö, elekter ja gaas. Kui pandi, tähendab pandi," ütles ta.