Siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt ütles ERR-ile, et metropoliidi vastus rahuldas ministeeriumit ning rahustas ilmselt ka ühiskonnas tekkinud ärevust.

"Täna me saame võtta rahulikult seda, et metropoliit on aru saanud sellest olukorrast ja mida võib see tähendada siin ühiskonnas, kui vaikida ja mitte selgitada neid asjaolusid. Praeguseks me saame öelda, et asjad on selged, nendes kogudustes ja selles kirikus seda ideoloogiat ei levitata, metropoliit on distantseerunud sellisest sõnavõtust ja hoiakust, mida patriarh evib ja loomulikult me oleme praegu rahul," rääkis Küüt.

Kirikuloo professor Priit Rohtmets näeb asja veidi teise nurga alt.

"Metropoliit vastas nii, nagu siseministeerium temalt küsis. Aga hiljem on ta andnud juba ka ühe intervjuu ja selgitanud, et see oli patriarhi poolt segaselt väljendatud ja just selle segaduse tõttu oli ta valmis ütlema, et ta ei ole valmis nendele sõnadele alla kirjutama, mida patriarh Kirill ütles," selgitas Rohtmets.

ERR-i venekeelsetele uudistele antud intervjuus ütles metropoliit, et tema hinnangul ei õhutanud patriarh sõda, vaid püüdis hoolitseda inimeste eest, et nood ei kaotaks raskes olukorras inimlikkust.

"See tähendab, et ta möönab ka ise, et tal patriarhiga mingisuguseid lahkuminekuid sisuliselt ei ole," kommenteeris Rohtmets.

Selleks, et mõista, miks metropoliit Eugeni oli, on ja jääb oma patriarhile truuks, on vaja sukelduda õigeusu kiriku traditsiooni sügavustesse ja õiguslikesse alustesse.

"Õigeusu kirikus on sügav mälu või mälestus Vana Testamendi Noa sündmustest, kus pärast veeuputust Noa tegi pattu ja üks poegadest nägi seda ja läks kuulutas siis teistele vendadele. Ja teame tagajärge, et see, kes isa pattu avalikustas, see kaotas Jumala õnnistuse ja teatud mõttes isegi needuse alla jäi. Kuskil sügaval see patriarhaalne teadvus on inimestes sees," rääkis Tallinna Nõmme Ristija Johannese koguduse ülempreester isa Toomas Hirvoja.

Ta selgitas, et õigeusu kirikus ei ole patriarh ilmeksimatu, vaid inimene, kes on ekslik nagu me kõik. "Raske on näha südame sisse, aga tundub jah, et mingi pimestus on tulnud ta peale," ütles Hirvoja.

Ta lisas, et kõigepealt pole ühelgi vaimulikul voli lubada kellelegi automaatset pattude andeksandmist.

"See on õigeusu kiriku õpetusest ikka täitsa mööda. Seda isegi metropoliit ju ütles, jah. Ikkagi Kristuse veri puhastab pattudest, kui me kahetseme patte, käime neid tunnistamas ja pihil, ja kui sõjas keegi on tapnud, siis vähemalt kolm aastat on armulaua keeldu, see on patukahetsuse periood," rääkis Hirvoja.

Uuringute põhjal tunnistab Eestis umbes 400 000 inimest, et kuulub mõnda konfessiooni või kirikusse. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kõrval on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) suuruselt teine kristlik kirik, mõlema ridadesse kuulub umbes 170 000 liiget. Eestis tegutseb ka teine õigeusu kirik, Konstantinoopoli patriarhaadile alluv Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK), kuhu kuulub 30 000 liiget.

"Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on üks osa Vene õigeusu kiriku struktuurist, ta ei ole mitte pooliseseisev ehk autonoomne kirik, nagu on Eesti apostlik õigeusu kirik, vaid ta on isevalitsev. See on kategooria, mis on välja mõeldud Eesti, Läti ja Moldova kirikutele ja see tähendab, et see isevalitsus laieneb administratiivsetele, majanduslikele küsimustele ehk vaimses mõttes kuulub siinne kirik ikkagi Moskvaga ühte," selgitas Rohtmets.

Muu hulgas on Moskva patriarhaadi pädevuses kinnitada ametisse siinseid kõrgeid vaimulikke.

"Üheks selliseks on näiteks siinse kirikupea, metropoliidi valimine. See saab toimuda ainult patriarhi loal ehk Moskva patriarh kinnitab kandidaadid ja kinnitab pärast ka tehtud valiku," rääkis Rohtmets.

"Siinne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ei ole suutnud aastakümnete jooksul asuda ise vaimulikke koolitama. See tähendab seda, et peaasjalikult tulevad uued vaimulikud ikkagi Venemaa vaimulikest akadeemiatest ja seminaridest ja see seob neid kahtlemata ja siinset kogukondagi kahtlemata ka tihedamalt Venemaaga," lisas professor.

Eesti õigeusklikud on mitmes avalikus pöördumises Venemaa agressiooni tingimusteta hukka mõistnud. On ka neid, kes leiavad, et Eesti õigeusu kirik peaks omandama täiesti iseseisva staatuse ehk autokefaalia.

"Tõesti, ma olen nõus sellega, et kõige parem oleks praegu autokefaalia ehk täielik iseseisvus nii, et ei peaks konsulteerima ega arutama ei Konstantinoopoli või Moskva patriarhi seisukohti. Siis see küsimus, mis praegu arutatakse, oleks täiesti välistatud, nii et oma kiriku pea oleks täiesti iseseisev," ütles õigeusu koguduse liige, emeriitprofessor Ljubov Kisseljova.

Muudatusi Eesti Õigeusu Kiriku õiguslikes alustes saab teha kiriku täiskogu. Need otsused peab aga kõigepealt kinnitama Moskva patriarh.