Kasahstanis sündinud, Venemaal Kirovis kasvanud ning ehitustehnikumi lõpetanud Valeri Rešetnikov pühitseti mungaks aastal 1986 ja ta tõusis kirikuhierhias Moskva vaimuliku akadeemia rektoriks, kuni määrati aastal 2018 kõrgeimaks esindajaks Eestisse. Praegu 65-aastane Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni luges koroona ajal Eesti kaitseks isegi õhust palve. Samas heidetakse tema kirikule ette Vene imperialistlikele ambitsioonidele ja agressioonile kaasa kiitmist, mille näide oli patriarh Kirilli veel septembris räägitu, et Ukrainas hukkunud vene sõduritele antakse andeks kõik patud ja Putin sai mandaadi otse jumalalt.

Metropoliit Eugeni andis "Pealtnägijale" intervjuu:

Kui minna mõned päevad tagasi, siis milliste mõtete ja tunnetega naasite Eestisse teades, et kui te ei tee avaldust, mida nõuab siseministeerium, algab elamisloa tühistamise protsess?

Esiteks, minu Eestisse naasmise hetkeks oli pöördumine juba ära saadetud. Esitatud tähtaegadest oli kinni peetud, seisukoht oli võetud. Seepärast polnud mingeid erilisi tundeid, et kas nii või teisiti.

Kas Moskvast järgnes mingisugune reaktsioon sellele, et te ei toeta patriarh Kirilli seisukohta?

Ei, mingit reaktsiooni pole olnud, me pole midagi saanud. Kui ma oleksin patriarhile oponeerinud, öelnud välja midagi väga kardinaalset, siis võib-olla küll. Aga mina ei nõustunud patriarhiga ainult selles ühes küsimuses, millest te praegu räägite.

Te ju mõistate Eesti üldsuse ootust, et te astuksite patriarh Kirilli suhtes opositsiooni ja distantseeruksite temast?

See ei ole opositsioon. Opositsioon on lõhenemine, see on väga tõsine. Juhin veelkord tähelepanu, et antud juhul on see erimeelsus ühes küsimuses.

Aga kust jookseb piir ühe erimeelsuse ja distantseerumise vahel?

Distantseerumine on juba tõsine küsimus. See on miski, mis praktiliselt piirneb lõhenemisega. Ajakirjanikud on seda minult kunagi juba küsinud. Vastasin, et te küsite seda seepärast, et pole kunagi olnud Piiskoppide Kogu istungil, kus küsimusi arutatakse. Seda istungit juhib patriarh kui kiriku eestseisja. Tema ei ole see instants, kes määrab täielikult kogu otsuse. Mõnikord on väga elavaid vaidlusi, patriarhi arvamusest erinevaid arvamusi. See on igal istungil tavaline töö. Seda koosolekut juhtiv patriarh ei määra lõplikku seisukohta.

Kui olite kevadel meie stuudios, ei suutnud te anda Ukrainas toimuvale selget hinnangut. Möödunud on kaheksa kuud, kui me saime teada Butšast, Izjumist ja teistest sõjakoledustest. Kas te olete oma suhtumise sõnastanud?

Suhtumisest olen alati rääkinud ja ütlesin ka pöördumises, et sõda on kurjus, seepärast oleme sõja vastu.

Selle sõja vastu, mida Venemaa Ukrainas läbi viib?

Igasuguse sõja vastu. On see õiglane või ebaõiglane, ei saa me alati öelda, sest mingi aja möödudes – ütlesin seda ka eelmises intervjuus – võivad välja tulla mingid dokumendid, teistsugused vaated ja siis hakatakse näpuga näitama, et tema ütles nii, aga oli teisiti. Kirik ei sekku selles küsimuses poliitikasse, püüab distantseeruda sündmustele hinnangu andmisest. Sõda kui niisugune on kurjus.

Te olete Venemaa kodanik ja nimetasite sõda sõjaks. Kas see võib kaasa tuua mingi sanktsiooni?

Veel ei tea, aga arvan, et mitte. Igasuguse sõnastusega on nõustujaid ja mittenõustujaid. Isegi mõõdukad sõnastused tekitavad poolt- ja vastuarvamusi. Seepärast püüame mitte teha tormakaid või kärarikkaid avaldusi, mis valaksid kuidagi õli tulle. Meie ülesanne on püüda rahulikult ja rahumeelselt keerulisest olukorrast väljuda. Praegu on see olukord tõesti sõjaga seotud.

See ühiskonna osa, kes ootab, et mõistaksite selgelt hukka Venemaa, Kremli, Putini ja patriarhi tegevuse, seda hukkamõistu ei näe?

Seda selleks, et mitte muuta sisemist olukorda plahvatusohtlikumaks. On nõustujaid ja mittenõustujaid.

Ma ei saa küsimata jätta parlamendi tänase (teisipäevase - toim.) otsuse kohta – riigikogu tunnistas Venemaa praeguse režiimi terroristlikuks. Kuidas see võib teoreetiliselt mõjutada Moskva Patriarhaadi kirikut?

Seda peab ilmselt küsima võimukandjatelt, milliseid otsuseid ja järeldusi nad sellest otsusest teevad.

Teile pole veel midagi teatatud?

Ei. Elame, näeme.

Millised meeleolud on praegu Eesti õigeusu kogudustes? Ei ole saladus, et ka venekeelsed inimesed suhtuvad erinevalt sõtta Ukrainas.

