ERR-i portaalist võis hiljuti lugeda Eero Epneri efektselt pealkirjastatud arvamuslugu "Plats puhtaks!". Epner viitab kunagisele valimisloosungile ning seob selle käimasoleva aruteluga punamonumentide ja Venemaa kodakondsusega isikute valimisõiguse üle.

Õieti läheb Epner kaugemale ning seob nimetatud arutelu tühistamiskultuuri ja woke-liikumisega. Ja sellega läheb võrdlus natuke rappa. Esiteks ei ole märganud rahvamasse mõnd kuju või monumenti woke-liikumise stiilis tiiki uputamas või puruks peksmas.

Teiseks: mõiste "tühistamiskultuur" tähistab aktsiooni, mille käigus kutsutakse kedagi massiliselt hukka mõistma/boikoteerima/häbistama, mistõttu ta kaotab avalikkuse ees oma maine, mõju ja positsiooni ühiskonnas.

Ma ei ole kindel, et mõni viisnurk või monument saaks kaotada töö, sissetuleku ja sõbrad… ja ei ole märganud ka suuremate häbistamiskampaaniate üleskutseid.

Omaette küsimus on see, kuidas tühistamiskultuurist on ühtäkki saanud negatiivse kõlaga väljend, kui alles hiljaaegu oli see paljude progressiivselt meelestatud inimeste jaoks igati kohane viis ajalooline õiglus maksma panna. Ja ei maksa muretseda: teadusrahadest – mille kaotamise hirmust Epner samuti kirjutab – jäid enne ja jäävad ilmselt ka edaspidi ilma ikka need, kes ei kipu oma projektidesse kirjutama globaal-ideoloogiliselt sobivaid märksõnu.

Kommunistliku sümboolika eemaldamine avalikust ruumist ei ole tühistamine. Nagu kenasti sõnastas Krista Kodres oma arvamusloos: "Materiaalse mineviku kustutamine ei tee nõukogude aega olematuks.".

Tõepoolest, Nõukogude aeg on päris vääramatult raiutud meie teadvusesse, alateadvusse ja ka avalikku ruumi paljude märkidena. Olgu nimetatud näiteks Mustamäe ja Lasnamäe, tohutu hulk kolhoosiaegseid asulasüdameid (kahjuks ka lagunenud hoonetega), ohtralt meenutusi kunstis ja kirjanduses.

Selle mäluga tegelevad päevast päeva mitmed muuseumid Eesti Rahva Muuseumini välja, rääkimata ajalooõpikutest ja traumadest suguvõsalugudes. Muide, alles hiljuti avaldati uurimus, milles kirjeldati suurte kollektiivsete traumade tagajärgi üksikisikule ja tema järgnevatele põlvedele.

Selle põhjal jätavad sõjad, genotsiidid, piinamised ja muud poliitiliste režiimide korda saadetud julmused esimesele generatsioonile rasked haavad. Ja põhjustavad sümptomeid ka teises ja kolmandas ellujääjate generatsioonis, kui trauma päritolu pole selgeks tehtud ja korralikult ravitud. Meie olemegi see kolmas põlvkond, Epner ja mina.

Meie ühiskonnas – äkki ka põlvkonnas – nii kergesti tuld võttev üksteisest üle sõitmine, üksteise hukkamõistmine ja tühistamine just isiklikul pinnal on üks selle välja ravimata trauma sümptomeid, toimunu eitus, enese lihtsameelne veenmine, et kõigest on üle saadud.

Just see ongi tõestus, et tegelikult ei ole üle saadud. Ausameelne tegelemine okupatsioonipärandiga peaks olema osa sellest ravimistööst. See tähendab, et asju tuleks nimetada nende õigete nimedega, mitte emotsionaalselt lahmida – mida reageering "Plats puhtaks!" kahtlemata on.

Vist on ikka tõesti nii, et juriidiliselt saime 1991. aastal vabaks, aga mentaalselt on nõukogude aeg edasi kestnud. Sisemiselt vabadel inimestel ei tekiks nii palju ärevushäireid ja tõmblusi, kui puudutatakse valusaid teemasid.

See, kui arutatakse okupatsioonisümbolite eemaldamise (mitte hävitamise) üle, ei ole kättemaks, vaid siiani argusest tegemata mälutöö. Ja seda ei saa ka praegu normaalselt teha kui ohver, st okupeeritu, seatakse jälle samasugusesse olukorda, kus ta oli terve okupatsiooniaja: jälle süüdlase, häbimärgistatu rolli, kes ei tohi anastaja kehtestatud reaaliaid kahtluse alla seada. Ei tohigi öelda, et ei taha linnasüdamesse Eesti Vabariigi 31. vabadusaastal punast viisnurka. Kohe oledki just sina hoopis see vägivallatseja!

Niisugune reaktsioon on kõige ehedam Stockholmi sündroom ja näitab, et praegune diskussioon on kõvasti hiljaks jäänud, aga seda vajalikum. Ning seda ei tohiks summutada tühistamisjutuga, millest jääb mulje, nagu püütaks ise tühistada arvamusi ja inimesi, kes ei liigu mingis salapärases "õigesti mõtlevate" inimeste paradigmas, kes nüüd on viisnurkade kaitsele viskunud.

Muide, huvitaval kombel on need sageli samad inimesed, kes omal ajal võitlesid raevukalt Vabadussõja võidusamba vastu, sest seal olevat mingi kohatu, meid Euroopa silmis häbistav sümbol.

Aga veel kord: mõningate monumentide, viisnurkade või kolhoosisüdamete eemaldamine või lammutamine ei too kaasa unustamist, tühistamist ega kustutamist. See on isegi lausa võimatu, sest märke nõukogude ajast kohtab meie avalikus ruumis ja kultuuris igal sammul.

Mõnede märkide vähendamine lihtsalt korrastab pisutki meie oma rahvuslikku kollektiivset psüühikat olukorras, kus vägivalla sümbolid on igapäevaelu kaaslaseks. Ega vägistatu ka ei hoia oma vägistaja portreed igas toas seina peal. Pilt temast on niikuinii jäädavalt traumana hinge vajutatud. Ning kes teab, kas ja millal see lõpuks paraneb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.