Jah, teil on õigus. On teatud valvsus. On teatud segadus, isegi kartus, mis saab edasi. Ütlesin ka kohtumisel siseministeeriumis, et mind ei üllatanud küsimuse püstitamine, vaid rohkem küsimuse püstitamise vorm: kategooriline ja põhimõttelage.

Mida teile siseministeeriumis öeldi?

Öeldi, et see oli ühiskonna nõudmine, seepärast püstitati küsimus niimoodi. Ma saan sellest aru. Kui ühiskonnal on selline nõudmine, tuleb sellele vastata.

Kas siseministeerium küsis, kuidas te kirikus sõjast räägite?

Ütlesin seda ka pöördumises: meie tegevus on väga läbipaistev. Igaüks võib vabalt kirikusse tulla ja kuulata, mida vaimulikud räägivad.

Olete seal siseministeeriumi ametnikke näinud?

Mina ei ole, aga olen kindel, et nad kuulevad ja teavad kõike. Enamgi veel, kui ma lubaksin endale mingit sõjaõhutamist, saaks see kohe teatavaks. Isegi mõned meie koguduse liikmed ei suhtuks sellesse ükskõikselt. Olen selles kindel. Seepärast teatasime ka pöördumises, et ükski piiskop, ükski metropoliit ega vaimulik pole midagi sellist teinud.

Siseministeerium pole meile seni mingeid pretensioone esitanud. Isegi kapo aastaraamatus, mis ilmub igal aastal, pole meie kohta öeldud midagi, mis sunniks pidama meid viiendaks kolonniks või millekski sarnaseks.

Aga just Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikut peetakse viienda kolonni loojaks. Kuidas te seda kommenteerite?

Paljugi, mida räägitakse. Just äsja ütlesin, millised andmed on kapo ametlikult avaldanud. Ka siseministeerium ei öelnud kohtumisel meie kohta, nagu oleksime viies kolonn või annaksime sellisteks juttudeks alust.

Moskva Patriarhaadi alla kuulumine takistab ilmselgelt kiriku elu ja tööd. Mis edasi saab? Kas te säilitate need sidemed või kavatsete lahku lüüa?

Moskva Patriarhaadi Eesti õigeusu kirik on küllalt väike kirik, seepärast ei vasta see autokefaalse kiriku parameetritele. Seega sellist küsimust praegu ei ole, seda ei arutata ja see pole päevakorras. Esialgu jääb kõik nii nagu praegu on.

Te ütlete, et kuuluvus Vene õigeusu kiriku juurde tekitab probleeme. Jah, praeguse poliitilise olukorra tõttu teatud probleeme on, aga me oleme siiski iseseisvad. Kiriku ajaloos on olnud ka keerulisemaid hetki, millest on normaalselt välja tuldud, seepärast arvan, et hetkel on aetakse olukorda mõnes mõttes kunstlikult keeruliseks ja dramatiseeritakse üle.

Draamat on siiski olnud. Lihtsustatult tegutseb Eestis kaks õigeusu kirikut: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik allub Konstantinoopolile, teine – nagu nimigi viitab – Moskvale. Kui Eesti taasiseisvus, tagastati enamik õigeusu kiriku varasid Apostlik-Õigeusu Kirikule ja järgnes pikk vägikaikavedu, mille tulemusel sündis 2002. aastal kompromiss, kus riik maksis apostlikule kirikule hüvitist, võttis 18 sakraalehitist endale ja rentis sisuliselt tasuta edasi Moskva kirikule. Sealhulgas on ka näiteks Nevski katedraal Toompeal, mille eest makstakse üks euro kuus ja mille kohta käredamad on pärast sõja algust öelnud, et see tuleks tagasi võtta.

Ma loodan, et need on uljaspead poliitikute ja võib-olla ajakirjanike seast. Oli ju üleskutseid lasta õhku näiteks Aleksander Nevski katedraal. Ma olen kindel, et seda ei juhtu. Ajad pole need, see pole 1917. aasta revolutsioon, kui kirikuid õhku lasti. Aga keegi ju selle ettepaneku tegi.

Kas rendilepingutes on sätestatud ka tingimused ja sanktsioonid lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest?

Ajalugu näitab, et paljud paberile pandud asjad pole sellegipoolest garanteeritud, aga nii palju kui mina tean, pole lepingute ülesütlemise korral mingeid sanktsioone ette nähtud.

Mille eest te praegu palvetate?

Kui rääkida avalikest jumalateenistustest, siis igal liturgial loeb iga vaimulik palve, et Ukrainasse naaseks rahu. Isiklikus palves on iga õigeuskliku inimese kohus selle eest palvetada. Enne liturgia alustamist viib vaimulik läbi jumalateenistuse osa, mille nimi on proskomiidia. Koguduse liikmed seda ei näe, see eelneb jumalateenistusele. Seal palvetab vaimulik nende soovide põhjal, mis talle on antud: tervis, hingeõnnistus. Ja ta palvetab rahu jaluleseadmise eest, see on samuti vaimuliku kohustus. Selleks pole vaja metropoliidi või piiskopi ettekirjutust. See on lihtsalt iga õigeuskliku kristlase, eriti veel vaimuliku vajadus ja moraalne kohustus.

Täispikkuses intervjuud saab vaadata ETV+ kanali veebist Nädala Intervjuu rubriigist.